rõõm – Page 237 – Tikri blogi

Esimene jõulupakk

12/12/2012 / jõulud, rõõm / 3 Comments

Saime täna ema laupäeval posti pandud jõulupaki kätte. Sain kaks paari Eestisse jäänud saapaid, päkapikk tõi lisaks villased põlvikud, et jalad ikka soojas oleks. Siis veel ristsõnad, šokolaad ja kommid, värviline tuhksuhkur, kalender, päkapikumütsid, Abikaasale suitsuvorst ja lastele raamatud. Need viimased läksid küll peitu, et õigel päeval kuuse alla jõuda 😛

Lugesin täna FB-st kommisöömise teemalist arutelu. Küsimus oli, kas praegusel jõulupakkide hooajal oleks targem teha lastele üks “söö palju jaksad” päev nädalas või siis anda iga päev natuke. Enamik vanemaid pooldas natukese süsteemi. Keegi arst arvas, et pole õige jätta lastele muljet, nagu kord nädalas oleks okei ohjeldamatult ebatervislikku kraami näost sisse ajada.

Jajaa, eks see natukese variant ole ju mõistlik, aga ausõna, mina oleks küll väga nördinud, kui keegi kingiks mulle paki komme ja ütleks siis, et neid võib süüa ainult kaks tükki päevas 😛 Minu kõige helgem lapsepõlve jõulumälestus on 25. detsembrist, mil ma ärkasin hirmvara, et vaadata oma lemmikmultika Tom & Jerry maratoni, panna kokku puslet ja süüa KOMMI. Jõulud olid minu jaoks alati see õnnis aeg, kus saab OMETI kommidest isu täis süüa. Muidugi ma olin siis juba vanem ka, põhikoolis kindlasti.

Igatahes on meie peres kasutusel hoopis vahepealne süsteem, mis ei kehti mitte jõulude ajal, vaid aasta läbi. Ise ei osta me koju komme ega muud ebatervislikku magusat mitte kunagi. On küll šokolaad, mida me Abikaasaga laste magamise ajal nosime, aga sellest nad ei tea midagi 😀 Laste magusavajadus saab igati rahuldatud puuviljade, jogurti, kohukeste ja minu küpsetatud kookide abiga.

Külas ma neile midagi ei keela – mida pakutakse, seda söövad. Me väga tihti külas ei käi ja kui ka käime, siis enamikus kohtades ei pakuta kommi nagunii. Abikaasa vanaema juures küll näiteks saab, aga tema annab jao pärast, ainult paar tükki. Lisaks (pann)koogile, mida seal ka alati pakutakse 😀 No ja kui kuskil ongi rohkem, söögu siis terviseks, seda juhtub harva.

Kui meile kommi kingitakse ja lapsed ei näe, siis nad seda ka tavaliselt ei saa. Ma üldse ei julgusta kommide kinkimist, tervislikuma magusa kraami valik on ju lai, isegi jäätis on parem variant. Aga vaat šokolaadimuna lihavõtete ajal või kommipakk jõulude ajal, seda ma ei keela. Söövad isu täis ja kui midagi üle jääb, siis toimetame vaikselt kõrvale. Vahel tuleb neil meelde hiljem küsida, siis saavad paar kommi veel ja pärast seda on “otsas”. Vahel ei tule üldse meelde, siis söömegi kõik jäägid ise ära.

No ma ei tea. Pole neid pakke nii palju, et ma hakkaks päevade peale jagama ja söömist piirama. Parem söögu korraga ära, siis saangi südamerahuga öelda, et rohkem pole ja asi korras 😀 Ja ma arvan küll, et selline kord neile tulevikuks mingeid väga ebaterveid harjumusi ei tekita.

Täiesti võimalik, et ma muudan meelt, kui neid pakke kümnete kaupa tulema hakkab, aga kuni neid on vaid kaks, siis ma ei näe probleemi.

Õnneks pole päevad vennad

11/12/2012 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Eile oli selline päev, kus kõik läks halvasti. Alates hommikustest uudistest, et mittetöötava tagurpidikäigu parandus läheb maksma 7000-8000 NOK (ligi €1000), jätkates päev läbi kisklevate lastega (no tõsiselt, selline tunne oli, et muud polegi, kui ainult üks tüli, vingumine ja karjumine) kuni Abikaasa hilisõhtuse avastuseni, et ta on ühe rendiauto ilukilbi ära kaotanud 😛

Kui lapsed lõpuks magama sain, siis läks päev muidugi paremaks, nagu tavaliselt. Kui ma siis veel ühe armsa üllatuse osaliseks sain, oli tuju juba päris hea. Nii et see ilukilbi asi pani mind tegelikult suisa naerma. Sest vaadake, viimane kord suutis Abikaasa rendiautole nii pika kriimu teha, et selle parandus läks talle maksma 5000 NOK. Auto ööpäev maksab muidu vist 500 NOK 😛 Nojah, autoneedusest võiks ma pikalt rääkida, aga jätan selle teema pigem praegu sinnapaika.

