rõõm

Kui Tikker Abikaasaga Peipsi äärde jõudis, oli Herz juba ära sünnitanud

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Abikaasa pidi juba eelmisel sügisel Ida-Virumaale komandeeringusse minema. Ammu-ammu oli plaan paigas, et läheme kogu perega, mina saan Rakveres meie poe üle vaadata, hiljem läheme allapoole Peipsi ja Tartu kanti ka, ühesõnaga teeme korraliku ringreisi.

Herzile oli mul vaja üks reisiteemaline lauamäng viia, mis mul kodus seisis, sest meie seda mängida ei osanud, aga talle sobis nagu rusikas silmaauku. Leppisime siis sügisel kenasti kokku, et kui on komandeering, siis me tuleme ja toome. Aga nojah… See komandeering muudkui lükkus edasi ja edasi, kuni üks hetk oli vaja minna NÜÜD JA KOHE. Teatasin siis Herzile, et vaat nüüd me tuleme – tema kostis selle peale vastu, et vaat kui tore, ma olen haiglas. Suurepärane ajastus, indeed. Leppisime siis kokku, et vaatab, kuidas nädala lõpuks olukord on ja kas ta jõuab külalisi vastu võtta või mitte.

Reedese päeva veetsime Rakveres, imelist hommikusöögikogemust sai eelmises postituses juba mainitud. Pärast seda viis Abikaasa meid mu kolleegi juurde ja põrutas ise edasi tööd tegema. Meie arutasime kolleegiga terve päeva tööasju, lapsed said tänu sellele multikaid vahtida. Õhtupoolikul nägin poe ka ära (no ja üleüldse Põhjakeskuse, polnud seal varem käinud), võtsime kiirelt veel väikese eine ja hakkasime Peipsi poole sõitma.

Nimelt kolisid Külli ja Iivo, meie Norra “naabrid”, kes nüüd ka tagasi Eestis, umbes aasta tagasi Tartust ära maale. Ja tuli välja, et Herzist ca 10 km kaugusele. Ääretult mugav 🙂 Niisiis ööbisime Külli ja Iivo juures ning hängisime seal ka enamiku laupäevast. Lapsed olid ääretult rõõmsad üle pika aja kohtudes, meie samamoodi – lobisemist jagus. Ja kui Herz siis laupäeval lõuna paiku sõnumineeris, et sai lapse magama ja nüüd võib tulla, jätsimegi lapsed Külli hoida (paaripäevase tite juurde lasteaialastega väga ei kipu, eks) ning kihutasime kohale.

Assa raks, saate aru, me olime põhimõtteliselt ESIMESED, kellel õnnestus Mesilast näha. Mis te arvate, kas mul on uhke tunne või mis 🙂 Sain Mesilase raamatusse pühenduse kirjutada ja puha. Ja saime näha Herzi ja Härra imelise remondi tulemusi – ma olin ju kogu sellele protsessile Herzi blogi kaudu innukalt kaasa elanud, aga kui pole enne käinud ja näinud, siis pildid ei anna ikka pooltki edasi… Koha peal oli mulje palju võimsam. Nii me siis imetlesime remonti ja titte, jõime teed ja lobisesime. Ja ära minnes pandi veel kuivatatud kala ka kaasa. Mmmm!

Laupäeva õhtul sõitsime Tartusse, kus olime skoorinud järgmise öömaja Piia ja Runni juures. Tartus käib Abikaasa reeglina üksinda – tal on seal palju sõpru, minu omad ju pigem Tallinnas. Mul on Tartus muidugi ka Kessu ja Piia ja Nadja, aga nood vähesed korrad, kui mul oleks olnud võimalus kaasa minna, olid neil juba alati teised plaanid. Seekord oli Kessu Tallinnas ja Nadja üldse Eestist ära, aga Piia õnneks valmis meid võõrustama. Ma polnudki nende praegust kodu näinud, ehkki nad olid seal juba mitu aastat elanud – ja õigel ajal jõudsin ka, sest varsti nad jälle kolivad.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – Piia kokkas meile lasanjet, mina nautisin üle mitme kuu alkoholi ja mulle hakkas üllatuslikult maitsema Sherwoodi siider, lobisesime pikalt elust ja maale kolimise mõtetest ja kõigest muust. Ruts oli vahepeal kasvanud vahvaks kaheseks pägalikuks – kui ma teda viimati nägin, oli ta paremal juhul nii umbes pooleaastane titt. Küll aeg ikka lendab…

Lastel oli ka lõbu laialt, nad said Playstationi vm taolise mänguga mingeid putukaid tappa 😀 Ja Piia köögiseinale joonistada:

2015-02-07 19.58.20

Pühapäeva hommiku molutasime veel ka mõnusalt seal maha, sotsialiseerusime ja tegime suuremal hulgal värsket apelsinimahla – majapidamises oli tervelt kaks mahlapressi ja Selver ka otse üle tee, nii et apelsinivarusid äärmiselt lihtne täiendada. Üle pika aja sai apelsinimahlast tõesti isu täis joodud.

