rõõm

Rõõmsad jõulud igal pool…

…rõõmu toonud salahool ♫

Jõulud tööl on täielik nostalgia. Kaks viimast neljapäeva on tuletanud eredalt meelde kaheksa aasta taguseid jõule. No näiteks sellist ja sellist päeva.

Ok, toona juhtunuga seisneb sarnasus vaid kaubalaadungi suuruses ja selles, et kiirustamise tõttu ununes söömine ning WC-sse märkasin minna alles pärast poe sulgemist – muus osas on tingimused õnneks kardinaalselt erinevad. Kolleegid on kohusetundlikud, tööl käia on rõõm, kaup saab samal päeval vastu võetud.

Aga siiski, see jõulude eelne tuhin kaubanduses… See mõnusalt kiire aeg, need hiiglaslikud vastu võtmist vajavad kaubakuhjad ja meeldivalt suured kassad… Ei oleks osanud kaheksa aasta taguses hüsteerias arvata, kui väga ma seda aastaid hiljem nautida võin. Õiges kohas töötamine teeb imesid 🙂

Kuu alguses kurtsin, et kaubaga enam ühtki isiklikku sõnumit kaasas pole. Kolm päeva hiljem saabus seletus:

2014-12-04 19.22.59

Eks ta ole jah kiire, saan ju isegi aru. Kui eelmisel neljapäeval saatsid usinad laopäkapikud meile sellise kingituse:

2014-12-11 11.00.41

2014-12-11 11.01.06

(pärast aluse pealt laiali lammutamist)

2014-12-11 11.34.19

2014-12-11 11.33.55

…siis sel neljapäeval olid nad ennast ületanud ning seekordne laadung oli veel uhkem:

2014-12-18 11.00.08

2014-12-18 11.30.02

2014-12-18 11.03.10

Ei ole oluline, eksju, et ma ise olen see, kes kõik tellimused teeb 😛 Kes teeb, see saab… Palju kaupa.

Aga vastuseks: armastan sama palavalt nagu ikka, läbimüük on suur ja aastalõpuvarusid tuli ju ometi koguda. Neid on nüüd loodetavasti piisavalt 😛

Tänase kauba hulka olid poetanud midagi ka ühed teised päkapikud, need sealt kõrgemalt poolt. Käisid vist enne akna taga kuulamas, sest ma olin just ennist rääkinud, et kavatsen selle roosa šampuse endale aastavahetuseks varuda:

2014-12-18 21.17.00

Ja eelmisel nädalal oli päkapikk ühe koostööpartneri pakki meie jaoks kingituse poetanud:

2014-12-18 21.26.50

Nagu eelmisel neljapäeval, lõpetasin ka seekord oma tööpäeva kell üheksa. Aga kõik vajalik sai tehtud ja nüüd olen oma jõulupuhkuse auga välja teeninud 😛

Statistikapede plaanib piparkoogitegu

Normaalne inimene võtaks ühe suvalise retsepti ja teeks piparkoogitaigna lihtsalt valmis. Mina võtsin netist kaheksa erinevat retsepti ja tegin Excelisse võrdlustabeli, kus arvutasin kõigi retseptide kogused ümber 1kg taigna jaoks.

Nüüd ma võin teile öelda, et üldjuhul on 1kg taigna jaoks vaja 500g jahu, võid on erinevates retseptides 100-180g, mune 1-2, soodat 0,5-1,4tl, mõni lisab hapukoort, äädikat/sidrunhapet… Maitseainete kogused on ka vastavalt retseptile väga erinevad 😛 Kõigis retseptides on sees kaneel, nelk ja kardemon, enamikus ingver ja apelsinikoor, mõnes ka sool, sidrunikoor, muskaatpähkel, vürts, jahvatatud must pipar, koriander… Suhkrusiirup on valmiskujul vaid Nami-Nami retseptis – seal on 1kg taigna kohta 180g siirupit ja 120g suhkrut. Teistes retseptides on vaid suhkur ja keev vesi, millest tuleb ise siirup teha – suhkru kogus kõigub 250-325g vahel, vett soovitatakse erinevates retseptides lisada 130-250, ühes isegi 500ml.

Otsustasin, et siirupit ma sel aastal ise ei tee ja maitseaineid kasutan ka valmiskujul. Viimased on lihtsalt juba segudena koju ostetud, seega kasutan ära. On olemas 1,5 pakki Santa Maria oma ja terve pakk mingit ökokat.