Vastukaaluks eilsele on tänane päev olnud absoluutselt suurepärane. Lapsed ärkasid poole üheksa paiku – puhastasin neile paar porgandijuppi ja läksin tagasi voodisse. Tund-paar küll rohkem unelesin kui magasin, sest vahepeal tuli nendega ikkagi tegeleda, aga kui Abikaasa koju jõudis, sain kohe päriselt uuesti magama jääda. Ärkasin POOL ÜKS! No ausõna, ma ei mäleta, millal viimati hommikul nii pikalt magada sain, seda pole juba aastaid juhtunud.

Abikaasa ise oli muidugi järjest öö-päev-öö töötamisest ka täiesti läbi, nii et minu ärkamise ajal tukkus ta juba elutoa diivanil, kust ma ta voodisse suunasin – panin kardinad kinni ja puha, et melatoniin ikka tekkida saaks 😉 Ja mille üle mul tohutult hea meel on – ta magab ikka veel! Ta on päriselt terve päeva maganud, nii et igasugused unevõlad peaks seega küll tasa tehtud saama.

Kuna ma olin selle hommikuse une eest pisarateni tänulik ning üleüldiselt välja puhanud ja rõõmus, koristasin usinalt kaks tundi ühtejutti. Lapsed mängisid üsna kenasti, kisa suuremat polnud. Kui kodu korras, söötsin neile jogurtit ja panin magama. Mõlemad jäid kiirelt, õnnistus.

Siis oli minu vaba aeg – sõin hommikust 😀 Ja sain natuke arvutis istuda. Miski hetk veeres Poiss madratsilt põrandale ja ega siis enam magama ei jäänud. Oli jälle sama viril, kui öösel ärgates, nii et pidin teda süles hoidma ja samal ajal teed tegema.

Siis oli lastel pärastlõunaste multikate ja snäkkide aeg. Tee meega ja porgandid, väga tervislik 😀

Ja märkamatult jõudiski kätte õhtusöögi valmistamise aeg. Kuna Abikaasa oli peekonit toonud, osutus valituks pasta carbonara, mida ma olen väljas süües alati nautinud, aga kodus mitte kunagi ise teinud. Nagu ma aru saan, on neid retsepte väga erinevaid – mina valisin sellise, kus olid terved munad, mitte ainult munakollased ja rõõska koort polnud üldse. Veini asemel panin soovituse kohaselt puljongit, kanapuljongi asemel oli mul juurvilja oma. Parmesani juustu polnud, kasutasin tavalist. Lisaks hakkisin ja praadisin koos sibulaga külmkapist leitud sellerijupi… Kõik ülejäänu läks retsepti järgi, ehkki minu non-stick panniga see pruuniks kõrvetamine eriti ei õnnestunud. Igal juhul maitses absoluutselt suurepäraselt ja teeme kindlasti teine kord veel.

Ning pärast õhtusööki polnudki muud, kui lastel veel natuke mängida lasta ning nad siis voodisse suunata. Veidike lahkarvamusi meil küll tekkis, kui Plika voodis jutustama hakkas, selle asemel, et vaikselt olla ja lasta poolhaigel Poisil rahulikult tuttu jääda, aga saime neistki üle.

Nii et rahulolu on suur. Kohe VÄGA oli vaja seda head päeva. Ja unevõla tasa magamist, nii mul kui Abikaasal. Lastel kusjuures ka – või noh, neil oli vaja rohkem normaalse unegraafiku taastamist. Ehk et hilisõhtused magamaminekud on nüüd minevik – peale kaheksat raudselt voodisse. Hommikul ärkavad nii 8-9 vahel ja lõunaund magavad kah mõlemad. Lähevad voodisse küll mitte kella ühe, vaid pigem kahe-poole kolme paiku, aga väga pikalt ei maga ka, nii et kõik sobib.

