rõõm

Teistmoodi detsember

Mulle meeldivad jõulud, aga seda õiget jõulutunnet pole juba kümme aastat olnud. Mulle meeldivad jõulukaunistused, kuusk, piparkoogid ja muu taoline kraam, aga millegipärast on kõik viimased aastad (nii kaua, kui ma mäletan) olnud alati nii kiire, et tahaks küll sättida ja teha, aga lihtsalt ei viitsi/ei jõua.

Seekord on kuidagi teistmoodi. Seda õiget jõulutunnet küll (veel) pole, aga mul on tunne, et võib äkki isegi tulla. Elame-näeme.

Lumi sadas täpselt 1. detsembril maha, see aitab kindlasti natuke kaasa. Mul on juba mitu päeva hirmus tahtmine muudkui elamist jõululikumaks sättida. Kuulan jõululaule, meisterdan lumehelbeid ja käin Abikaasale nagu uni peale, et tahan kuuske. Just nüüd ja praegu, mitte 20+ detsember nagu tavaliselt. Kui juba raha kulutada, siis tahaks seda ilu ikka kauem nautida!

Ma väga loodan, et ehk saame ka varsti kuuse – mis tähendab ühtlasi ka kuusejala, elektriküünalde ja vähemalt ühe komplekti jõulumunade ostmist. Värvilised tuled PEAVAD olema ja ehkki ehteid võime siin lastega ise ka nokitseda, pole jõulupuu minu meelest see õige, kui puuduvad traditsioonilised munad. Muidugi igatsen kõige rohkem oma Pärnusse jäänud klaasehteid, aga eks lastele mõeldes olegi vast plastmassist ehted etemad. Neid on õnneks päris ilusaid, olen natuke ringi vaadanud. Muidugi Abikaasa peab nüüd jälle autot remontima, nii et raha läheb kõik sinna… Aga vaatame, vaatame… Põhiline palk tulebki Abikaasal ilmselt alles 20+ detsember, aga ehk tilgub veel midagi lisaotsa eest vms… Lootus on. Ma ei jõua ära oodata seda kuuske!

Tahaks ise jõulukaarte nikerdada ja neid inimestele saata, näpud kohe sügelevad. Seda peakski kiiresti tegema, sest välismaale läheb post ju kauem ja tõesti tahaks, et need enne jõule kohale jõuaks. Kuna teise riiki kirja saatmine on kallis lõbu, pean paberkaartide saajate nimekirja kõvasti kokku tõmbama – eks ülejäänutele saab miskise personaalsema e-posti teel edastatava variandi tekitatud. Raha kokkuhoiu mõttes peaks ilmselt kõigiga nii tegema, aga ma lihtsalt jumaldan PÄRIS kaarte.

Ei jõua ära oodata palgapäeva, et saaks lastele Ikea köögi ära osta. Sellega seoses mõtlen pingsalt, kuidas ma saaksin ise mängutoite teha. Virge tegi oma plikadele savist ja värvis keraamiliste värvidega (siin pildil on näha – nii ägedad), aga see tundub minu jaoks liigne mökerdamine, ma pole nii loov tüüp. Aga kuna köök ja nõud lähevad nagunii üsna kirvelt kalliks, siis toidu peale ei saa enam kulutada. Hea küll, üks asi on absoluutne must be – tort, mis on tükkidena ja saab krõpsudega kokku panna, küünlad peavad ka kindlasti peal olema. Ikeas on selline, aga tahaks midagi ägedamat – sellist näiteks, aga see on nii kuradi kallis ja ma pole süvenenud, kas kuskil poes ka müüakse või peaks netist tellima. Ma ei tea siinseid mänguasjapoode rohkem kui Toys R Us ja nende köögikraami all miski vaimustust ei tekitanud… No igatahes, peale tordi tahaks ülejäänud toiduasjad ikkagi kuidagi ise nikerdada.

