Käisime just Abikaasaga lasteaias arenguvestlustel. Ma olin neid põnevusega oodanud, sest tahtsin väga võimalust pikemalt ja rahulikumalt vestelda, et kuulda, millised on meie lapsed ja nende käitumine õpetajate vaatenurgast. Saime teada, et kõik on suurepärane ning et lapsed on umbes-täpselt sellised, nagu meile endilegi tundub.
Plika on oma iseloomult pigem tagasihoidlik ja vaikne – seda eriti seltskonnas, mille liikmeid ta veel sügavuti ei tunne. Ta on väga iseseisev ja tegutseb tihti omaette. Ei algata väga ise mänge, samas läheb alati rõõmsalt kaasa, kui teised kutsuvad. Ei paku pea kunagi omal algatusel vastuseid, kui küsitakse küsimusi suurelt ringilt, aga kui küsida konkreetselt tema käest, siis vastab hea meelega ja teadmised on tal head.
Arengu poole pealt on ta omaealistest pigem ees. No seda on koduski selgelt näha – loeb pikki sõnu, tunneb kõiki tähti, numbreid ja kujundeid, arvutab lihtsamaid asju, loendab numbreid sajani jne.
Ühesõnaga täpselt nii, nagu meile endile tundus – lugemise-kirjutamise-arvutamise koha pealt on juba praktiliselt kooliküps, sotsiaalse poole pealt aga pigem selline tagasihoidlik. Õpetajatega tuli jutuks võimalik variant järgmisel sügisel kooli minna (ta saab seitsmeseks novembri alguses) – kuna järgmisel õppeaastal on kooliminejaid Plika rühmas ainult kaks, tellitakse tema jaoks ka vajalik materjal ja võetakse ta kooliminejate kampa. Mis ei tähenda kindlasti, et ta peab varem minema, lihtsalt võimalus on.
Ma tean, kõik tänapäeval räägivad, et milleks lapsepõlve lühendada ja kui mu ainus võimalus oleks saata ta Ühisgümnaasiumi taolisse suurde kooli esimesse klassi, siis kindlasti ei juhtuks see järgmisel sügisel. Sütevaka algklasside plaanid, tundub, on ka määramata ajaks edasi lükatud… Nii et kõige tõenäolisem on waldorfkool. Ja sealses väikses klassis, ma kujutan ette, võiks Plikal juba järgmisel sügisel täitsa tore olla.
Aga ma kordan, need kõik on vaid mõttemõlgutused – jälgime Plika sotsiaalset arengut, tutvume millalgi lähemalt waldorfkooliga (käisime enne Norrasse kolimist noil kokkusaamistel, mille tulemusena asutati Herbert Hahni selts, aga tänu kolimisplaanidele jäi aktiivsem osalus toona ära) ja arutame seda asja seal ka… Eks siis ole näha. Kõik võimalused on avatud ja kergekäeliselt ma Plikat liiga vara kooli kindlasti ei saada. Samas on waldorfkoolis õppetöö mu jaoks palju sümpaatsemalt üles ehitatud – just see, et ei pea pikalt järjest paigal istuma… No ühesõnaga, eks näis. Hetkel ei välista kumbagi varianti.
Plika, muide, on avaldanud viimasel ajal soovi tantsukooli minna. Peab uurima, mis variante temaealistele Pärnus on. Mina olen suur hästi tantsida oskavate inimeste ja tantsufilmide fänn – tantsiv laps, võiks öelda, on minu unistus 😛 Nii et ma rõõmuga viiks ta kuskile trenni, kui ta seal käia soovib.
Poiss on vana seltskonnalõvi. Üllatusega sain teada, et enamik tema rühma lapsi on 4-5 aastased, nii et Poiss on üks noorimaid. Ta on aga hästi sisse elanud, mängib ja organiseerib rõõmsalt tegemisi. Allub korraldustele üldiselt hästi, oskab ennast kiirelt riidesse panna, sööb kenasti ja iseseisvalt, ehkki pluusi peale lödistab ikka ka. Arengumappi vaadates irvitasime kõva häälega, sest joonistusel, mis pidi kujutama ema ja isa, oli lihtsalt üks suur kriipsude sodipudi. Samas ennast oli ta nüüd kevadel juba täitsa “äratuntavalt” joonistanud – no selles mõttes, et oli pea, silmad, ninasõõrmed (küll üksteise all), kõrvad (küll põskedel, mitte pea küljes), ripsmed (küll nii pikad, et silmad nägid välja nagu päikesed)… Isegi kael oli 😀 Ja numbreid oli ka paar tükki näidise järgi täitsa arusaadavalt kirjutanud. Enamik olid küll pigem arusaamatud 😛
Selliseid jonnihooge, nagu kodus ikka ette tuleb, lasteaias õnneks ei esinevat, mille üle mul on äärmiselt hea meel.
Ma olen nii rõõmus, et me saime kohad just sinna lasteaeda, mis oli tegelikult meie teine eelistus. Esimene eelistus asus kodule veidike lähemal, seal käis Plika kolmeselt paar kuud. Aga sinna minekuks tuli minna jupp mööda Riia maanteed, see valgusfoori juurest ületada ja siis olid ka kuni lasteaiani väga ebamugavad teeolud. Praegune tee on küll paarsada meetrit pikem, aga mööda rahulikke tänavaid. Ja lasteaed on tilluke – ainult kaks rühma, mis kuuluvad ühe teise hoopis kaugemal asuva suurema lasteaia haldusalasse. See on Pärnu kõige uuem lasteaed, värskelt remonditud hoone.
Kui alguses tahtsin lapsi ühte rühma saada, siis praeguseks on mul tegelikult hea meel, et nad on eraldi. Nad saavad ka eraldi rühmades nagunii rohkem aega koos veeta kui üheski teises lasteaias. Õues mängivad alati koos ja igal õhtul käiakse üksteisel külas – mingid muudatused ju tehti, nüüd on lasteaed vähem lahti ja rühmad pannakse õhtul kokku – meile sobib see nagu rusikas silmaauku. Ühesõnaga need kaks rühma on nagu üks suur perekond ning lapsed saavad soovi korral üksteisele rühma ustelt lehvitada. Samas on neil siiski võimalus suhelda omaealistega ning nad ei ole iga hetk ninapidi koos.
Ehkki tänapäeva lasteaedu ei anna nõukaaegsetega võrrelda, olen ikkagi kuulnud ühest, teisest ja kolmandast kohast (st erinevatelt lastega tuttavatelt) igasugu probleeme seoses õpetajate (aegunud) suhtumisega või raskete lastega – muidugi ma tean, et suhtlemises on alati kaks osapoolt, nii et kuuldes ainult ühe poole versiooni, ei saa kunagi kindel olla, kuidas asi tegelikult oli. Igal juhul olen ma nii rahul ja tänulik selle eest, et meie lasteaias ühtki taolist probleemi pole. Ühtki väga rasket last ei paista olevat, kõik õpetajad on toredad ja teevad oma tööd armastusega, kogu süsteem toimib väga sujuvalt. Oli hea võimalus õpetajatele öelda, kui väga ma seda kõike hindan.
Nii et puhas rõõm. Lapsed on lasteaias täiesti harjunud – nad muidugi eelistaks esimese variandina olla kodus, aga kui seda ei saa, siis on lasteaias ka tore. Ma saan neist täiesti aru, ma tunnen ise samamoodi – kui mul oleks nii palju raha, et ma ei peaks tööl käima, siis ma vist logeleks vähemalt mõnda aega kodus 😛 Kuna aga raha on vaja teenida, siis käin ikka tööl ja seal on ka tore 😀