Arvutasin, et südamete jaoks kulub veel 1,5-2kg tainast. 500g poetainast on kapis, ülejäänud tulevad siis enda tehtud taignast.

Aga kui palju ma seda tainast kokku tegema peaks, et jaguks niisama söömiseks, nõrkemiseni, uue aastani välja? 🙂 Seda pole suutnud veel ära otsustada. Aga peaks otsustama, sest sellest sõltub, kui palju ma jahu ostan.

Mõtlen, et peaks vist katsetama nii riisi- kui nisujahuga. Lihtsalt sellepärast, et näha, kas ja kui suur on maitsevahe.

Samuti kavatsen katsetada nii tavalise suhkrusiirupi kui agaavisiirupiga – tavalist on lihtsalt kodus eelmisest aastast alles. Ma küll ei tea, miks me ostsime toona heleda, sest praegu loen igalt poolt välja, et piparkookides võiks kasutada tumedat, aga no suurt vahet vast pole – tume siirup/kõrvetatud suhkur annaks küll veidi karamellisema maitse, aga peamine maitse tuleb vist siiski maitseainetest… Eks?

Nüüd on küsimus selles, et kui agaavisiirup on tavalisest suhkrust veerandi võrra magusam, kas ma peaks vähendama retseptis siirupi või suhkru kogust? Või tegema üldse AINULT agaavisiirupiga? Siin on ilmselt oluline, milline jääb lõppkokkuvõttes taigna konsistents. Kas pigem peaks panema õige koguse siirupit ja kuna see magustab tavalisest rohkem, siis vähendama suhkru kogust… Või panema suhkrut retsepti järgi ja vähendama siirupikogust veerandi võrra? Kas keegi hull, kes päriselt viitsib seda postitust lugeda, oskab äkki selle koha pealt midagi arvata?

Ahhaa, äkki peaks jällegi mõlemat pidi katsetama – tegema pool tainast ühtviisi ja pool teistviisi… Ja vaatama, kas ja kui palju jääb erinev.

Mul on kodus olemas suhkrusiirupit ja agaavisiirupit ca 2kg taigna jaoks. Kui ma ostan nüüd ära selle agaavisiirupi, mis plaanis on, jaguks sellest veel 2,7-3,7kg taigna jaoks (sõltuvalt siis sellest, kas vähendan siirupi või suhkru kogust). 5-6kg tainast teha on normaalne? Kui sellest 1-1,5kg läheb kinkimiseks, jääb endale söömiseks ümmarguselt 4kg. Liiga palju? Parem liiga palju kui liiga vähe, seega sobib!

Nii, riisijahu on mul kodus täpselt nii palju, et kui see kõik ära kasutada, oleks vaja juurde veel 2-2,5kg – ostan ilmselt 1kg nisujahu ja ülejäänud riisijahu. Ja siis see potsik agaavisiirupit… Võid on kodus 1kg ringis – sellest jääb ülegi. Munad, suhkur, sooda, piparkoogimaitseained ja hapukoor on samuti olemas.

Ühesõnaga – 1kg nisujahu, 1-1,5kg riisijahu, 1 purk agaavisiirupit. Poelist olemas 🙂 Ehk jõuab taigna nädalavahetusel valmis ka 🙂

Plaanid tehtud, süda rahul.

Hakkama sain!

Pusisin eelmise nädala lõpus ühe jõulukingituse projektiga, aga kuidagi ei tahtnud välja tulla. Vihastasin ja otsustasin, et las siis jääda. Täna oli aga tellimiseks viimane päev ja lõpuks sain ikkagi hakkama. Ei peagi vanaemadele pettumust valmistama.

Andke ideid, mida küpsetada lasteaia jõulukohviku jaoks. Võiks olla lihtne, kiirelt valmiv, maitsev ja soodne 😛 Kooki on ebamugav lahti lõigata, seega võiks olla pigem palju väikeseid ampse. Eelmisel aastal tegin kaerahelbepätse, aga tahaks seekord miskit muud. Eelmisest aastast mäletan ka seda, et ise hindasin ma pärast tööpäeva lõppu kohvikusse jõudes eelkõige soolast kraami 🙂

Homme õhtul ma selle küpsetamise ette võtma pean, aga ideid pole üldse. Muffineid pole nii ammu teinud ja ei viitsi nendega jamada, tatraküpsiste tuju ka pole, piparkoogid oleks liiga igavad…

Hmm, poest saab ju valmistainast osta… Sellest mingid soolased pirukad, ajaks asja ära küll 😛

Neljapäevaks on plaanis OTT kaubaringi kaudu kuusk koju tellida, nädalavahetusel tahaks lõpuks ometi oma piparkoogitaigna hakkama panna ja seda ka küpsetada, samuti on vaja kiiresti jõulukaartide idee välja mõelda ja ellu viia, et saaks kaardid posti panna.