Ja ehkki meil oli plaan Tartust otse koju sõita, tegime lõpuks vahepeatuse ka Elvas ühe Abikaasa sõbra juures, et lapsed saaksid kelgutada. Mina olin selleks ajaks küll omadega nii läbi, et nõudsin ainult vaikset sooja nurka, kus hirmus põnev pooleliolev raamat ära lõpetada. See mulle ka võimaldati, nii et kõik olid rahul.

Õhtupoolikul Pärnusse jõudes viis Abikaasa meid ema juurde ja läks ise koju kütma. Saime kõhud täis süüa ja pesus ära käia, et siis sooja koju magama minna.

Lõppkokkuvõttes oli üks äärmiselt mõnus ja viljakas reis. Ja seekord ei olnudki koju jõudes tunnet, et EALESKI EI LÄHE ENAM LASTEGA REISILE. Ei tea, kas sai paremini planeeritud või tuleb vanusega mõistust või oli lihtsalt õnnelik juhus… Väiksemaid tülisid küll oli, aga üldiselt oli superluks. Teinekordki!

Imeline Rohuaia kohvik

Mulle kangesti meeldib enne reise planeerida – eriti, kui on teada, et aega on vähe ja tegemist palju. Sestap alustasin meie eelmise nädala ringreisi planeerimist söögikohtadest. Reede hommikul oli väljasõit väga varajane ning teadsin, et kodus me ei söö. Esimene sihtpunkt oli Rakvere ning esialgne plaan nägi ette hommikusöögipausi poole tee peal ehk Paides. Otsides Paide söögikohti, mis on avatud enne üheksat, leidsin Vanalinna kohviku – tundus piltide põhjal ääretult hubane, pealegi laste mängunurgaga ja puha. Juhtus aga nii, et teekond läks ootamatult kiiresti, lapsed nosisid autos kamapalle, seega ei viitsinud hakata Paides peatuma ja põrutasime otse Rakverre. Ehk on mõni teine kord Paidesse asja, sest sinna kohvikusse tahaks ikkagi kunagi jõuda.

Rakveres oli algselt plaanis süüa õhtupoolikul, enne starti Peipsi äärde. Otsisin netist infot sealsetest söögikohtadest, midagi konkreetselt välja valida ei osanud. Küsisin nõu oma kolleegilt, kes Rakverest pärit – ta ei osanud mulle esimese hooga midagi soovitada, siis aga tuli talle meelde Rohuaia kohvik. Olevat üsna uus koht, kus ta oli vaid kohvi joomas käinud, aga oli mõnus tundunud. Surfasin nende kodulehel – selle ühe pisikese foto põhjal paistis tõesti mõnus, menüü oli samuti mõnus ja menüüs jäi silma… Inglise hommikusöök 🙂 Mis oli ka üks oluline põhjus Paide vahele jätmiseks ja otseteed Rakverre sõitmiseks.

Kohvik oli veel vaimustavam, kui oleks osanud loota. Imearmas ja hubane sisekujundus, mõnusalt valgusküllane, suur ja samas sopiline – ruumi jagus, aga oli eraldi olemise võimalus. Ja seal oli MÄNGUNURK! Suurepärane teenindus muidugi ka 🙂

2015-02-06 10.15.52

2015-02-06 10.27.05

2015-02-06 10.25.58

2015-02-06 10.22.17

2015-02-06 10.25.32

Inglise hommikusöök nägi üllatavalt autentne välja. Ainult grillitud tomat oli puudu, aga jumal tänatud selle eest, mulle see ei maitse 😀 Vorst polnud kah nii vastik, kui UK kohalik, oli sihuke harilik toorvorst (vähemalt tundus olevat). Igal juhul oli liha pool nii külluslik, et küsisime lõpuks röstsaia juurde. Anti, pealegi täiesti tasuta 🙂

2015-02-06 10.33.01

Lastele võtsime pudrud. Plika ei soovinud moosi ja andis selle Poisile, kes oli asjade käiguga üliväga rahul:

2015-02

Teenindaja pakkus selle peale Plikale täitsa omaalgatuslikult, et toob talle pudru sisse panemiseks võid. Nii armas! Ja kraanivett anti lastele ka, polnud mingit küsimust. Ma üldse ei seedi toidukohti, kus vägisi pudelivett peale sunnitakse, nii et jälle üks suur pluss.