Nüüd on kõht täis, kodu korras ja lapsed voodis… Kohe ei teagi, mis oma vaba õhtuga peale hakata 😛

Plika jutustab

08/12/2012 / plika, raamatud, rõõm / 7 Comments

Plikal ei ole nõus minu juuresolekul ise “raamatuid lugema”, st raamatu sisu ümber jutustama, sest reaalselt lugeda ta ju ei oska. Ütleb, et teeb seda ainult siis, kui mina ei kuula. Ma siis alati kinnitan, et mina teen ju arvutis hoopis omi asju, ei mina kuula midagi.

Praegu ta just luges Poisile raamatuid ette – kõigepealt oma lemmiklugu raamatust “Las laps loeb”, mille pealkiri on “Lõbus hommik”, autoriks Kivirähk. Jutt on sellest, kuidas lasteaialaps ärkab hommikul uniselt äratuskella peale ja läheb vannituppa pesema, seal on aga vannis rohelise mantliga isa, kes mängib krokodilli ja ehmatab teda. Siis läheb tüdruk ise ka pidžaamaga vanni isa juurde, et koos ema ehmatada. Ja tõsiselt, Plika oskab kogu seda juttu ise peast rääkida 😀 Nii lahe on kuulata.

Kusjuures teine tema lemmiklugu sealtsamast raamatust, mida ta vahel spetsiaalselt nõuab, on “Kirju koer”, kah Kivirähk. See on jutt koerast, kelle karvad sügisel värvi muutma hakkavad ja seejärel välja langevad ning kevadel rohelisena tagasi kasvavad, saba otsa tuleb aga pung. Koeraga käiakse murelikult loomaarsti juures uurimas, kas kõik on korras ja arst imestab, miks ei peaks, endal langevad tal ka kuivetunud kollased kõrvad küljest ära ja kevadel kasvavavad suured rohelised asemele 😀

Kratt kusjuures soovitas mulle ka Kivirähu raamatut, mis pidavat väga mõnus olema – “Kaka ja kevad”. Kui Plika täitsa iseseisvalt need kaks juttu ühelt autorilt oma lemmikuteks valis, siis ma mõtlen, et võiks ju tõepoolest veel Kivirähku koju osta. Ma ei teagi, kas tal on veel mingeid lastejutte…

(mis pagana teema mul nende lasteraamatutega nüüd järsku on, ah)

Aga algse teema ehk Plika jutustamise juurde tagasi pöördudes, siis järgmiseks “luges ette” Poisi valitud raamatut “Kui ma suureks saan, hakkan…”. No tõsiselt, ma pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Ta küll jätab jutustades mõned laused vahele, aga üldiselt on sisu siiski üllatavalt täpselt meeles ja väga ilmekas hääletoon käib asja juurde. Kui saaks, teeks videot, aga minu kuuldes ei olda ju üldse nõus jutustamagi 🙂

Üks suurepärane pesupäev

08/12/2012 / plika, rõõm, seltsielu / 15 Comments

Meil pole ikka veel pesumasinat ja raha selle ostmiseks ka mitte 😛 Tasuta neid väga tihti ära ei anta ja siiani pole kordagi õnnestunud esimesena jaole saada. Niisiis käimegi umbes kord nädalas Külli pool “pesumajas”.

Eelmisel nädalavahetusel tundus, et pesukorv pole veel pooltäiski, on veel aega küll. Nüüd hiljuti Abikaasa avastas, et tal saavad kõik puhtad sokid ja t-särgid kohe otsa, nii et ei andnud seda käiku enam kuskile lükata.

Kuna sain eile öösel magama veel hiljem kui tavaliselt (ma ei lähe kunagi enne, kui Abikaasa tööle saadan, seega umbes kahe paiku või hiljemgi), siis oli hommikul tõusta hirmus raske. Aga polnud parata, Abikaasa tuli koju ja peksis meid maast üles 😀 Isegi süüa ei lastud, võtsime suure paki piima Külli poole kaasa – lootuses, et ehk saab seal putru. Mina torkasin uitmõtte ajel kotti ka lumehelveste tegemise vahendid – mõtlesin, et äkki õpetan Küllile ka, kui vaba hetk tekib.

