rõõm

Tänased jõuluüllatused

/ jõulud, norra, rõõm / 3 Comments

Postkastist sai täna ühes hunniku reklaamiga mitu toredat üllatust ära toodud.

Kõigepealt üks kaart mu kunagistelt Londoni kolleegidelt – nad on ainsad, kellega ma olen suhtlema jäänud. Naine on rootslane, mees itaallane, elavad Rootsis 🙂 Meespoolega me ikka vahel jutustame ja ma usun, et nüüd, kus me elame Norras ja läheme kindlasti ükskord autoga õekesele külla või suisa Eestisse, saame vabalt nende juurest ka läbi sõita. Teeb küll 250 km käänaku sisse, aga 1000 km juures on see ju nohu 😛

Teiseks oli pakk Murakalt – ta käis minu soovil Primarkist sukki vaatamas, pildistas minu jaoks neid üles ja lõpuks ostis mu väljavalitud ära ning saatis siia. No mul oli vaja soojemaid sukki pükste alla ja kurja, siinses odavpoes maksis üks paar umbes kaks korda nii palju, kui sealt kaks paari koos saatekuluga. No ja lisaks sukkadele sain loomulikult jõulukaardi ka 🙂 Murakal on selline töö, kust ta saab otse kontorist pakke saata, ei pea kuskile postkontorisse sappa seisma minema ega midagi, nii et siis ma ei tunne väga suuri süümekaid, kui ta mulle niiviisi asju saadab 😀

Ja kolmandaks oli pakiteade. Ma pole siiani aru saanud, miks osad pakid ukse taha tuuakse ja osade kohta teade jäetakse. Äkki on nii, et lihtpakid tuuakse ära, aga allkirja vajavale kraamile tuleb ise järele minna. Samas ma olen ukse taha toodud lihtpakkide eest küll ka allkirja andnud… Aga see vahe vist on, et ei küsita dokumenti ja ilmselt sobiks iga pereliikme allkiri – lihtsalt, et on kätte antud. Aga kui mul läätsed tulid, siis käisin ise järel ja nüüd tähitud pakile pidin ka järele minema. Kusjuures kui too esimene pakk anti vähimategi probleemideta ID kaardi ette näitamisel kätte, siis seekord taheti kas kohalikku pangakaarti (mis on fotoga ja kehtib isikutunnistusena) või passi. Seletasin, et mul pole passi, kuna ID kaart on Euroopas võrdväärne dokument ja ma pärast abiellumist passi ei teinudki. No andis kätte. Aga ma juba hirmuga ootan järgmist korda – ma nimelt tean, et üks pakike on veel allkirja vastu tulemas. Ma olen kuskilt foorumist kusjuures lugenud sedasama muret, et ei tahetud kätte anda, kuna kohalikku isikutunnistust polnud, nüüd siis sain omal nahal kogeda. Pangakaart on plaanis nagunii ära teha, aga ma ei usu, et selle nii kiiresti kätte saab… No küll ma nad ära veenan ja saan ID kaardiga ka 😛

Pakk oli Kratilt. Nagu kiuste tuli pakiteade just täna, esmaspäeval, kus Abikaasa terve päeva töötab. Nagu kiuste tuli mul pähe postkasti vaatama minna alles siis, kui Külli oli lahkumas, muidu oleks saanud tema siin oleku ajal kohe poodi lipata (me saame pakid kätte kohaliku poe postipunktist, see on poega samadel aegadel lahti, väga mugav). Mõtlesin suisa laste lõunaune ajal ära käia, aga nagu kiuste hakkas Plika jamama ja ei jäänud enne magama, kui Poisi magama mineku ajast oli juba üle tunni möödas ja siis ei julgenud ma enam kuskile minna, sest Poiss ei maga alati pikalt. Muidugi oli veel terve tund aega vaikus majas, aga ei saanud riskida.