Kinkide peale tuleks ka mõtlema hakata. Üle poole (ideedest) on olemas, aga neli-viis veel puudu. Kahtlustan, et see ülesanne lükkub järgmisesse nädalasse.

Nädalavahetusel käisime Tallinnas, puhtalt sõprade ja suleliste külastamise eesmärgil. Kõigepealt Haide, siis Kratt, siis Geily, lõpuks Kristi ja Raul. Lastega reisimine on väsitav, niipea seda enam ette ei võta 😛 Aga tore oli üle pika aja kalleid inimesi näha. Eriti tore on see, kui sõbrad, kes ostavad oma kodu Tallinnast välja, valivad asukohaks 3km ühest teisest sõbrast… Edaspidi külastades on alati kaks kärbest ühe hoobiga 😀

3D lumehelbeid tahaks jälle teha. Krati plika tuletas mulle meelde, kuidas see käib, tegin nende pool mitu tükki, nüüd on hammas verel ja tahaks koju ka. Nädalavahetus peaks ühesõnaga tulema igati jõulune – kuuse ehtimine, piparkoogitainas ja piparkoogid, jõulukaardid, lumehelbed… Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt.

Jõuluootus 🙂 Tuleks nüüd veel lumi ka jälle maha!

Diana Lotus “Kassikõnd”

Kui ma noorem olin, soovitati mulle ikka aeg-ajalt modelliks hakkamist. No et pikk ja peenike, peaksin ju hästi sobima. Paar korda on mingid veidrikud mulle isegi selle pakkumisega lähenenud, aga üks oli tõesti pigem perv, teisel puhul oli tegu Londoni agentuuri “võttega”, kus meelitati inimesi modelliks saamise jutuga stuudiosse, et profipilte teha ning öeldi, et meik ja pildistamine on tasuta, maksavad vaid fotod… Ja need fotod, tuli muidugi välja, maksid sellist hinda, et jalutasin kohe minema 😛

Samas pole ma kunagi modelli ametit mingilgi viisil ihaldusväärseks pidanud. Ma kindlasti oleksin seda proovinud, kui keegi oleks mind reaalselt kutsunud (raha teenimise võimalus ju!), aga kaamera ees poseerimine on minus alati pigem ebamugavust tekitanud. Samuti tean ma, et modellimaailma standardmõõdud on midagi muud, kui minu omad. Ma olen nende jaoks liiga pikk ja liiga laia rinnakorviga – see, et ma peenike välja näen, ei tähenda midagi. No ja siis veel näiteks see, et järgmise hooaja riideid pildistatakse alati kõige ebasobivamal ajal – suveriideid talvekülmas, talveriideid suvekuumuses. Kõik need pigistavad või liiga suured kingad, millega peab kõndima ja nägema välja suurepärane – hoolimata sellest, milliseid piinu need tegelikult tekitavad… Ei tekita tõepoolest mingit iha selle kõigega igapäevaselt tegeleda.

Kogu see moevärk ja moemaailm on üldse minu jaoks täiesti arusaamatu, on alati olnud. Olen ilmselt ka blogis mitu korda maininud, et mulle ei mahu pähe, kuidas mingi grupp inimesi otsustab kuskil kinniste uste taga ära, et sel hooajal on moes just need asjad – ja siis peaks seda järgima nagu lambukesed, et mitte jumala eest olla ebamoodne. No andke andeks, mina kannan seda, mis mulle meeldib ja sobib 😀

Kõike eelnevat arvesse võttes on põhimõtteliselt täiesti arusaamatu, miks modellinduse köögipool mulle sedavõrd pinget pakub. Sest tõesti – ehkki ma ise ei soovi modell olla ja minu meelest on kogu moevärk üsna tobe (et mitte öelda mõttetu), on modellimaailma kõrvaltvaatajana jälgimine minu jaoks äärmiselt nauditav meelelahutus.

