rõõm
Kuidas ma eluga rahul olen
Pühapäev oli äärmiselt viljakas päev. Palju sai tehtud ja rahulolu on seda suurem, et see oli mu ainus vaba päev ning ma ei tundnud vajadust seda maha molutada. Peale ohtra pesu pesemise koristasin ja puhastasin ära kõik köögikapid ning tööpinna, sealhulgas küürisin nõuderesti ning vabastasin veekeetja katlakivist. Vannitoakapi ja kraanikausi sain ka lõpuks korda.
Abikaasa möllas terve päeva aias, lapsed ka. Minagi käisin tubaste tööde vahepeal aias abiks – Abikaasa sai mu onult trimmerit laenates kaasa ka Fiskarsi umbrohunapsiku, millega ma suure vaimustusega võililli välja juurisin.
Esmaspäeva ja kolmapäeva olin vanas töökohas, teisipäeva ja tänase uues. Mulle tõsiselt meeldis vanas kohas omas tempos arvuti taga nokitsemine, aga kuna praegu käsil olev projekt ajab mind halliks, sest sobivat materjali on väga raske leida, ei malda ma enam üldse arvuti taga istuda. Eks ma ikka teen, kuidas oskan, aga uue töö pidev ringi sebimine sobib mulle hetkel tunduvalt rohkem. Seal päevad lihtsalt lendavad mööda ja alati jääb kuhjaga ülesandeid ka järgmisesse. See on ikka täitsa uskumatu, kuidas mul õnnestus vähem kui aasta jooksul leida kaks nii head töökohta 🙂 Lubasin endale, et teen kolmekümneselt tööd, mida armastan – ja see saigi tõeks.
Uue töö üks eeliseid on see, et ma pole kellaaegadega piiritletud. On kindel arv tunde, mis tuleb kuus töötada ning umbkaudsed päevad ning kellaajad on paigas. Küll aga ei pea ma minuti pealt kohale jõudma, võin alustada veidi varem või hiljem – olenevalt näiteks sellest, kui palju mul hommikul kodus tegemist on. Võin vajadusel nädalapäevi valida ja vahetada, peaasi, et nõutud päevad kokku tuleks. Võin olla vajadusel ühel päeval kauem, teisel päeval vähem – ja mitte kellelegi ei pea aru andma. Sest mina vastutan 🙂 Täna oli see päev, mil ma olin tööl tavapärasest kauem, sest oli vaja üks asi ära teha. Aeg lendas ja homme võin näiteks tund varem koju minna.
Ja ehkki jõudsin koju alles kell seitse, ei olnud ma nii väsinud, nagu tavaliselt. Ilm oli imeline, seega sõin kiirelt ja läksin hoopis aeda rohima. Mitte et ma nüüd eriti palju oleks ära teinud, aga kaevasin veel üksjagu võililli välja (seekord küll tavapärasel viisil, kühvli abiga) ja rohisin hekialuse puhtaks, kogu see must mullane osa oli enne paksult naate ja muud kraami täis:
Lapsed mängisid täna õues kella kolmveerand kümneni – ma oleks nad muidu varem tuppa kupatanud, aga nad tahtsid õhtujutu lugemise asemel õues mängida ja mis mul sai selle vastu olla.
Sellised päevad mulle meeldivad. Imeline ilm. Kõigepealt töö ja siis aiatöö. Aga nüüd panen arvuti kinni ja loen oma raamatut, kuni uni maha murrab 🙂
Minu puhas FB
Ma ei taha FB-st loobuda, sest seal on minu jaoks palju huvitavat ja mulle meeldib teiste eludel silma peal hoida. Küll aga meeldib mulle seda teha omadel tingimustel. Kasutan FB Purityt juba pikka aega, nii et ammugi pole enam probleemiks reklaamid, ammu on vasakult ära keelatud ka apps ja pages.
Täna tegin vasaku külje veel puhtamaks. Senini olid seal näha minu mängitavad mängud ja grupid, mille liige olen. Mõlemal puhul aga häirisid need märguanded, mis numbrite näol sinna kõrvale ilmusid – kui mõni sõber saatis mängus mingi palve või vidina, kui keegi kirjutas gruppi midagi uut… Ma olen friik, ma ei kannata noid numbreid ja “puhta lehe” nimel käisin ikka mänge ja gruppe läbi klõpsimas, et neist lahti saada, raisates nii asjatult aega – mitte ainult klõpsimisele, vahel jäin ju mängima ja pikemalt lugema ka, ehkki polnud plaanis 🙂
Nüüd kustutasin kõik mängud favourites listist ära ja gruppide alajaotuse eemaldasin üldse. Seadete alt määrasin, et mängude puhul ei tuleks ühtki notificationit, mis üleval ribal punase numbrina näha on. Nüüd on nii, et kui soovin mängida, trükin otsingukasti mängu nime – õigemini piisab esitähest, siis viskab kohe valikus ette. Kui ei soovi, siis ei ole ühestki mängust mitte ühtki märki.
Gruppide puhul muutsin seadeid nii, et nendes, mis on mulle olulised, tuleb iga postituse kohta märguanne üleval ribal punase numbrina – nondes gruppides postitatakse pigem harva ja ma tõesti tahangi iga postitust lugeda. Samas on paar gruppi, mis on suletud, st liige olemata sisu ei näe, aga ma ei soovi neid lugeda pidevalt, ainult endale sobival ajal. Need on nüüd nö esilehelt kadunud ja ma ei saa nende kohta ühtki märguannet.
Lõppkokkuvõttes – vähem häirivaid tegureid, vähem FB-s kulutatud aega 🙂 Kui FB-st päriselt loobuda ei soovi, on FB Purity on asendamatu!
Kuidas Maris fuksiasõltlane on
Maris on oma blogis muidugi fuksiaid juba üksjagu demonsteerinud, aga mina pildistasin mingi hetk kah kõik tema aknalauad üles. Ta suutis muidugi pärast pildistamist veel mõned isendid juurde soetada 😀
No ja siis ta pidas iga päev fuksiatega pikki vestlusi ning uuris, ega ma ei arva, et ta segi läinud on. Ma rahustasin, et ma räägin igasuguste asjadega, nii et minu meelest on kõik kõige paremas korras 😀
Aga muidu, ma ausõna käisin Luksemburgis, ausõna. Näe, ühe pildi tegin väljas ka:
Ja ühe pildi peale jäin isegi:
Aga muidu Marisel on ka mõned pildid blogis tollest nädalast.
Kuidas meil head haldjad külas käisid
Iga kord, kui Marit suurpuhastust teeb, saab meie laste garderoob täiendust. Mina ei jõudnud mitte kuidagi Tallinna, nii et kaks kuud läks aega, kuni Gea, hea hing, lõpuks kotid Pärnusse transportis.
Maailm on täis ilusaid inimesi.
Murphyle omaselt saime me need riidekotid kätte paar tundi pärast teatris käiku, kus Poisil oli seljas liiga suur triiksärk ja jalas botased, Plikal ülejäänud riietusega absoluutselt mitte kokku sobivad lahtised kingad. Kui ma siis kottidest täpselt õiges suuruses särgi ja mitu paari viisakaid kingi välja kraamisin, sain mõnuga naeru mugistada.