Niisiis ootasin kannatlikult kannatamatult õhtul kella üheksani, kuni Abikaasa koju jõudis ja panin siis padavai poodi. Nii kui paki kätte sain, tegin õues lahti ja koduteel uurisin sisu 😀

Sest vaadake, MINA olen maailma kõige kannatamatum inimene ja ilmselgelt ma ei oota jõulupakkide avamisega, et need 24. detsembril kuuse alla poetada. Küll aga tahan ma laste kinkidega seda teha, lisaks pole lastel vaja mitte näha, KUI palju magusat me nende pakkidega saanud oleme 😀 Nii ongi, et kui koju mõni pakk tuleb, siis ütlen lastele, et päkapiku pakk ja jõulude ajal näevad, mis sees on. Ja niipea, kui lapsed magama saavad, kisun paki lahti… Hirmus ema, ah 😛 Kusjuures Kratt oli meie mõlema kingid veel ära pakkinud, aga mina ei suutnud küll jõuludeni oodata ja piilusin laste pakki ka. Aga ma kleebin selle kenasti kinni tagasi, nii et nad saavad selle jõulude ajal ise lahti teha 😀

Tegelikult lapsed on vahel ikka midagi KOHE ka kätte saanud… Ühest pakist said mõlemad sussisokolaadid ja helkurid, need andsin kohe kätte. Aga kõik muu kraami olen kokku korjanud ja tallele pannud, et kuuse alla ikka pakikesi koguneks. Komme saavad ka kuuse alt, aga jao pärast 🙂 Ema saatis ühe kommipaki, Kratt teise, nüüd ongi mõlemale üks, väga hea.

Aga igatahes, tänases pakis oli hunnik šokolaadi, üks raamat mulle, teine lastele ja lastele veel mõned asjad. Ma ei saa ju pilti teha millestki, sest lapsed vaatavad ka vahel mu blogi ja ma ei hakka riskima. Pildid oodaku, kuni jõulud käes 😛 Selle aja peale pole muidugi enam šokolaadi, mida pildistada 😀

Lapsed said Krati pakist praegu kätte kaardi. See oli lihtsalt nii armas, Krati tütre pildiga, et ma ei kannatanud mitte minutitki kauem oodata ja pealegi me saame kaarte kogu aeg, neid me laste eest ei varja. Mind kohe huvitas, kas lapsed tunnevad pildil olija ära, sest me oleme küll mitu korda kokku saanud, aga siiski mitte tihti ja viimasest korrast on juba mõni aeg möödas. Plika vaatas kaarti, nägu venis laiale naerule ja ütles kohe õige nime. Poiss naeris ka ja kordas järele. Ta küll õigesti seda nime ei ütle, algus jääb puudu, aga jube armas on kuulata. No igatahes on neljase mälu juba hea 😀 Mul oli nii hea meel, et ta mäletas.

sada salmi jõuluvanaleMina ise olen ahvivaimustusest lastele saadetud raamatust “Sada salmi jõuluvanale” – lehitsesin seda ja see on NII perfektse kujundusega, et lihtsalt ruigasin suurest mõnust. Need kuuseoksad, veneaegsed jõuluehted – täielik lapsepõlv, mu enda Pärnu jõuluehete karbi sisu on ka osaliselt seal piltide peal. Isegi luuletuste peakirjade font meeldib mulle hirmsasti 😀 Näe, siin saab näha selle raamatu kaunist sisu, vaadake ise. Praegu pole meie lastel küll vaja veel salme pähe õppida, nii et saan neile niisama ette lugeda (Plikale meeldivad hirmsasti luuletused), aga tulevikus kulub raamat kindlasti just väga sihtotstarbeliselt ära. Endalgi vahel hea kaartidele jõulusalme otsida, ehkki ma kirjutan enamasti pigem mingit oma (jaburat) juttu.

Ma nüüd võitlen endaga, sest tahaks kangesti sealt juba praegu lastele lugema hakata, aga samas see oli ainus kink, mis meile kohe päris pakitud kujul saadeti ja oleks ju tore, kui nad saaks selle ise lahti teha… Ma veel mõtlen 😛

Igal juhul kniks ja kraaps kõigile jõuluüllatuste saatjatele, tänu teile on meie jõulueelne aeg põnevust täis. Tundub, et meie jõulutervitused saavadki sel aastal puhtalt digitaalsed olema, aga noh, eks siis järgmisel aastal jälle põhjalikumalt.

