rõõm – Page 172 – Tikri blogi

Sushimaailma avastades

28/01/2015 / rõõm, seltsielu / 1 Comment

Sushi on popp, kõik ümberringi tunduvad fännavat. Minu senised sushikogemused piirdusid paari maitsmisega – ei saaks öelda, et ei meeldinud, ei tekitanud aga ka sellist emotsiooni, et oleks tahtnud oma raha eest ostma minna. Olen samas alati mõelnud, et tahaks veel proovida, nii et kui ema helistas ja teatas, et ta ostis vautšeri, võtsin lõunale kutse suurima rõõmuga vastu.

Nii me siis käisimegi täna Silk Sushi Baaris. Mul ei olnud mingeid ootusi, ei positiivseid ega negatiivseid, aga kogemus oli igal juhul üdini positiivne.

Okei, jah, ma olin muidugi räigelt näljane ka. Vastupidiselt emale, kes tuli lõunasöögilauast ja teatas, et tal on kõht nii täis – ma söögu, ta ainult maitseb. Maitses aga nii hästi, et maitses kohe päris mitu 😀

Teenindus oli oivaline. Me ütlesime kohe alguses ära, et ei tea sushist suurt miskit ja kogemus on suht olematu. Saime väga pikad ja põhjalikud soovitused. Ma arvan, et see, mille valisime, oli äkki California krõbe? Igal juhul friteeritud variant, mis oli ekstra mõnus. No ja siis prooviks ühe üksiku, mille täidiseks oli miski vetikalaadne asi, see oli ka hästi hea. Ja kuna keegi, kelle isikut ma ei suuda meenutada, oli mulle kunagi mingi vestluse käigus maininud, et talle kohutavalt maitsevad edamame oad, mida ta peale sushibaaride kuskilt mujalt ei leia, siis otsustasime neid ka proovida. Jällegi – imehead. Ma nüüd väga vabandan, et pildi kvaliteet nii kehv on, aga nagu öeldud – ma olin näljane ja ei mallanud sadat pilti teha, tahtsin sööma hakata 😀

Joogiks soovitas teenindaja meile kohe kannuteed – ütles, et see on neil väga hea. Mina teatavasti teed praktiliselt ei joo, aga juhtumisi oli mul jahe, aga kohvi ega kakao isu polnud absoluutselt, seega otsustasin, et võin teed juua küll. Kuna nii teenindaja kui mu ema ühine lemmik oli seitse samuraid, siis just selle valisimegi. Ja no tõepoolest, isegi mulle maitses! Lõhnas ka äärmiselt meelierutavalt.

Eriti vaimustav oli muidugi kogu serveerimise pool. See imeline teekann, kust jagus mõlemale mitme tassi jagu. Ning nunnu meekausike sidruni- ja laimiviiludega.

Ühesõnaga… Ma tahaks sinna kangesti tagasi minna. Vautšereid võiks muidugi olla iga inimese kohta üks, siis saaks näljaselt ka kõhu täis 😛 Ja seda ei tulnud pähe küsida, kas ei oleks võimalik võtta mingit assortiid, kus oleks taldrikutäis eri variante normaalse hinnaga – ühekaupa müüdi küll, aga nii tuli tunduvalt kallim. Tahaks ju võimalikult palju erinevaid maitseid proovida.

Kuna too pakkumine lõppeb enne palgapäeva, siis ma ise ei saa seda endale hetkel lubada, aga ema vihjas, et ta äkki ostab mõne vautšeri veel, nii et ma salamisi ootan uut lõunakutset 😀

Tikriblogi 10

26/01/2015 / blogimine, rõõm / 33 Comments

Ups. Juubel tuli meelde alles kolm ja pool tundi pärast selle lõppemist. Ei mingit glamuuri, ei mingit täies ulatuses avalikku blogi, ei mingit lõpetatud kujundust, ei mingit loosimist. Muu elu on selleks lihtsalt liiga põnev olnud. Aga noh, mis seal ikka 🙂