Ja oh, kui võrratult mõnus külaskäik see oli! Kolm masinatäit kiirpesu programmiga ehk üle kolme tunni ootamist. Mehed vahtisid toas telekat – Külli tõi viimati Eestist satipanni, nii et neil on nüüd Eesti kanalid. Meie Külliga jutustasime ja toimetasime köögis. Lapsed mängisid koos ja käisid aeg-ajalt meid tüütamas 😀

Külli peres on kõik suured hommikupudru sööjad, nii et neil on kõikvõimalikku pudrumaterjali (meil on ainult kohaliku poe ainsad neljaviljahelbed :D). Ta tegi meile mannaputru 😀 Ma tean küll, et täiesti tühi toit ja nii, mul endal mannat kunagi kodus polegi, aga see on mu lemmikpuder, väiksena ma sõin seda igal hommikul (ema sõnul ma lihtsalt keeldusin kõigest muust). Lapsed sõid ka hea meelega. Vahel ju võib. Ja kuna mul tuli hirmus mannavahu isu, pani Külli mulle paki mannat veel kaasagi.

Tegimegi lumehelbeid, kolmes erinevas suuruses, nii mõnus nokitsemine oli. Kuna neil oli seal suur vaagnatäis erinevaid pähkleid, avastasime Abikaasaga, kui väga meile maitsevad kreeka pähklid ja mina tõdesin, et on ikka suur vahe, kas osta sarapuupähklit puhastatuna või koores – viimased olid värskelt avades palju pehmemad ja mõnusamad (lisaks olid need, mis me viimati ise Eestis otsime, kuidagi mõrkjad – ma ei tea, kas sel võiks ka koore eemaldamisega mingi seos olla?). Nüüd on plaanis endale ka pähklivarud (ja tangid!) soetada. Lõpetuseks maiustasime veel kakao ja Eesti küpsistega. Kõige selle taustaks katkematu jutustamine – no nii mõnus on Külliga rääkida. Ma olen seda varemgi maininud, et me oleme lastekasvatuslikult ja üleüldises plaanis paljuski ühel nõul. Meil on ühes vanuses ja vanusevahega lapsed, nii et kõik sellega kaasnevad rõõmud ja mured on vastastikku tuttavad ning on hea kogemusi vahetada.

Täna tuli välja, et meil on veel üks ühine probleem – leidsin lõpuks ometi ühe tuttava, kelle minu Plika vanuses laps veel öisest mähkmest vaba pole. Mul kõigil tuttavatel tundub olevat umbes nii, et kaheselt jäävad ööd ka mähkmevabaks – paar ööd ehk juhtub õnnetus, aga siis käivad juba ise potil. Meie oleme pikalt harjutanud ja tulemusteta – kui just ise öösel potile panemas ei käi, siis lapsed ka ei ärka. Käisime nüüd Plikaga enne Norrasse kolimist isegi lastearsti juures, Külli oli ka spetsialistiga konsulteerinud. Ja kui meie mõlema perearstid on pigem üsna tugevalt sellise suhtumisega, et lapsi tuleb ikka varakult potitada ja kahene peaks ikka juba kogu aeg ilma olema, siis lastearst ütles mulle, et mõned lapsed ongi sellised ja kuni viieaastaseni pole üldse mingit mõtet muretseda ning Küllile oli täpselt sama öeldud. Et mõned lapsed lihtsalt ongi sügavama unega.

Me kumbki ei suuda eriti kinni pidada sellest reeglist, et õhtul peale kuut tuleb väga vähe/üldse mitte juua – no kuidas sa keelad joomist, mingit ekstra kaanimist pole nagunii kunagi. Ja ei jõua lõputult seda voodipesu pesta. Nii et – olgu siis mähe. Päeval seda kasutama ei pea, see on kõige olulisem (paneme küll Plikale voodipesu säästmise mõttes alati igaks juhuks lõunauneks ka, aga üle 90% kordadest jääb see kuivaks). Ehk saavad need ööd ka mingi hetk korda. Ei jõua mina tõesti käia igal öösel potitamas – ehkki mu oma emagi arvab, et ma peaks seda tegema.

Eks vaatame aasta pärast uuesti 😛

Lihtsalt tore oli leida oma tutvusringkonnast inimene, kes teab täpselt, millest ma räägin.

Arutasime Külliga, et peaks katsuma tihemini kokku saada, näiteks kord nädalas koos kokata vms. Kahju, et me praegu teineteisest nii kaugel elame (22 km, autoga pea pool tundi, tihti on ühe ringtee tõttu ummik ka). Nad küll tahaks tööle (ja seega ühtlasi meile) lähemale kolida, aga kortereid on nii raske saada… Ma ei suuda siiamaani ära imestada, et meile selline suur õnn üldse sülle kukkus – ma muudkui loen teiste vanu ja värskeid kogemusi, kui võimatu on Bergenis ja Oslos norm hinnaga elamist leida, kuidas alati on tahtjaid meeletult. Meil tõesti vedas räigelt.