Lõpetuseks ei saa muudmoodi, kui pean siin ära mainima ka kaks vahvat seika, mis juhtusid mulle pakke saates. Kõigepealt Krati oma:

ma panin teile täna jõulupaki teele 😉
tegelt ma ei tahtnud sulle rääkida, et oleks üllatus, aga sellega oli vahva lugu, nii et ma pean ikka rääkima 😀
läksin mina valmis pakiga postkontorisse
seisin kogu selle pika järjekorra
ja siis tädi ütleb mulle, et teie pakk on siin üle 1 kg aga pole 2 kg, et teate, siin lähedal on kalevi kommipood, käige sealt läbi, saate sama hinnaga rohkem shokolaadi saata
mina siis, et ma ei jaksa seda järjekorda uuesti seista. tema ütleb, pole vaja, käige ära, tulge ilma järjekorrata minu juurde
ja nii ma siis tegingi 😀
nii et te saate palju shokolaadi 😉
armas tädi
ma tänasin teda pärast ette ja taha
igatahes positiivne kogemus oli
tädi ei pannud tuimalt, et kaal nii palju ja hind
mul igatahes polnud plaanis teid shokolaadiga üle ujutada, aga nii ta läks

Ja paar päeva hiljem kirjutas mulle üks teine jõulupäkapikk:

Kui postkontorisse jõudsin, siis tuli välja, et pakk oli 200g pisipaki kaalust üle ja saatmise hinna vahe oleks olnud väga suur. No ma siis avasin selle paki uuesti sealsamas leti peal ja võtsin sulle ja Abikaasale mõeldud šokolaadikommid välja 🙂 Nii et ära imesta, kui näed pakil kahte eri värvi kleeplinti ja kahte erinevat aadressisilti ning mitte ühtegi sokolaadi teile 🙂

Saate aru jah 😀 Ma sain ikka kõvasti naerda ja mõlemale pakisaatjale sellest toredast kokkusattumusest rääkida. Nii see tasakaalustamine käibki – ühel kästakse juurde panna, teisel vähemaks võtta.

Oh, te olete kõik nii toredad, et ma ei oska oma tänulikkust kohe kuidagi väljendadagi 🙂

Esimene jõulupakk

/ jõulud, rõõm / 3 Comments

Saime täna ema laupäeval posti pandud jõulupaki kätte. Sain kaks paari Eestisse jäänud saapaid, päkapikk tõi lisaks villased põlvikud, et jalad ikka soojas oleks. Siis veel ristsõnad, šokolaad ja kommid, värviline tuhksuhkur, kalender, päkapikumütsid, Abikaasale suitsuvorst ja lastele raamatud. Need viimased läksid küll peitu, et õigel päeval kuuse alla jõuda 😛

Lugesin täna FB-st kommisöömise teemalist arutelu. Küsimus oli, kas praegusel jõulupakkide hooajal oleks targem teha lastele üks “söö palju jaksad” päev nädalas või siis anda iga päev natuke. Enamik vanemaid pooldas natukese süsteemi. Keegi arst arvas, et pole õige jätta lastele muljet, nagu kord nädalas oleks okei ohjeldamatult ebatervislikku kraami näost sisse ajada.

Jajaa, eks see natukese variant ole ju mõistlik, aga ausõna, mina oleks küll väga nördinud, kui keegi kingiks mulle paki komme ja ütleks siis, et neid võib süüa ainult kaks tükki päevas 😛 Minu kõige helgem lapsepõlve jõulumälestus on 25. detsembrist, mil ma ärkasin hirmvara, et vaadata oma lemmikmultika Tom & Jerry maratoni, panna kokku puslet ja süüa KOMMI. Jõulud olid minu jaoks alati see õnnis aeg, kus saab OMETI kommidest isu täis süüa. Muidugi ma olin siis juba vanem ka, põhikoolis kindlasti.

Igatahes on meie peres kasutusel hoopis vahepealne süsteem, mis ei kehti mitte jõulude ajal, vaid aasta läbi. Ise ei osta me koju komme ega muud ebatervislikku magusat mitte kunagi. On küll šokolaad, mida me Abikaasaga laste magamise ajal nosime, aga sellest nad ei tea midagi 😀 Laste magusavajadus saab igati rahuldatud puuviljade, jogurti, kohukeste ja minu küpsetatud kookide abiga.

