rõõm
Sünnipäevameenutused
Üks kuu ja üks nädal tagasi… Noh, parem hilja kui mitte kunagi, eks 😀
Päeval oli pidu Abikaasa perega. Singirullid ja kringel jäid pildilt välja 😛
Õhtul käisid Pips ja Tage külas. Ema oma mehega kah – ta päeval ei saanud, oli Pärnust ära. Lahkudes võtsid lapsed endaga kaasa. Oli tore õhtu 😀
Kui ma palusin Abikaasa õel endale sünnipäevaks martsipanitordi teha, poleks ma elu seeski osanud ette kujutada, et ta midagi nii nunnut valmis meisterdab. LEPATRIINUD!!!
Tage kingitus. Kõik on tema enda tehtud. Ta on tõeline osavnäpp 🙂
Pips jäi ööseks ja sai järgmisel päeval lapsehoidjat mängida:
Mõned päevad hiljem sain sõnumi, et mind ootab pakk. Uudishimu ei andnud asu, nii palusin Abikaasat, et ta selle võimalikult kiiresti ära tooks. Saingi paki töö juurde 😀 Haide saatis mulle imeilusa kaardi ja täiendusi maasikatega nõude kollektsioonile (kuna olen neid nõusid kunagi varem pildistanud, ei viitsinud hakata töö juures paberist lahti harutama). Lapsed said muidugi ka kingitused, imevahvad kleepsuraamatud, kus saab sisustada tube ja linna:
Ootamatu üllatus
Käisin korra veepudelit täitmas ja WC-s, no max viis minutit olin töölaua tagant eemal. Tagasi tulles avanes järgmine vaatepilt:
(Hea küll, ma tegin selle pildi alles siis, kui olin ühe banaani juba ära söönud)
Abikaasa jõudis eile poodi kaks minutit enne sulgemist, nii et puuviljad jäid ostmata. Ma vist tujutsesin küll natuke, et pean ekstrapika päeva tööl olema ja nüüd pole muud sööki kaasa võtta, kui karbike makarone, puuviljad oleks olnud just paras vahepala. Aga ega meil ei jäänud mingit juttu, et ta peaks need mulle hiljem tooma, ma leppisin oma saatusega 😛
Tavaliselt ta helistab, kui mulle tööle tuleb, siis ma lähen alla ja võtan/annan vajalikud asjad, et ta ei peaks jooksma. Aga seekord oli tal teine kõne pooleli, kuni ta juba tööl oli uksest sisse saanud, nii et ta mõtles, et ei hakka helistama ega ootama, toob parem üles ära. Ja kuna ma olin just siis ise eemal, mu telefon aga sealsamas laua peal ning tal oli kiire, siis ta lihtsalt kiirustaski edasi.
Mul on täna terve päeva ekstra s*tt tuju olnud ja kogu elu tundus nii mõttetu. Väga õigel ajal tuli see üllatus… Päeva helgeim hetk, kahtlemata.
Imeliselt laisk puhkus
Veidi üle poole puhkusest on läbi, kolm mõnusat päeva veel ees. Maris vahel muretseb, kas me ei peaks äkki rohkem tegema ja asjalikumad olema, ma siis alati kinnitan, et ei pea 😀 Kaks aastat tagasi olin siin neli päeva, siis oli graafik tihedam (terve reis on blogis kokku võetud umbes-täpselt sellel arhiivileheküljel – kronoloogiliselt alt üles). Seekord tulin peaasjalikult selleks, et näha Marise ilusat uut kodu ja teda ennast. Need punktid on igal juhul täidetud, ülejäänu on täielik vabakava. Nii et ma olen absoluutselt rahul, kui päevad mööduvad süües, magades, jutustades, lugedes, mängides ja aeg-ajalt erinevates kohtades käies. KIIRET pole kuskile ja see on nii imeliselt hea.
See on muidugi irooniline, et pärast lumevaba talve ning varase kevade nautimist pikisilmi +4 asemel +14 kandis ilmu oodates saan ma neid siin nüüd nautida… Samas kui Pärnus tuli pärast mu lahkumist kohe +20 😛 Okei, tegelikult on siin pool ajast ikka soojem 🙂 Peamine on see, et saaks pargis istudes mõnuleda, seda saab 😀
Maris arvas, et reedel ja laupäeval on kõik kohad kinni, aga ei olnudki. Nii mõtlesime laupäeval minna suurde aianduskeskusesse Marise fuksiakollektsiooni täiendama. Sinna viiva bussini oli aga pool tundi, mille jooksul Maris jõudis tee peale jäävast lilleletist kaks fuksiapotti osta, nii et lugesime lillepoole korda läinuks ning läksime (kinga)poodidesse 😀 Rahaline seis on mul hetkel isegi hullem kui kaks aastat tagasi, aga vaatamast ja proovimast see ei takista. Muidugi ühed sobivad suveplätud, mida kaks aastat tagajärjetult otsinud olen, leidsin vist ka 😛 Kuna need olid varbavahekad ja mul olid too päev sukkpüksid jalas, jäi proovimine ära, aga täna on plaanis uuesti üle vaadata.