Ja ilma lasteta tahaks poodidesse minna, see on meie mõlema ühine soov (minul takistab seda vaid hirm üksi autoga kuskile minna, aga Külli on õnneks juba kogenud juht) 😀 Praegu on meil mõlemal perel näpud täiesti põhjas, aga kui järgmine kord pesu pestes ehk veidi parem seis on, siis vast jätamegi lapsed meeste hooleks ja käime korra seal nende lähedal asuvas suures kasutatud kraami poes. Ja ühte suurde kasutatud riiete poodi tahaks minna, mida Külli kiidab, mina pole veel jõudnud (Fretex). Ja ehk on pärast jõule võimalik ka natuke allahindlusi väisata… Naiste unistused 😛

Igatahes on ütlemata mõnus, et just Külli oma perega siin Norras on. Hea on, kui sõbrad on lähedal!

Teistmoodi detsember

07/12/2012 / jõulud, rõõm / 2 Comments

Mulle meeldivad jõulud, aga seda õiget jõulutunnet pole juba kümme aastat olnud. Mulle meeldivad jõulukaunistused, kuusk, piparkoogid ja muu taoline kraam, aga millegipärast on kõik viimased aastad (nii kaua, kui ma mäletan) olnud alati nii kiire, et tahaks küll sättida ja teha, aga lihtsalt ei viitsi/ei jõua.

Seekord on kuidagi teistmoodi. Seda õiget jõulutunnet küll (veel) pole, aga mul on tunne, et võib äkki isegi tulla. Elame-näeme.

Lumi sadas täpselt 1. detsembril maha, see aitab kindlasti natuke kaasa. Mul on juba mitu päeva hirmus tahtmine muudkui elamist jõululikumaks sättida. Kuulan jõululaule, meisterdan lumehelbeid ja käin Abikaasale nagu uni peale, et tahan kuuske. Just nüüd ja praegu, mitte 20+ detsember nagu tavaliselt. Kui juba raha kulutada, siis tahaks seda ilu ikka kauem nautida!

Ma väga loodan, et ehk saame ka varsti kuuse – mis tähendab ühtlasi ka kuusejala, elektriküünalde ja vähemalt ühe komplekti jõulumunade ostmist. Värvilised tuled PEAVAD olema ja ehkki ehteid võime siin lastega ise ka nokitseda, pole jõulupuu minu meelest see õige, kui puuduvad traditsioonilised munad. Muidugi igatsen kõige rohkem oma Pärnusse jäänud klaasehteid, aga eks lastele mõeldes olegi vast plastmassist ehted etemad. Neid on õnneks päris ilusaid, olen natuke ringi vaadanud. Muidugi Abikaasa peab nüüd jälle autot remontima, nii et raha läheb kõik sinna… Aga vaatame, vaatame… Põhiline palk tulebki Abikaasal ilmselt alles 20+ detsember, aga ehk tilgub veel midagi lisaotsa eest vms… Lootus on. Ma ei jõua ära oodata seda kuuske!

Tahaks ise jõulukaarte nikerdada ja neid inimestele saata, näpud kohe sügelevad. Seda peakski kiiresti tegema, sest välismaale läheb post ju kauem ja tõesti tahaks, et need enne jõule kohale jõuaks. Kuna teise riiki kirja saatmine on kallis lõbu, pean paberkaartide saajate nimekirja kõvasti kokku tõmbama – eks ülejäänutele saab miskise personaalsema e-posti teel edastatava variandi tekitatud. Raha kokkuhoiu mõttes peaks ilmselt kõigiga nii tegema, aga ma lihtsalt jumaldan PÄRIS kaarte.

Ei jõua ära oodata palgapäeva, et saaks lastele Ikea köögi ära osta. Sellega seoses mõtlen pingsalt, kuidas ma saaksin ise mängutoite teha. Virge tegi oma plikadele savist ja värvis keraamiliste värvidega (siin pildil on näha – nii ägedad), aga see tundub minu jaoks liigne mökerdamine, ma pole nii loov tüüp. Aga kuna köök ja nõud lähevad nagunii üsna kirvelt kalliks, siis toidu peale ei saa enam kulutada. Hea küll, üks asi on absoluutne must be – tort, mis on tükkidena ja saab krõpsudega kokku panna, küünlad peavad ka kindlasti peal olema. Ikeas on selline, aga tahaks midagi ägedamat – sellist näiteks, aga see on nii kuradi kallis ja ma pole süvenenud, kas kuskil poes ka müüakse või peaks netist tellima. Ma ei tea siinseid mänguasjapoode rohkem kui Toys R Us ja nende köögikraami all miski vaimustust ei tekitanud… No igatahes, peale tordi tahaks ülejäänud toiduasjad ikkagi kuidagi ise nikerdada.