Külas ma neile midagi ei keela – mida pakutakse, seda söövad. Me väga tihti külas ei käi ja kui ka käime, siis enamikus kohtades ei pakuta kommi nagunii. Abikaasa vanaema juures küll näiteks saab, aga tema annab jao pärast, ainult paar tükki. Lisaks (pann)koogile, mida seal ka alati pakutakse 😀 No ja kui kuskil ongi rohkem, söögu siis terviseks, seda juhtub harva.

Kui meile kommi kingitakse ja lapsed ei näe, siis nad seda ka tavaliselt ei saa. Ma üldse ei julgusta kommide kinkimist, tervislikuma magusa kraami valik on ju lai, isegi jäätis on parem variant. Aga vaat šokolaadimuna lihavõtete ajal või kommipakk jõulude ajal, seda ma ei keela. Söövad isu täis ja kui midagi üle jääb, siis toimetame vaikselt kõrvale. Vahel tuleb neil meelde hiljem küsida, siis saavad paar kommi veel ja pärast seda on “otsas”. Vahel ei tule üldse meelde, siis söömegi kõik jäägid ise ära.

No ma ei tea. Pole neid pakke nii palju, et ma hakkaks päevade peale jagama ja söömist piirama. Parem söögu korraga ära, siis saangi südamerahuga öelda, et rohkem pole ja asi korras 😀 Ja ma arvan küll, et selline kord neile tulevikuks mingeid väga ebaterveid harjumusi ei tekita.

Täiesti võimalik, et ma muudan meelt, kui neid pakke kümnete kaupa tulema hakkab, aga kuni neid on vaid kaks, siis ma ei näe probleemi.

Õnneks pole päevad vennad

/ igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Eile oli selline päev, kus kõik läks halvasti. Alates hommikustest uudistest, et mittetöötava tagurpidikäigu parandus läheb maksma 7000-8000 NOK (ligi €1000), jätkates päev läbi kisklevate lastega (no tõsiselt, selline tunne oli, et muud polegi, kui ainult üks tüli, vingumine ja karjumine) kuni Abikaasa hilisõhtuse avastuseni, et ta on ühe rendiauto ilukilbi ära kaotanud 😛

Kui lapsed lõpuks magama sain, siis läks päev muidugi paremaks, nagu tavaliselt. Kui ma siis veel ühe armsa üllatuse osaliseks sain, oli tuju juba päris hea. Nii et see ilukilbi asi pani mind tegelikult suisa naerma. Sest vaadake, viimane kord suutis Abikaasa rendiautole nii pika kriimu teha, et selle parandus läks talle maksma 5000 NOK. Auto ööpäev maksab muidu vist 500 NOK 😛 Nojah, autoneedusest võiks ma pikalt rääkida, aga jätan selle teema pigem praegu sinnapaika.

Vastukaaluks eilsele on tänane päev olnud absoluutselt suurepärane. Lapsed ärkasid poole üheksa paiku – puhastasin neile paar porgandijuppi ja läksin tagasi voodisse. Tund-paar küll rohkem unelesin kui magasin, sest vahepeal tuli nendega ikkagi tegeleda, aga kui Abikaasa koju jõudis, sain kohe päriselt uuesti magama jääda. Ärkasin POOL ÜKS! No ausõna, ma ei mäleta, millal viimati hommikul nii pikalt magada sain, seda pole juba aastaid juhtunud.

Abikaasa ise oli muidugi järjest öö-päev-öö töötamisest ka täiesti läbi, nii et minu ärkamise ajal tukkus ta juba elutoa diivanil, kust ma ta voodisse suunasin – panin kardinad kinni ja puha, et melatoniin ikka tekkida saaks 😉 Ja mille üle mul tohutult hea meel on – ta magab ikka veel! Ta on päriselt terve päeva maganud, nii et igasugused unevõlad peaks seega küll tasa tehtud saama.

Kuna ma olin selle hommikuse une eest pisarateni tänulik ning üleüldiselt välja puhanud ja rõõmus, koristasin usinalt kaks tundi ühtejutti. Lapsed mängisid üsna kenasti, kisa suuremat polnud. Kui kodu korras, söötsin neile jogurtit ja panin magama. Mõlemad jäid kiirelt, õnnistus.