See blogi sai omal ajal alguse täiesti juhuslikult – vajadusest elada välja seminaritöö kirjutamisega kaasnenud frustratsioon. Mul ei ole olnud blogi kirjutamisega seoses mitte mingisuguseid konkreetseid eesmärke, olen alati käsitlenud täiesti suvalisi hetkel keelel ja meelel olevaid teemasid, mu blogi on ühes minuga läbi aegade kõvasti muutunud. Ilmselt ei oleks ma osanud toona arvata, et kümme aastat hiljem on siin 3795 postitust ja 10557 kommentaari. See teeb ümmarguselt ühe postituse ja kolm kommentaari päevas. KÜMME AASTAT JÄRJEST!

Kümme aastat tagasi olin ma meeleheitel tudeng, lõpetamas ülikooli. Täna olen ma abielus, 30-aastane kahe lapse ema ja teen esimest korda elus tööd, mida ma armastan, mille üle ma saan kõige siiramat uhkust tunda.

Ja see on mõnes mõttes väga tähenduslik, et just täna, oma blogi 10. sünnipäeval, käisime me taas kord külas inspireeriva(te)l inimes(t)el, kellega saatus meie teed ristas, ning pidasime maha järjekordse jutuajamise, mis innustas, motiveeris ning inspireeris. Ja ma ütleks, et just seoses sellega ja just täna toimus minu ellusuhtumises teatud nihe, tänu millele sai meil Abikaasaga üpris küpseks üks pöörane ja seni pigem pooltoores plaan, mis meie edasist elu üksjagu muudab. Eks planeerimist ole veel küllaga ja keegi ei tea, kas see plaan ka teoks saab, aga see tundub täiesti teostatav ja absoluutselt suurepärane 🙂 Kohe homme teen esimesed sammud selle ellu viimiseks.

Avalikult saab kõigest muidugi rääkida alles siis, kui aeg on küps – hetkel on asi sellest veel kaugel. Aga ma olen nii põnevil, et ei suuda magama jääda… Kolm tundi olen lakke vahtinud ja plaane pidanud. Kuni blogi sünnipäev meelde tuli, nii et keset sügavat ööd selle postituse kirjutamiseks arvuti korraks lahti tegin.

Igal juhul võite teie, mu kallid lugejad, blogi juubeli puhul endast märgi maha jätta. Ütelge midagi ilusat. Rääkige, miks te siin lugemas käite. Tehke mulle üks virtuaalne pai. See on õige aeg kapist välja tulla, kui te pole seda veel teinud.

Järgmise kümne aasta terviseks!

Boyband!

15/01/2015 / muusika, rõõm / 2 Comments

Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan 😛

Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.

Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.

Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.

Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.

Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.

Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi 🙂

EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!

Mõnikord veab

14/01/2015 / rõõm, teise ringi mood / 4 Comments

Panin täna huvi pärast Humanas kirja, mida ja kui palju ma selga proovisin. Esimese ringiga jõudsid minuga proovikabiini 14 kudumit, millest kümme läksid kohe tagasi ja neli jäid esialgu alles. Teise ringiga seitse seelikut ja üks jabur jakk – pärast proovimist jäi alles neli seelikut. Kolmanda ringiga viis pikkade käistega pluusi, kaks viisakamat pintsakjaki laadset toodet, üks kudum ja mantel. Alles jäi mantel. Siis proovisin veel korra eelmistel kordadel valituks osutunud nelja kudumit ja nelja seelikut, lõpuks jätsin alles kolm seelikut ja kaks kampsunit. Ja mantli muidugi ka. Ja lõpuks leidsin veel salli.

€9.50 eest niisiis kolm seelikut, üks kampsun, üks kampsuni ja pluusi vahepealne toode, villane mantel ja sall. Pilte ei teinud, sest valgust ei ole 🙂

Seelikud on kõik villasegused, jahedal ajal kandmiseks, mitmevärvilised (üks põhitoon, teisega veidi mustrit). Kampsunid imepehmest materjalist.