Naljakas, ma pole elu seeski tahtnud lastele midagi kinkida, see on päriselt esimene kord. No esiteks see köök on nii äge ja teiseks – tavaliselt on nad nii jõulude kui sünnipäevade ajal nagunii teistelt nii palju kinke saanud, et meie omad lisaks poleks midagi muutnud. Seekord aga on minu emalt jõulupakk tulemas ja see ilmselt ongi kõik. Nii et see köök läheb igati asja ette 😛

Aga juureldes selle üle, miks mul on äkki juba detsembri algusest saati nii palju tuju ja tahtmist jõulunänniga tegeleda, siis vastus on vist selles, et aega on rohkem 🙂 Olen küll viimased neli aastat lastega kodune olnud, seega aega oleks nagu alati olnud… Aga kui järele mõtlema hakata, siis jah, on olnud erinevaid “raskendavaid” asjaolusid.

2008. detsembris oli Plika kõigest ühekuune ja kogu titemajandus minu jaoks nii uus, et võttis kogu tähelepanu endale. Raha oli ka vähe, nii olime jõulude ajal hoopis Pärnus, Tartu kodus polnud vist kuuskegi, ainult elektriküünlad akende küljes.

2009. detsembris elasime Londonis ja läksime jõuludeks Rootsi, seega ei tundnud mingit vajadust kodu jõuludeks kuidagi ehtida.

2010. detsembris oli Poiss neljakuune, olime kuu aega tagasi kolinud oma uude koju, kus elamine oli täiesti kottide otsas ja Abikaasa tegi tööl rämedaid ületunde, nii et õhkkond oli pingeline ja jõule eriti nautida ei jõudnud – no vähemalt kuusk meil kodus oli, jõulutuled akende küljes kindlasti ka.

Eelmise aasta detsembris oli Poiss küll juba asjalikum ja kodu ka võimaluste kohaselt sisse sätitud, aga harjutasime Plikat lasteaeda, mis võttis väga palju energiat ära ja Abikaasal oli jällegi tööl pingeline aeg, nii et teda polnud tihti ka õhtuti.

Ühesõnaga kolmel aastal oli kiire aeg, kuna kodus oli mõni titt ja/või Abikaasal palju tööd ning üks aasta, kus oli üks normaalses vanuses laps ja Abikaasal normaalne jõulupuhkusega töö, olime lihtsalt kodust ära 🙂 Piparkookide küpsetamiseks polnud ühelgi aastal õiget tuju ja jaksu, ehkki seda ilmselt läbi häda ikka tegime.

Aga nüüd oleme kõik koos. Võõrsil, omaette. Külli pere on ka siin, see on tore. Raha ega võimalust koju lendamiseks pole ja olgem ausad – Abikaasal on seda kahte vaba ööd puhkuseks hädasti vaja. Aega on mul siin palju, lapsed on suured ja asjalikud ning eks päris oluline ole seegi, et Abikaasa töötab öösiti ja on päeval kodus. Ta küll magab päeval natuke ja läheb õhtul vara voodisse, aga võrreldes eelmise kahe aasta detsembriga on see minu ja laste jaoks täielik idüll. Ning kodu on meil siin korralik, selles suhtes pole ka mingeid pingeid.

Nii et jah… Imeline. Imeline võimalus nautida jõuluaega. Rahulikult, oma pere keskel. Kahju, et ei ole võimalust näha vanemaid ja õdesid oma peredega (Abikaasa vanem õde sünnitas just tütre!!!), kohutavalt kahju, et ei saa minna Marise 30. juubelile, aga vähemalt oleme siin ja koos ning meil on võimalus neid jõule perekondlikult nautida. Nojah, Abikaasale on see öötöö muidugi paratamatult üsna raske, aga siiski on see ääretult mõnus, et ta saab meiega nii palju aega koos veeta.

Sel aastal küpsetame me piparkooke mõnuga, ma olen selles kindel. Lapsed löövad ka suure rõõmuga kaasa. Saan nautida kaartide ja lumehelveste meisterdamist, saame millalgi lastega koos kuuske ehtida… Ooh. Ma ei jõua ära oodata.