Siis oli minu vaba aeg – sõin hommikust 😀 Ja sain natuke arvutis istuda. Miski hetk veeres Poiss madratsilt põrandale ja ega siis enam magama ei jäänud. Oli jälle sama viril, kui öösel ärgates, nii et pidin teda süles hoidma ja samal ajal teed tegema.

Siis oli lastel pärastlõunaste multikate ja snäkkide aeg. Tee meega ja porgandid, väga tervislik 😀

Ja märkamatult jõudiski kätte õhtusöögi valmistamise aeg. Kuna Abikaasa oli peekonit toonud, osutus valituks pasta carbonara, mida ma olen väljas süües alati nautinud, aga kodus mitte kunagi ise teinud. Nagu ma aru saan, on neid retsepte väga erinevaid – mina valisin sellise, kus olid terved munad, mitte ainult munakollased ja rõõska koort polnud üldse. Veini asemel panin soovituse kohaselt puljongit, kanapuljongi asemel oli mul juurvilja oma. Parmesani juustu polnud, kasutasin tavalist. Lisaks hakkisin ja praadisin koos sibulaga külmkapist leitud sellerijupi… Kõik ülejäänu läks retsepti järgi, ehkki minu non-stick panniga see pruuniks kõrvetamine eriti ei õnnestunud. Igal juhul maitses absoluutselt suurepäraselt ja teeme kindlasti teine kord veel.

Ning pärast õhtusööki polnudki muud, kui lastel veel natuke mängida lasta ning nad siis voodisse suunata. Veidike lahkarvamusi meil küll tekkis, kui Plika voodis jutustama hakkas, selle asemel, et vaikselt olla ja lasta poolhaigel Poisil rahulikult tuttu jääda, aga saime neistki üle.

Nii et rahulolu on suur. Kohe VÄGA oli vaja seda head päeva. Ja unevõla tasa magamist, nii mul kui Abikaasal. Lastel kusjuures ka – või noh, neil oli vaja rohkem normaalse unegraafiku taastamist. Ehk et hilisõhtused magamaminekud on nüüd minevik – peale kaheksat raudselt voodisse. Hommikul ärkavad nii 8-9 vahel ja lõunaund magavad kah mõlemad. Lähevad voodisse küll mitte kella ühe, vaid pigem kahe-poole kolme paiku, aga väga pikalt ei maga ka, nii et kõik sobib.

Nüüd on kõht täis, kodu korras ja lapsed voodis… Kohe ei teagi, mis oma vaba õhtuga peale hakata 😛

Plika jutustab

/ plika, raamatud, rõõm / 7 Comments

Plikal ei ole nõus minu juuresolekul ise “raamatuid lugema”, st raamatu sisu ümber jutustama, sest reaalselt lugeda ta ju ei oska. Ütleb, et teeb seda ainult siis, kui mina ei kuula. Ma siis alati kinnitan, et mina teen ju arvutis hoopis omi asju, ei mina kuula midagi.

Praegu ta just luges Poisile raamatuid ette – kõigepealt oma lemmiklugu raamatust “Las laps loeb”, mille pealkiri on “Lõbus hommik”, autoriks Kivirähk. Jutt on sellest, kuidas lasteaialaps ärkab hommikul uniselt äratuskella peale ja läheb vannituppa pesema, seal on aga vannis rohelise mantliga isa, kes mängib krokodilli ja ehmatab teda. Siis läheb tüdruk ise ka pidžaamaga vanni isa juurde, et koos ema ehmatada. Ja tõsiselt, Plika oskab kogu seda juttu ise peast rääkida 😀 Nii lahe on kuulata.

