rõõm

Ja väikese hilinemisega ka eelmise reede esimene lumi. Täielik talvemuinasjutt, mis sulas küll väga kiirelt 🙂

Meenutus sellest, milline oli elutuba nädal tagasi…

Ja pool nädalat tagasi…

Ning lõpetuseks väike ringkäik teisel pool ehk meie detsembrikuisest koristusprojektist. Panipaiku pole üles pildistanud 😛

Hommik oli rahulik ja mõnus – pesin viimase masinatäie pesu, Abikaasa küpsetas üle hiiglama pika aja pannkooke (riisi- ja tatrajahust – järgmine kord paneme ainult riisijahu, mulle tatra maitse pannkookides ikka ei istu), hakkasin vaikselt kööki koristama.

Päeval avanes võimalus üle pika aja oma parimate sõpradega virtuaalselt lobiseda – ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja koristusaeg vähenes selle arvelt tunni võrra, kui mitte enam. Selleks ajaks, kui ema sünnipäevale minema pidime, oli koristatud vaid ehk kaks kolmandikku köögist.

Sünnipäev oli võrratu – sai head-paremat süüa ja jutustada.

Koju tagasi jõudsime poole üheksa paiku, siis jätkasin koristamist. Pesin kõik põrandad, küürisin puhtaks vannitoa, lõpetasin köögi, käisin ise duši all, lõpetuseks viisin riidekapist kõik suveriided teisele poole, nüüd on kapis vähemalt natuke ruumi riidepuid liigutada… Ja nüüd ongi sama sügav öö nagu eile – kell on pool kolm.

Aga mu eesmärk oli ärgata pühapäeva hommikul puhtana puhaste linade vahel, panna paljad jalad puhtale põrandale ja mõelda: JAH, esimene advent on käes ja mu kodu ongi päriselt täiesti korras, täna võin ainult puhata. See eesmärk on täidetud 🙂

(mis siis, et ma pean homme tööd ka tegema, mis ma Liisile juba reedeks lubasin, majapidamise rindel on vähemalt puhkus)

Seinu ja uksi oleks tahtnud ka veel küürida, aga selleks ei jagunud aega, nii et see jääb ühes panipaikade ja teise poole korrastamisega “kodu jõuluks veel põhjalikumalt korda” projekti osaks. Praegu olen aga juba saavutatuga ülimalt rahul – kõik need ruumid, kus igapäevaselt elame, said põhjaliku korrastuse ning ühegi kapiukse taga ei valitse enam kaos. Mõnedes kappides annaks küll asju veel veidike paremini sättida, aga ma vähemalt tean, mis seal on – see on peamine.

Homme läheme Abikaasa vanaemale külla, millalgi tuleb Annika oma poisiga külla, elektriküünlad tahaks akende külge panna… Ja ehk saan siis elamisest pilti ka teha – mul on mõned “enne” pildid ootamas, “nüüd” veel puudu.

Peaks hakkama vaikselt jõulukaartidele mõtlema, sest detsembri esimene nädalavahetus on plaanis veeta Tallinnas ning sõpradele, keda siis näeme, tahaks ju juba kaardid üle anda. Välismaale saatmine võtab ka oma aja, seega mida varem, seda parem. Ühtki ideed pole – tahaks ikka tavapäraselt lastele päkapikumütsid pähe tõmmata, neist mõne vahva foto teha ja selle kaartidele kleepida, aga mu telefoniga siin pimedas häid pilte väga ei tee ja stuudio jaoks ka raha pole. Eks ma veel mõtlen. Alati võin lasta lastel joonistada 😛