Ma arvan, et see oli juba keskkooliajal, kui laenutasin raamatukogust raamatu, mille autorit ega pealkirja ei suuda enam meenutada. See oli VIST ilukirjanduslik teos… Aga äkki mitte? Igal juhul oli see pilguheit noorukese modelli igapäevaellu, mis algas modellindusest mitte kunagi unistanud tüdruku tänavalt agentuuri kutsumisega, kirjeldas tema kogemusi modellimaailmas ning lõppes, kui talle soovitati edasise parema karjääri nimel teha väike iluopp – kui mäletan õigesti, siis oli tegu armi või ebasümmeetriaga tema huulel.

Siis tuli America’s Next Top Model. Sealt edasi Austraalia, UK, Uus-Meremaa, Kanada ja Eesti modellid. Ja ei ole senini tüdimust tulnud, ehkki Tyra muutub aina ärritavamaks ja näiteks Uus-Meremaa mingi hooaeg oli ka üsna halb. Ikka vaatan 🙂

Ühesõnaga… Mulle väga meeldib piiluda sellesse arusaamatusse modellimaailma. Nii et kui Petrone Printilt ilmus Diana Lotuse “Kassikõnd”, vedasin selle suurima rõõmuga raamatukogust koju. Sain koos sellega ka paar teist raamatut, aga just “Kassikõnd” oli see, mida ei suutnud tolsamal esimesel õhtul käest panna enne, kui raamat oli läbi.

See muidugi oligi kiire lugemine – rohkelt värvilisi pilte ja kõigest 168lk. Ja noh, mingit tohutut sügavust vist sellisest raamatust ei otsigi? Igal juhul oli mõnus lugeda – ka sellepärast, et lugu oli väga ladusalt jutustatud. Sisu on kirja pandud Dagmar Raudami poolt ja mulle vähemalt tundub, et neil kukkus see koostöö Dianaga igati hästi välja.

Ehk meeldivad taolised raamatud ja Top Modeli sari mulle sellepärast, et tegu on nagu veidike Tuhkatriinu-lugudega? Suvalised inimesed tänavalt, kes saavad oma iluga kuulsaks? Ok, Top Modeli saadetes saavutatud kuulsus on kaheldava väärtusega, tean ju isegi – TIPPmodelle sealt rangelt võttes tulnud pole (ja ma annan endale suurepäraselt aru, et sama palju, kui selles sarjas on modellide igapäevaelu, on seal ka puhast vaatajanumbrite nimel üle vindi keeratud reality show-d, mil pole modellindusega suurt miskit pistmist). Aga antud raamatus oli ju küll täitsa arvestatav edulugu.

Samuti on hästi teada, et modellindus jääb reeglina pigem lühiajaliseks karjääriks – see oli ka kenasti kokku tõmmatud, kuidas Diana otsustas oma elus kannapöörde teha.

No ühesõnaga, mulle väga meeldis. Kuidagi aus ja eluterve tundus see kõik. Mis tegelikult oli, seda ma ju ei tea. Aga parandamatu optimistina loodan ikka, et Diana ongi nii mõnus, nagu temast raamatu põhjal mulje jäi. See oli kindlasti võrratu kogemus, millest on huvitav lugeda kõigil, kes ükskõik mil viisil modellindusest unistavad.

Ja ka neil, kes ei unista, vaid niisama kõrvalt piidlevad 🙂

Piparkoogihooaeg avatud

2014-12-05 13.56.26

Mõtlesin, et panen lõpuks kirja, kui palju südameid saab ühest taignast. Iga jõulu ajal on probleem, et on ununenud ja ei oska arvestada.

Tegin täna ära 500g taigna, sellest tuli kolm suurt ja kuus väiksemat südant ning kümme tavasuuruses piparkooki. Ühesõnaga võib öelda, et poolest kilost taignast saab ümmarguselt kümme südant… Kui kõik on suured, siis muidugi vähem.

Kasutasin esimest korda elus poest ostetud glasuurituutusid. Mul on küll värvilised tuhksuhkrud kodus ootamas, aga kui ma oleks pidanud neid täna ise kokku möksima hakkama, oleks piparkoogid tegemata jäänud (sellise mökerdamise olen nõus võtma ette vaid siis, kui küpsetame Abikaasaga koos, täna tegime Plikaga kahekesi) – nädalavahetusel on aga plaanis Tallinnas sõpru külastada ning tahtsin neile kangesti südameid teha. Selleks oli vaja kolme eri värvi glasuuri ja kuna samuti teadsin, et täna ma neid kõike ära ei kuluta, isetehtud aga külmkapis väga pikalt ei säili, tundusid tuutud igati asjakohased – neis on munavalge asemel munavalgepulber ning lisaks tärklist, seega on glasuur paksem ja stabiilsem, peaks saama nädala-paari pärast sama kenasti kasutada.