Kusjuures teine tema lemmiklugu sealtsamast raamatust, mida ta vahel spetsiaalselt nõuab, on “Kirju koer”, kah Kivirähk. See on jutt koerast, kelle karvad sügisel värvi muutma hakkavad ja seejärel välja langevad ning kevadel rohelisena tagasi kasvavad, saba otsa tuleb aga pung. Koeraga käiakse murelikult loomaarsti juures uurimas, kas kõik on korras ja arst imestab, miks ei peaks, endal langevad tal ka kuivetunud kollased kõrvad küljest ära ja kevadel kasvavavad suured rohelised asemele 😀

Kratt kusjuures soovitas mulle ka Kivirähu raamatut, mis pidavat väga mõnus olema – “Kaka ja kevad”. Kui Plika täitsa iseseisvalt need kaks juttu ühelt autorilt oma lemmikuteks valis, siis ma mõtlen, et võiks ju tõepoolest veel Kivirähku koju osta. Ma ei teagi, kas tal on veel mingeid lastejutte…

(mis pagana teema mul nende lasteraamatutega nüüd järsku on, ah)

Aga algse teema ehk Plika jutustamise juurde tagasi pöördudes, siis järgmiseks “luges ette” Poisi valitud raamatut “Kui ma suureks saan, hakkan…”. No tõsiselt, ma pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Ta küll jätab jutustades mõned laused vahele, aga üldiselt on sisu siiski üllatavalt täpselt meeles ja väga ilmekas hääletoon käib asja juurde. Kui saaks, teeks videot, aga minu kuuldes ei olda ju üldse nõus jutustamagi 🙂

Üks suurepärane pesupäev

/ plika, rõõm, seltsielu / 15 Comments

Meil pole ikka veel pesumasinat ja raha selle ostmiseks ka mitte 😛 Tasuta neid väga tihti ära ei anta ja siiani pole kordagi õnnestunud esimesena jaole saada. Niisiis käimegi umbes kord nädalas Külli pool “pesumajas”.

Eelmisel nädalavahetusel tundus, et pesukorv pole veel pooltäiski, on veel aega küll. Nüüd hiljuti Abikaasa avastas, et tal saavad kõik puhtad sokid ja t-särgid kohe otsa, nii et ei andnud seda käiku enam kuskile lükata.

Kuna sain eile öösel magama veel hiljem kui tavaliselt (ma ei lähe kunagi enne, kui Abikaasa tööle saadan, seega umbes kahe paiku või hiljemgi), siis oli hommikul tõusta hirmus raske. Aga polnud parata, Abikaasa tuli koju ja peksis meid maast üles 😀 Isegi süüa ei lastud, võtsime suure paki piima Külli poole kaasa – lootuses, et ehk saab seal putru. Mina torkasin uitmõtte ajel kotti ka lumehelveste tegemise vahendid – mõtlesin, et äkki õpetan Küllile ka, kui vaba hetk tekib.

Ja oh, kui võrratult mõnus külaskäik see oli! Kolm masinatäit kiirpesu programmiga ehk üle kolme tunni ootamist. Mehed vahtisid toas telekat – Külli tõi viimati Eestist satipanni, nii et neil on nüüd Eesti kanalid. Meie Külliga jutustasime ja toimetasime köögis. Lapsed mängisid koos ja käisid aeg-ajalt meid tüütamas 😀

Külli peres on kõik suured hommikupudru sööjad, nii et neil on kõikvõimalikku pudrumaterjali (meil on ainult kohaliku poe ainsad neljaviljahelbed :D). Ta tegi meile mannaputru 😀 Ma tean küll, et täiesti tühi toit ja nii, mul endal mannat kunagi kodus polegi, aga see on mu lemmikpuder, väiksena ma sõin seda igal hommikul (ema sõnul ma lihtsalt keeldusin kõigest muust). Lapsed sõid ka hea meelega. Vahel ju võib. Ja kuna mul tuli hirmus mannavahu isu, pani Külli mulle paki mannat veel kaasagi.

Tegimegi lumehelbeid, kolmes erinevas suuruses, nii mõnus nokitsemine oli. Kuna neil oli seal suur vaagnatäis erinevaid pähkleid, avastasime Abikaasaga, kui väga meile maitsevad kreeka pähklid ja mina tõdesin, et on ikka suur vahe, kas osta sarapuupähklit puhastatuna või koores – viimased olid värskelt avades palju pehmemad ja mõnusamad (lisaks olid need, mis me viimati ise Eestis otsime, kuidagi mõrkjad – ma ei tea, kas sel võiks ka koore eemaldamisega mingi seos olla?). Nüüd on plaanis endale ka pähklivarud (ja tangid!) soetada. Lõpetuseks maiustasime veel kakao ja Eesti küpsistega. Kõige selle taustaks katkematu jutustamine – no nii mõnus on Külliga rääkida. Ma olen seda varemgi maininud, et me oleme lastekasvatuslikult ja üleüldises plaanis paljuski ühel nõul. Meil on ühes vanuses ja vanusevahega lapsed, nii et kõik sellega kaasnevad rõõmud ja mured on vastastikku tuttavad ning on hea kogemusi vahetada.

