Mulle on alati kohutavalt meeldinud kingitusi pakkida. Just paberisse, kleeplindiga, hiljem pael ümber ja nii edasi. Aga ma pakun, et viimased kümme aastat on kõik kingitused läinud kinkekottidesse, sest neid on lihtsalt nii palju ja hea lihtne ju…
Otsisin ennist panipaigast välja pappkasti, mille sees ema viimati paki saatis, kuhu ma laste kingitusi kogusin – tahtsin Krati omad ka juurde panna. Kuna pidin aga laste lahti võetud paki uuesti kokku kleepima, siis mõtlesin, et äkki pakiks kõik ülejäänud kingitused ka ära.
Pakkematerjali mul siin ju pole mitte mingisugust. Mitte ühtki kinkekotti 😀 Ega ka midagi muud. Muidugi oleks võinud rulli paberit osta, aga mul oli ju vaja KOHE PRAEGU. Pealegi on olemasolevate ressursside ära kasutamine palju ägedam! Ütle veel, et mul loovat mõtlemist pole – taaskord sai tõestust fakt, et kuni ülesanne on mulle endale huvitav ja meeldiv, jagub loovust küllaga.
Ema oli pannud kõik meile saadetud kingitused ühte hiigelsuurde kinkekotti, mis oli aga pakis katki läinud – see polnud paberist, vaid sellisest plastikutaolisest materjalist, teate küll. Lõikasin selle siis lahti, katkise koha välja ja kasutasin paberina, millesse mahtusid täpselt kõik kolm raamatut, mis ema lastele saatis. Kleeplindiga kinni ja korras. Veidi keerulisem oli, kui tavalisse paberisse pakkida, see plastik on ju jäigem, aga siiski piisavalt painduv.
Andsin kiusatusele järele ja jätsingi Krati pakist jõulusalmide raamatu välja, homme läheb lugemiseks. Pakki jäid kaks värviraamatut ja pakk värvipliiatseid, lisaks torkasin sinna ema saadetud väikesed šokolaadist karud, need olid sellise piklikus pakendis reas, just paras sinna juurde panna. Kleepisin uuesti kinni ja korras.
Abikaasa vanemad saatsid lastele pisikesed flöödid. Nende jaoks kasutasin seda paberit, millesse Kratt meie kingi pakkinud oli, sest ega ma seda raamatut nüüd küll jõuludeni ootele ei jäta, tahan ikka varem lugeda 😀 Lastele võib öelda, et meie oleme Abikaasaga juba nii palju kinke saanud, et palusime päkapikkudel seekord ainult neile tuua. Niisiis oli paber üle ja flöödid said pakitud nagu pikad kommid.
Mõtlesin tükk aega, mida teha kommidega. Ilus jõulupildiga pakk oli katki ja teises ainult ühte sorti kommid – mõtlesin, et teen siis parem lahti ja jagan võrdselt ära. Aga kuhu pakkida? Läbipaistev kilekott jäi väga plass… Läksin otsisin sahtlist, kuhu olin lahti pakkimise järgselt kilekotte torganud. Leidsin sealt ühe H&M jõulutemaatikaga kilekoti, milles ema oli mulle kunagi midagi saatnud. Lõikasin selle pikkupidi pooleks ja kleepisin lahtised servad kokku. Lõikasin ülevalt jupid maha, et parajam saaks ja oligi olemas kaks täiesti sobivat kotti kommide jaoks (mõlemale lapsele 21 kommi – jah, ma lugesin :D). Kinni sidusin need kotikesed sellesama H&M kilekoti punase sangaga.
Mõtlesin, et tahaks nimesildid ka külge panna, aga nende augud on nii väikesed, et selle sanga külge küll ei mahu. Siis avastasin, et Kratt saatis ju veel kaks kotikest šokolaadimedalitega, mis olid kinni seotud nii peenikese nööriga, et sinna otsa mahtus kaart kenasti. Sidusin need ka veel kommikoti külge. Ja no NII rahul olen 😀
Lisaks on veel kaks pisikest pakikest Kratilt, nendega polnud mul vaja midagi teha, nimed peal ja puha. Ülejäänud pakkidele kirjutasin või kleepisin ka peale. Plika oskab oma nime lugeda küll ja ma usun, et venna nime tunneb ka ära, tema võib siis kuuse alt pakke jagada.
HA, ja ma mõtlesin välja 100% lollikindla viisi, kuidas näidata teile pilte nii, et lapsed ei näe – continue reading võimalust kasutades, seal nad kohe kindlasti klõpsida ei oska. Kingitused on nüüd kõik pakitud, nii et sisu näete alles jõulude ajal 😀 …
Päkapiku töökodaRead More »