Naljakas, ma pole elu seeski tahtnud lastele midagi kinkida, see on päriselt esimene kord. No esiteks see köök on nii äge ja teiseks – tavaliselt on nad nii jõulude kui sünnipäevade ajal nagunii teistelt nii palju kinke saanud, et meie omad lisaks poleks midagi muutnud. Seekord aga on minu emalt jõulupakk tulemas ja see ilmselt ongi kõik. Nii et see köök läheb igati asja ette 😛

Aga juureldes selle üle, miks mul on äkki juba detsembri algusest saati nii palju tuju ja tahtmist jõulunänniga tegeleda, siis vastus on vist selles, et aega on rohkem 🙂 Olen küll viimased neli aastat lastega kodune olnud, seega aega oleks nagu alati olnud… Aga kui järele mõtlema hakata, siis jah, on olnud erinevaid “raskendavaid” asjaolusid.

2008. detsembris oli Plika kõigest ühekuune ja kogu titemajandus minu jaoks nii uus, et võttis kogu tähelepanu endale. Raha oli ka vähe, nii olime jõulude ajal hoopis Pärnus, Tartu kodus polnud vist kuuskegi, ainult elektriküünlad akende küljes.

2009. detsembris elasime Londonis ja läksime jõuludeks Rootsi, seega ei tundnud mingit vajadust kodu jõuludeks kuidagi ehtida.

2010. detsembris oli Poiss neljakuune, olime kuu aega tagasi kolinud oma uude koju, kus elamine oli täiesti kottide otsas ja Abikaasa tegi tööl rämedaid ületunde, nii et õhkkond oli pingeline ja jõule eriti nautida ei jõudnud – no vähemalt kuusk meil kodus oli, jõulutuled akende küljes kindlasti ka.

Eelmise aasta detsembris oli Poiss küll juba asjalikum ja kodu ka võimaluste kohaselt sisse sätitud, aga harjutasime Plikat lasteaeda, mis võttis väga palju energiat ära ja Abikaasal oli jällegi tööl pingeline aeg, nii et teda polnud tihti ka õhtuti.

Ühesõnaga kolmel aastal oli kiire aeg, kuna kodus oli mõni titt ja/või Abikaasal palju tööd ning üks aasta, kus oli üks normaalses vanuses laps ja Abikaasal normaalne jõulupuhkusega töö, olime lihtsalt kodust ära 🙂 Piparkookide küpsetamiseks polnud ühelgi aastal õiget tuju ja jaksu, ehkki seda ilmselt läbi häda ikka tegime.

Aga nüüd oleme kõik koos. Võõrsil, omaette. Külli pere on ka siin, see on tore. Raha ega võimalust koju lendamiseks pole ja olgem ausad – Abikaasal on seda kahte vaba ööd puhkuseks hädasti vaja. Aega on mul siin palju, lapsed on suured ja asjalikud ning eks päris oluline ole seegi, et Abikaasa töötab öösiti ja on päeval kodus. Ta küll magab päeval natuke ja läheb õhtul vara voodisse, aga võrreldes eelmise kahe aasta detsembriga on see minu ja laste jaoks täielik idüll. Ning kodu on meil siin korralik, selles suhtes pole ka mingeid pingeid.

Nii et jah… Imeline. Imeline võimalus nautida jõuluaega. Rahulikult, oma pere keskel. Kahju, et ei ole võimalust näha vanemaid ja õdesid oma peredega (Abikaasa vanem õde sünnitas just tütre!!!), kohutavalt kahju, et ei saa minna Marise 30. juubelile, aga vähemalt oleme siin ja koos ning meil on võimalus neid jõule perekondlikult nautida. Nojah, Abikaasale on see öötöö muidugi paratamatult üsna raske, aga siiski on see ääretult mõnus, et ta saab meiega nii palju aega koos veeta.

Sel aastal küpsetame me piparkooke mõnuga, ma olen selles kindel. Lapsed löövad ka suure rõõmuga kaasa. Saan nautida kaartide ja lumehelveste meisterdamist, saame millalgi lastega koos kuuske ehtida… Ooh. Ma ei jõua ära oodata.

Lumehelbevabrik

Katsetasin täna erinevaid suuruseid. Kõige suurem on samasugune eilsega – paberruudu külje pikkus oli 21 cm. Järgmine suurus on 15 cm, siis 10,5 cm, kõige väiksemad 9 cm. Helbe diameetriks tuleb kaks ruudu pikkust ehk suurimal 42, väikseimal 18 cm.