Täna tuli välja, et meil on veel üks ühine probleem – leidsin lõpuks ometi ühe tuttava, kelle minu Plika vanuses laps veel öisest mähkmest vaba pole. Mul kõigil tuttavatel tundub olevat umbes nii, et kaheselt jäävad ööd ka mähkmevabaks – paar ööd ehk juhtub õnnetus, aga siis käivad juba ise potil. Meie oleme pikalt harjutanud ja tulemusteta – kui just ise öösel potile panemas ei käi, siis lapsed ka ei ärka. Käisime nüüd Plikaga enne Norrasse kolimist isegi lastearsti juures, Külli oli ka spetsialistiga konsulteerinud. Ja kui meie mõlema perearstid on pigem üsna tugevalt sellise suhtumisega, et lapsi tuleb ikka varakult potitada ja kahene peaks ikka juba kogu aeg ilma olema, siis lastearst ütles mulle, et mõned lapsed ongi sellised ja kuni viieaastaseni pole üldse mingit mõtet muretseda ning Küllile oli täpselt sama öeldud. Et mõned lapsed lihtsalt ongi sügavama unega.

Me kumbki ei suuda eriti kinni pidada sellest reeglist, et õhtul peale kuut tuleb väga vähe/üldse mitte juua – no kuidas sa keelad joomist, mingit ekstra kaanimist pole nagunii kunagi. Ja ei jõua lõputult seda voodipesu pesta. Nii et – olgu siis mähe. Päeval seda kasutama ei pea, see on kõige olulisem (paneme küll Plikale voodipesu säästmise mõttes alati igaks juhuks lõunauneks ka, aga üle 90% kordadest jääb see kuivaks). Ehk saavad need ööd ka mingi hetk korda. Ei jõua mina tõesti käia igal öösel potitamas – ehkki mu oma emagi arvab, et ma peaks seda tegema.

Eks vaatame aasta pärast uuesti 😛

Lihtsalt tore oli leida oma tutvusringkonnast inimene, kes teab täpselt, millest ma räägin.

Arutasime Külliga, et peaks katsuma tihemini kokku saada, näiteks kord nädalas koos kokata vms. Kahju, et me praegu teineteisest nii kaugel elame (22 km, autoga pea pool tundi, tihti on ühe ringtee tõttu ummik ka). Nad küll tahaks tööle (ja seega ühtlasi meile) lähemale kolida, aga kortereid on nii raske saada… Ma ei suuda siiamaani ära imestada, et meile selline suur õnn üldse sülle kukkus – ma muudkui loen teiste vanu ja värskeid kogemusi, kui võimatu on Bergenis ja Oslos norm hinnaga elamist leida, kuidas alati on tahtjaid meeletult. Meil tõesti vedas räigelt.

Ja ilma lasteta tahaks poodidesse minna, see on meie mõlema ühine soov (minul takistab seda vaid hirm üksi autoga kuskile minna, aga Külli on õnneks juba kogenud juht) 😀 Praegu on meil mõlemal perel näpud täiesti põhjas, aga kui järgmine kord pesu pestes ehk veidi parem seis on, siis vast jätamegi lapsed meeste hooleks ja käime korra seal nende lähedal asuvas suures kasutatud kraami poes. Ja ühte suurde kasutatud riiete poodi tahaks minna, mida Külli kiidab, mina pole veel jõudnud (Fretex). Ja ehk on pärast jõule võimalik ka natuke allahindlusi väisata… Naiste unistused 😛

Igatahes on ütlemata mõnus, et just Külli oma perega siin Norras on. Hea on, kui sõbrad on lähedal!

Scroll to Top