Laupäeva õhtul käisime taas kohvikus, seekord olime seal pikemalt – mitu tundi sai baarileti ääres istutud, veini trimbatud, tegemisi jälgitud, kõrval istuva tüübiga tutvust tehtud, hiljem klaverimängijat kuulatud… Isegi natuke kaasa lauldud 😛 Letseburgi keelt ma küll ei valda, aga mõned lood olid õnneks rahvusvahelisemad (mitte et ma prantsuse keelt eriti oskaks, aga pole mitte mingit probleemi üürata kaasa non, rien de rien, non, je ne regrette rien) 😀 Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – kui mul Pärnus nii mõnusa seltskonnaga nii mõnus kohvik oleks, siis ma käiks seal ka regulaarselt 🙂
Pühapäev oli kõige laisem päev. Magasime hästi kaua, välja jõudsime alles õhtul viie paiku. No me ootasime, et ilm ilusamaks läheks 😀 Kuna kõik kohad olid kinni, oli nagunii plaanis vaid jalutamine, millel polnud kellaajalisi piiranguid. Õhtupoole käisime siis pargis mõnulemas.
Kaks aastat tagasi õnnestus tulla külla siis, kui oli Euroopa pidu. Tänavu tulin varem ja sain osa ühest teisest vahvast üritusest – nimelt on siin igal lihavõtteesmaspäeval festival, mille raames on suur laat, kus müüakse peale tavapärase laadakraami keraamilisi linnuvilesid, mida saab siis osta ja puhuda. Leidsin ühe ingliskeelse blogipostituse, mis toda festivali põhjalikumalt kirjeldab – ajalugu ja kõike muud, huvilised võivad pikemalt lugeda.
Igal juhul oli eilseks päevaks seega ka plaan olemas. Jalutasime rahvamassis ja tutvusime pakutava kraamiga. Maris ostis endale punase nunnu kannu ja ühe eriti ägeda seeliku, milletaolise peaks laskma kellelgi ise järele teha, sest see idee on lihtsalt geniaalne – esiteks kahepoolne, seda ikka kohtab. Teiseks on tegu hõlmikseelikuga, mis käib kokku rea vöökohas olevate trukkidega ehk one size fits all. Ma ei viitsi praegu illustratsiooni juurde otsida, kunagi hiljem ehk. Aga geniaalne ja äge oli. Või noh, vähemalt mina pole kunagi varem midagi sellist näinud.
Vahepeal käisime kodus süüa tegemas, õhtupoole jalutasime veel ringi, siin on ju pargid hiiglama suured ja mitmetasandilised, nii et avastamist jagub. Noh, Marisel on muidugi kõik juba avastatud ja isegi minule tuli pärast kahe aasta tagust külastust see kõik üsna tuttav ette, aga naudingut see muidugi kuidagi ei vähendanud, väga mõnus on nii kaunis kohas jalutada.
Täna on plaanis veel natuke poode väisata, homme-ülehomme on Maris tööl ja mina vaatan ise, mis teen. Tõenäoliselt lihtsalt molutan 🙂 Kui ilm on ilus, lähen kindlasti parki lugema. Tegelikult võiks natuke tööd ka teha, aga seda ainult siis, kui ma viitsin 😛
Kõik ülejäänud aja, mis selles postituses kirjeldamata jäi, oleme veetnud (nagu alguses ka mainitud) süües, magades, jutustades, mängides ja molutades. Maris on igasugu maitsvaid asju kokanud, peekoniga läätsesuppi näiteks ja mereannipastat… Remulaadi nimelise kastmega tegin tutvust, mis on lihtsalt imeliselt hea (st see variant, mis Marisel kodus oli, seda olevat hästi paljude erinevate koostiste ja maitsetega), tarte fambléed (ehk kohalikku pizzalaadset toodet, millel tomatikastme asemel koorekaste) sai jälle nauditud ja… Õhtuti oleme Hart of Dixiet vaadanud – juhtumisi olime mõlemad ära vaadanud kuni veebruarini, mil see sari 1,5-kuusele puhkusele jäi, nii et viis osa ootas oma järge.
Aga Maris ärkas nüüd ka lõpuks, suurepärane ajastus – just siis, kui ma blogipostitusega ühele poole sain. Nii et ma lähen nüüd ja olen seltskondlik 🙂