Ja no MANTEL! Selliseid asju ma reeglina Humanast ei skoori.

Ammuilma olen mõelnud, et tahaks uut mantlit. Käin praegu tööl musta-valgekirju mantliga, sest see on mu ainus viisakas talveriietus (lisaks on soe sulejope). Tegelikult on see muidugi kevad-sügis mantel, aga noh, saapad on samamoodi kevad-sügis. Ja mütski 🙂 Autoga uksest ukseni, siis võib küll, ei jõua külm hakata. Kui pean pikemalt jala käima, kannan sulejopet ja Ecco saapaid, aga tööl mulle nii käia ei meeldi.

Sellest praegusest mantlist on juba igiammu kõriauguni, aga ma isegi ei mõtle selle peale, sest muud ju pole. Ja nüüd siis leidsin PÄRISELT Humanast musta villase mantli (sama õhukese kui praeguse), mis on nii pikk, et katab kenasti suurema osa tagumikust kinni, on rinnust paras, piisavalt pikkade käistega ja kena välimusega ka. Miks see senimaani alles oli – ilmselt sellepärast, et üks nööp paljudest (kokku kaks pikka rida) oli puudu ja sees polnud tavapärast varunööpi. Lisaks olid puusade koha peal vööaasad, aga vööd ennast mitte. Mind see ei morjendanud – aasad harutasin lihtsalt ära, sest nii lolli kohta poleks nagunii vööd tahtnudki, puuduva nööbi võtsin ülevalt kaunistusnööpide arvelt, kaunistuste asemele õmblesin kaks samasuguse kujundusega veidi väiksemas suuruses nööpi, mis olid õmmeldud täitsa üles lõua alla, kust ma neid aga ka elu sees poleks kinni panema hakanud. Nii et mul on nüüd ilus must villane mantel, mis maksis €1.50 🙂

Sooja salli soov on juba ammu, sest mul pole mitte ühtki. Kandsin seni mustvalge mantliga must-valget narmalist rätikut – ajas asja ära, aga tahtsin ühevärvilist ja sellist, mille otsad ei ripu. Olen salle Humanas mitu kuud vaadanud, aga miski pole kunagi kõnetanud. Ei tahtnud ma neid hiigelpikki jurakaid, ei tahtnud ka pashminasid. Tahtsin midagi ilusat ja sooja, aga samas kompaktset – näiteks sellist, mis on otsapidi kokku õmmeldud ja moodustab nö ringi, selliseid on kõik riidepoed praegu täis, popp värk.

Näppisin üht kena täpselt minu värvi lillat salli, sidusin lahti ja vaatasin – ennäe, ongi ring. Mõnus pehme ja ilusa veidi augulise mustriga – aga mitte mingi lirakas, nagu nood augumustriga vahel on, vaid siiski soe. Ostsin rõõmuga ära, maksis ainult 50 senti. Olin täiesti kindel, et materjaliks on 100% akrüül, nagu see enamasti on – kodus silti lugedes aga selgus: 80% vill, 20% kašmiir.

Vaat nii soetatakse endale uut talvegarderoobi 🙂 Sellepärast ongi Humana nii võluv koht – KUNAGI ei tea, mis seekord õnnestub leida. Kui midagi konkreetset otsida, siis enamasti ei leia 😛 Tuleb lihtsalt käia ja vaadata ja vahel joppab.

Õhtul veetsin tavapärase mõnusa pooltunnikese kõiki uusi riideid selga proovides ja olemasolevatega kombineerides. Mul on küll nii seelikute kui pluuside hulgas paar sellist neutraalset ühevärvilist (must, hall, tumepruun, tumesinine) baastoodet, mis sobivad enam-vähem kõigega, aga mulle meeldib hoopis rohkem, kui mul õnnestub ühes toonis värvilisemat värvi asju (punane, roheline, lilla, roosa) samades toonides kirjude/ mustrilistega kokku sobitada.