Ühesõnaga superluks kogemus oli ja nüüd tahaks Rakverre tagasi, et saaks seal jälle süüa. Põhimenüü jäi ju proovimata ja Caesari pitsat tahaks 😀 Tol päeval oli seal veel eriti ahvatlev päevapakkumine – kui õigesti mäletan, siis (krõbe?) sealiha magushapus kastmes riisiga. Mmm… Nii väga oleks tahtnud proovida. Aga nagu me arvasimegi, läks tööasjadega nii pikalt, et saime liikuma alles viie paiku.

Igal juhul – kui Rakverre satute ja süüa tahate, siis nüüd teate, kuhu minna. Suurepärane kogemus garanteeritud!

Puhas ja kodumaine Biominerata

See oli juba 3,5 aastat tagasi, kui ma esimest korda rõõmustasin, et meil on nüüd kodumaine ökopuhastusvahendite tootja Biominerata. Eelmise aasta lõpus pakuti mulle võimalust kõiki nende tooteid proovida. Kuna töötasin selleks hetkeks juba praeguse koha peal, uurisin igaks juhuks kõigepealt, kas see on okei, sest ma teadsin ette, et tahan ju hiljem blogis oma kogemusi jagada ja reklaami teha. Sain loa, kiljusin rõõmust ja lasin endale pakikese saata.

stardikomplekt

Nüüdseks olen ma proovinud ära kõik peale klaasipuhastusvahendi – viimase andsin kasutada kolleegile, sest ma ise olen endiselt vee ja imelapi usku. Aga kolleeg, nagu paljud teised, on harjunud ikka spreid kasutama ja kiitis – ütles, et  tegi kõik kenasti puhtaks, jälgi ei jätnud.

Nõudepesuvahend on mul praeguseks juba peaaegu otsas, olen igati rahul. Samas ma olen muidugi kõigi seni kasutatutega rahul olnud 🙂 Mõni kurdab, et Fairy peseb ikka paremini – no ei ole mina aru saanud, et ökovariandid oleks kuidagi kehvemad. Mul noore ja terve inimesena ei jõudnud tavaline nõudepesuvahend ka kätele hakata – tean, et see on paljudel probleemiks. Aga mäletan, Nele omal ajal ka kiitis, et Biominerata on tema kätele mõnusalt leebe, samas kui mingi muu ökovahend oli liiga vängeks jäänud, seega tundub, et Biominerata on kõrgem klass.

WC-poti puhastusvahend on ka aktiivses kasutuses. Ma võin küll täitsa vabalt oma potti sooda või sidrunhappega küürida ja teeb sama töö ära, aga ma pean ausalt tunnistama, et ma eelistan vahendit – pudelil on ju spetsiaalne peenike ots, millega on lihtne potile “ring peale teha”, nii et vahend imelihtsalt kõigi pragude vahele ulatub. Mugavuse värk 🙂

Ma küsisin kohe alguses, mis vahe on üldpuhastusvahendil ja vannitoa puhastusvahendil. Et kui ma võin esimesega kõike puhastada, siis miks ma peaks üldse eelistama teist. Sain vastuseks, et erinevust on näha just vanni puhul – paneb kohe eriliselt läikima. Mul on vann olemas, katsetasin ära – tegin pool vanni ühe ja pool vanni teise vahendiga. Kusjuures läikis vist tõesti rohkem 😛 Aga pean tunnistama, et sidrunheina lõhn on minu jaoks veidi liiga vänge ja kuna ma olen üsna muretu perenaine, kelle jaoks pole vahet, kas vann läigib veidi rohkem või vähem, siis andsin selle vahendi ka kolleegile kasutada, tema armastab sidrunheina. Uurisin just täna üle, et kuidas meeldib – ütles, et on igati rahul.

Üldpuhastusvahend on kõigist Biominerata toodetest mu konkurentsitu lemmik. See on lihtsalt nii universaalne – kasuta, kus tahes. Ja mis minu jaoks ka hästi oluline – see on imelise apelsinilõhnaga. Ma armastan apelsinilõhna!

Ühesõnaga – kõik tooted on üle prahi, absoluutselt. Ja ikkagi KODUMAINE, ma olen väga-väga suur kohalike ökotoodete austaja. Nii et soovitan soojalt kõigile! Alustuseks on väga mõnus võtta stardikomplekt – saate kõik korraga ära proovida. Vaatan, et sellel on praegu veel soodukas kah, igati hea hind sihukese hulga toodete eest. Ja kui lemmikud on selgunud, võib hiljem säästa pakendeid ja osta viie liitri kaupa. Hah, isegi 25 liitri kaupa saab 😀 Kõik koolisööklad, majutus- ja toitlustusasutused võiks ju seda varianti kasutada!