Ütleks, et kõige mõnusam ruudu suurus tegemise mõttes oli minu jaoks 15 cm – 20 on oma suuruse tõttu tiba ebamugavam, väikesed näevad väga ägedad välja, aga neid on jube tüütu nikerdada – kleepimise ja klammerdamise mõttes.

Nii et ma vist edaspidi keskendun pigem suurematele. Kui 20 cm jaoks läheb kuus lehte A4 paberit, siis 15 cm jaoks kulub ainult 3 paberit ja tulemus on suht sama uhke. Väikeste tegemist proovisin üldse ainult sellepärast, et suurtest ruutudest jäid 9 cm laiused paberiribad üle, mõtlesin ära kasutada.

Oh, kuidas mulle meeldib selline nokitsemine. Tahaks nüüd punast paberit!

Panen õpetuse lingi ka veelkord, et huvilised ei peaks alumisest postitusest otsima minema.

Epp Petrone “Kust tuli pilv?”

Epp on minu jaoks üks väga oluline inimene – just tänu temale nakatusin ma omal ajal rohepisikuga. Olen tema elule blogi kaudu üle viie aasta kaasa elanud, sealhulgas ka Petrone Printi sünnile ja arengule. Kuna olen ise välismaal elanud ja elan nüüd jälle (millal tuleb “Minu Norra”, ah??), on eestlaste võõral maal elamise lood mulle äärmiselt südamelähedased ja põnevad, seega olen suur Minu-sarja fänn.

Aga mitte Minu-sarjast ei tahtnud ma täna rääkida, hoopis Petrone Printi teisest võrratust “lapsest” – lasteraamatutest. Täpsemini sellest ainsast, mis meil hetkel kodus olemas on – “Kust tuli pilv?”. Teisi olen seni vaid poes lehitsenud, aga küll jõuavad needki aja jooksul laste raamaturiiulisse 🙂

Meie lapsed on raamatumaiad, mille üle mul on ütlemata hea meel. Ette loeme neile igal õhtul, vahel päeval ka. Ja kui me ka ei loe, siis vaatavad nad ise raamatuid, kogu aeg. Õhtuse raamatu valimine on alati nende ülesanne (mõlemad valivad ühe) ja ma ei oska isegi öelda, kui mitu (pigem mitukümmend) korda neile pilve-raamatut ette lugenud olen.

See raamat on lihtsalt nii mõnus. Kamille võrratud värvilised pildid ja Epu suvehõnguline jutuke. Tahaks ise olla see laps maal vanaema juures. Nii me siis muudkui loeme ja imetleme pilte. Kiisut, linde ja konni 🙂

Suur hitt on veel raamatu alguses ja lõpus olevad pildid – kui jutt on loetud, siis peame alati vaatama ja ette lugema, mis seal kõik on.

Täna õhtul püüdsin pildile Poisi – raamatu otsis ta kapist ise üles, mina ei suunanud. Aga tuli meelde, et oktoobri lõpust on mul ka Plikast fotosüüdistus olemas.

Kas sa mäletad seda suve? Kui sa istud seal pärnapuu otsas, siis näed, kuidas aeg sinust mööda sõidab. Minut minuti ja tund tunni järel, pilv pilve ja mõte mõtte järel…

Ma ei jõua ära oodata, et ülejäänud raamatuid lugeda saaks.

Talvine käsitöötund

Nägin ühes jutunurgas 3D lumehelveste valmistamise õpetust ja näpud hakkasid sügelema. Kuna meil siin ühtki meisterdamiseks vajalikku vahendit polnud, lasin Abikaasal täna poest paberit, kleeplinti ja klammerdaja tuua… Väga äge sai! Nüüd on mõte, et ostaks punast paberit ja riputaks igale poole, valgetel seintel oleks väga mõnusad jõulukaunistused!

Lumine nädalavahetus

Ülanaabrid-majaomanikud andsid meile kaks kelku. Käisime neid laupäeval proovimas 🙂 Mägine on siin küll, aga oleks vaja sellist nõlva, mis ei lõppeks autoteel 😛 No küll leiame.

Pühapäeval mängisid lapsed oma õue peal, nii et mina sain toasoojusse jääda ja aknast ilusat ilma pildistada. Need aknavaated muutuvad muidugi õige pea tüütavaks – eriti, kui naabrite auto ees on 😀

Scroll to Top