Meil on kavas ise ka piparkoogitainast teha, ehk järgmisel nädalavahetusel jõuame lõpuks tegudeni. Kodus kilode kaupa sisse ajamiseks võiks ju ometi mõnevõrra tervislikuma taigna kokku keerata, tahaks katsetada näiteks riisijahu ja agaavisiirupiga – aga ühekaupa kinkimiseks on poetaigna kasutamine õnneks minu jaoks vastuvõetav 😛

Tervislikuma glasuuri katsetusteni ma sel aastal ei jõua – tõenäoliselt kasutame tuutud ära ülejäänud kingisüdamete jaoks ja värvilised tuhksuhkrud koduste piparkookide kaunistamiseks. Siis on varud läbi ja järgmisel aastal ehk…?

Varem arvasin alati, et ise glasuuri tegemine on odavam ja tervislikum – valmisglasuuri polnud seni kunagi ostnud. Aga nüüd vaatan, et eelmise aasta detsembris maksis 70g värvilist tuhksuhkrut €0.89 – see on mõeldud segamiseks ühe vahustatud munavalgega. Valmisglasuur maksis €0.99 ja pakis on 150g – minu meelest teeb see rahaliselt umbes sama välja.

Valmisglasuur on igas mõttes mugavam kasutada ja poolikud tuutud säilivad külmkapis pikemalt, värvilisest tuhksuhkrust tehtud glasuur maitseb aga minu meelest paremini ja on erksamate värvidega. Samas muidugi on poe omade värvained vähemalt mõne värvi puhul tervislikumad ja ega pole ju mingit vahet, kui erksad need on, lihtsalt olen juba kümme aastat teisi kasutanud ja seega nendega harjunud.

Värvilise tuhkrusuhkru koostis: suhkur, happesuse regulaator, paakumisvastane aine magneesiumsilikaat, toiduvärvid: kollane – riboflaviin, punane – karmiin, oranž – riboflaviin ja karmiin, roheline – riboflaviin ja briljantsinine. Lisaks tuleb ise sisse segada üks vahustatud munavalge.

Valmisglasuuri koostis: suhkur, munavalgepulber, happesuse regulaator (sidrunhape), modifitseeritud tärklis, looduslikud toiduvärvid: kollane – beetakaroteen, roosa – karmiin, roheline – klorofüll (sinist ei ostnud, seega selle kohta ei tea).

Noh, kumb teie meelest kahest halvast vähem halb on? 🙂

Kõige tervislikum oleks muidugi piparkooke üldse mitte süüa, aga ma ARMASTAN piparkooke ja ilma nendeta ei tule jõulud kõne allagi. Kord aastas ei ole selline suurem magusatarbimine ka minu jaoks mingisugune probleem 🙂 Kui süüa, siis oleks kõige tervislikum teha isetehtud taignast ja glasuurita. Kui tahta siiski glasuuriga kooke, võiks glasuur olla ka ise tehtud – jahvatada pruun suhkur, värvida näiteks mustika- või jõhvikajahuga jne. Ma söön glasuurita kooke ka meelsasti, aga hetkel veel on minu jaoks täiuslik piparkook just glasuuriga… Maitsva glasuuriga. Ja nimelisi südameid nagunii ilma glasuurita ei tee, ehkki jah, nende jaoks võiks vabalt osta poest valmistuutud.

Nii me siin vaikselt katsetame, et leida enda pere jaoks parimad variandid.

Küsimus nendele, kes on teinud ise piparkoogitainast – milline on teie lemmikretsept? Me tegime eelmisel aastal vist selle Nami-Nami retsepti järgi, asendasime vaid nisujahu tatrajahuga. Oli mu mäletamist mööda üsna okei, aga ikka mõtlen, kas peaks katsetama mõnd teist retsepti, kuhu on näiteks lisatud hapukoort… Või sidruni/apelsinikoort. Ühes oli isegi äädikat 🙂 Peaks kõik erinevad ära katsetama, et leida meie pere lemmik, aga ma pole sugugi kindel, et meil on jaksu sel aastal kolm-neli erinevat portsu tainast teha.

Scroll to Top