Minu unistusest on muidugi endiselt puudu pesugeel, aga see olevat töös. Pesugeeli puhul, tunnistan, meeldiks mulle eelkõige lõhnatu variant. Äkki nad teevad, loota ju võib. Lõhnaga võib muidugi ka olla, valik on alati hea, et oleks igale eelistusele midagi.

Aga nende FB lehelt vaatasin, et hoopis vedelseep on kohe-kohe müüki tulemas, praegu saab hääletada lemmikkujunduse poolt ja seesama seep loositakse välja. Ei pea jagama ega midagi, sellised loosimised mulle meeldivad 🙂 Ja kes mind paremini tunnevad, need teavad kohe, milline minu lemmik on 😛

Kes veebist tellida ei taha, leiab lähima edasimüüja siit. Ma muidugi avastasin, et Pärnu koha pealt, khm, on info veidi puudulik. Riiamarii pole sugugi ainus, me Kaubamajakas müüme ka. Ehkki jah, meil on hetkel ainult kolm asja olemas – WC, vannituba ja üldpuhastus. Nõudepesuvahend on otsas ja ma nüüd ootan, et teisi ka rohkem ostetaks, siis saan uue tellimuse sisse anda 😉

Sushimaailma avastades

Sushi on popp, kõik ümberringi tunduvad fännavat. Minu senised sushikogemused piirdusid paari maitsmisega – ei saaks öelda, et ei meeldinud, ei tekitanud aga ka sellist emotsiooni, et oleks tahtnud oma raha eest ostma minna. Olen samas alati mõelnud, et tahaks veel proovida, nii et kui ema helistas ja teatas, et ta ostis vautšeri, võtsin lõunale kutse suurima rõõmuga vastu.

Nii me siis käisimegi täna Silk Sushi Baaris. Mul ei olnud mingeid ootusi, ei positiivseid ega negatiivseid, aga kogemus oli igal juhul üdini positiivne.

Okei, jah, ma olin muidugi räigelt näljane ka. Vastupidiselt emale, kes tuli lõunasöögilauast ja teatas, et tal on kõht nii täis – ma söögu, ta ainult maitseb. Maitses aga nii hästi, et maitses kohe päris mitu 😀

Teenindus oli oivaline. Me ütlesime kohe alguses ära, et ei tea sushist suurt miskit ja kogemus on suht olematu. Saime väga pikad ja põhjalikud soovitused. Ma arvan, et see, mille valisime, oli äkki California krõbe? Igal juhul friteeritud variant, mis oli ekstra mõnus. No ja siis prooviks ühe üksiku, mille täidiseks oli miski vetikalaadne asi, see oli ka hästi hea. Ja kuna keegi, kelle isikut ma ei suuda meenutada, oli mulle kunagi mingi vestluse käigus maininud, et talle kohutavalt maitsevad edamame oad, mida ta peale sushibaaride kuskilt mujalt ei leia, siis otsustasime neid ka proovida. Jällegi – imehead. Ma nüüd väga vabandan, et pildi kvaliteet nii kehv on, aga nagu öeldud – ma olin näljane ja ei mallanud sadat pilti teha, tahtsin sööma hakata 😀

2015-01-28 14.25.20

Joogiks soovitas teenindaja meile kohe kannuteed – ütles, et see on neil väga hea. Mina teatavasti teed praktiliselt ei joo, aga juhtumisi oli mul jahe, aga kohvi ega kakao isu polnud absoluutselt, seega otsustasin, et võin teed juua küll. Kuna nii teenindaja kui mu ema ühine lemmik oli seitse samuraid, siis just selle valisimegi. Ja no tõepoolest, isegi mulle maitses! Lõhnas ka äärmiselt meelierutavalt.

Eriti vaimustav oli muidugi kogu serveerimise pool. See imeline teekann, kust jagus mõlemale mitme tassi jagu. Ning nunnu meekausike sidruni- ja laimiviiludega.

2015-01-28 14.21.03

Ühesõnaga… Ma tahaks sinna kangesti tagasi minna. Vautšereid võiks muidugi olla iga inimese kohta üks, siis saaks näljaselt ka kõhu täis 😛 Ja seda ei tulnud pähe küsida, kas ei oleks võimalik võtta mingit assortiid, kus oleks taldrikutäis eri variante normaalse hinnaga – ühekaupa müüdi küll, aga nii tuli tunduvalt kallim. Tahaks ju võimalikult palju erinevaid maitseid proovida.

Kuna too pakkumine lõppeb enne palgapäeva, siis ma ise ei saa seda endale hetkel lubada, aga ema vihjas, et ta äkki ostab mõne vautšeri veel, nii et ma salamisi ootan uut lõunakutset 😀

Scroll to Top