Üks vanaroosa pluus, mida ma seni vaid musta seelikuga kanda sain, sobib täpselt uue halli roosaka/lilla mustriga seeliku juurde. Ja täna ostetud hall kampsun-pluus (paksemast pehmest pigem kampsuni materjalist, eest nööpidega, aga kehasse ja poolkäistega – võta siis kinni, mis see täpselt on) sobib ideaalselt olemasoleva halli-punaseruudulise seelikuga, millega kandsin enne üht pluusi, mille lõige mulle väga ei meeldi ja tahaks ära anda, aga pole samas toonis midagi etemat leida õnnestunud… Ühesõnaga jah… Naine olen, tõeline naine 🙂

“Jassi pass” – lasteraamat täiskasvanutele

14/01/2015 / plika, poiss, raamatud, rõõm / 3 Comments

Meil on kodus olemas vist kõik Epu lasteraamatud. Ja kõik on meeldinud ka, senisteks suurimateks lemmikuteks on nii minul kui lastel olnud “Marta varbad” ja “Anna hambad”.

Eelmisel nädalal sain blogikampaania raames “Jassi passi” ja see on kahtlemata raamat, mis on mulle neist kõigist kõige isiklikumalt mõjunud. Kui ma seda tol esimesel õhtul lehitsesin ja siit-sealt diagonaalis lugesin, tuli mitu korda pisar silma. Lihtsalt need situatsioonid on nii tuttavad 🙂 Ma usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle pere on olnud mingil eluperioodil pikemalt lahus tänu sellele, et üks vanematest töötab välismaal. Ja neile jällegi, kellel selline kogemus puudub, ei pruugi see raamat üldse nii väga korda minna.

Ma mõtlesin, et trükiks siia mõned katked, aga kell on palju ja ma parem pikemalt ei hakka. Lihtsalt… Ilus raamat oli. Kohati kurb, aga armas. Ja õnneliku lõpuga 🙂

Mis mind selle raamatu juures tekstiga võrdselt võlus, olid Helina Toateri imelised pildid. Jällegi – mulle on ka kõigi Epu varasemate raamatute pildid meeldinud, aga need praegused, need olid mingil põhjusel eriti paeluvad. Kuidagi nii tõetruud ja kaunid.

Kui ma raamatu kätte sain, pidin ennast sundima, et seda kohe mitte korraga läbi lugeda – see ei tundunud aus, tahtsin lugeda koos lastega, kes tolleks hetkeks juba magasid. Aga “üks peatükk igal õhtul” reeglist ei tulnud küll mitte midagi välja – nelja õhtuga oli raamat läbi 😀 See teeb 5-6 peatükki õhtu jooksul, täna lõpetasime.

Küsisin Poisilt, mis talle selles raamatus kõige rohkem meeldis – ta ütles, et tulnukad ja roheline planeet. Küsisin Plikalt, mis temale kõige rohkem meeldis – isa üllatus. Täitsa minu laste vastused 🙂

Lasteaia viimane päev oli kätte jõudnud, aga isa polnud ikka veel mitte kusagil. /- – -/

Ema istus Jassi kõrval ja pühkis kasvatajatädi kuulates pisaraid. Ta otsis Jassi kätt, mida suruda. /- – -/

Järsku läks lasteaia saali uks lahti ja üks habemega mees astus sisse.
Kõigi saalis istujate ja seisjate pead pöörasid sinnapoole.
See habemega mees oli kuidagi veidralt tuttava olekuga.
“Isa!” hüüdis Jass. “See on ju minu isa! Sa ei olegi enam välismaal!”
Ema oli ka püsti hüpanud ja kiirustas isa poole. “Kuidas sa nii…”
“Kas sa siis ei aimanud?” ütles isa aasivalt ja kallistas ema. “Sellepärast ma ju uurisin seda täpset kellaaega… Et kindlaks teha, kas ma ikka jõuan täpselt lennujaamast.”
“Aga mina arvasin…”
“Nojah, ma tahtsingi üllatust teha!”

Ilus raamat, nii suurtele kui väikestele. Aitäh, Epp! Aitäh, Helina!