rõõm

Imelised lapid

Ma olen küll korrafriik ja mulle tõsiselt meeldib koristada, aga olen alati olnud pigem asjade sorteerija tüüpi, küürimine on mind siiani üsna külmaks jätnud. Kui otseselt silma ei jää, las siis olla, eks 😀 Muidugi on mõnus, kui kodu pärast suurpuhastust läigib, aga üldiselt meie põrandad, aknad ja riiulid just puhtusest ei läigi (erandiks on köök, seal peab kõik kogu aeg puhas olema, muidu oleks vastik).

Sain eile Norwexi kraami kätte ja olen oma lappidest arutus vaimustuses. Ma üldse ei väida, et Norwex on ainus ja parim – täitsa vabalt võib olla, et ka mujalt saab sama häid lappe. Lihtsalt MULLE pole siiani ühtki taolist majapidamisse sattunud.

Kas teate, kui mugav on pühkida tolmu kindaga, mis tõepoolest kõik tolmu endasse kogub, mitte üles ei keeruta? Ja kui hea on selle kindaga puhastada igasugu kitsaid kohti… Lust ja lillepidu oli see tolmu pühkimine! Tahtsin eile õhtul lihtsalt proovida ja võtsin ette magamistoa riiuli, mida ma ilmselt kuid puhastanud polnud. Siis sattusin sujuvalt riiulilt ära tõstetud ehteid sorteerima, kuna seal oli ka üks karp juuksekummide ja muu taolise kraamiga, oli vaja elutoa kapist teine samalaadne karp ka ette võtta, siis juba kogu kapp… Ah, nii palju sai ära sorteeritud, nii palju kraami ära andmiseks kõrvale pandud! Ja osa ära visatud ka.

Täna tahtsin aknapuhastuslappi proovida ja asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem olid terve majapidamise aknad-peeglid pestud. Hea küll, ma võib-olla veidi liialdan, kella ei vaadanud ja topeltakende tõttu on osa veel pesemata, aga kõik peeglid ja enamik ees olevatest akendest on puhtad. Kui ma oleks varem teadnud, et aknapesu võib olla nii imeliselt lihtne! Ma ju teadsin küll, et on olemas paremad vahendid, kui mingist igivanast ajast mälestustesse jäänud aknapesuhari, kus ühel pool porolonsvamm ja teisel pool kumm, lisaks klaasipesuvahend ja ajalehtedega kuivaks nühkimine… Aga ausalt, juba mõte sellest kõigest võttis igasuguse isu aknaid pesta ja nii ma siis ei pesnudki.

Aga nüüd! Lihtsalt tõmbasin tavalise niiske mikrokiudlapiga akna üle, suurema mustuse maha ning siis tolle poleerimislapiga kuivaks. Imekiire ja imelihtne! Ja aknad paistavad läbi! On puhtad! Nii kiirelt ja kergelt! Imeline!

Ühesõnaga jah… Õiged töövahendid loevad NII palju. Ma tahaks nüüd kangesti ülejäänud Norwexi kraamiga ka tutvuda, tahaks teha enda juures selle esitluse, mis juba eelmisel suvel plaanis oli… Ma ainult ei tea, palju selleks inimesi kokku ajama peaks, mul pole ju Pärnus suurt tutvusringkonda – no vähemalt kaks huvilist on olemas.

Kõige rohkem huvitab mind hetkel vist mopikomplekt, sest praegu ma üldse ei viitsi põrandaid puhastada, see on nii tüütu… Oleks sama mugavad vahendid, kui see tolmukinnas ja aknapuhastuslapp, siis ma ilmselt muud ei teekski kui puhastaks 😀

No ja tegelikult, see nõudepesuvõrk tundub ka ikka väga äge ja siis veel mitu asja… Ja mulle hullult meeldib see, et nende materjalis bakterid ei paljune, vaid hävinevad – sellepärast ma vahel ikka muretsen, sest kunagi pole meeles pesta igasugu lappe ja käsnu nii tihti kui võiks.

Nii äge. Küürimine oli vanasti mu nõrk külg. Õigete vahenditega saab seegi ehk tugevaks.

Ega mu blogi ei loe juhtumisi mõni pärnakas, kes tahaks ka esitlusele tulla?

Mõned asjad muutuvad ja mõned mitte

Blogi on selles mõttes ikka võrratu, et alati saab minna ja lugeda oma aasta-paari tagustest juhtumitest ning hämmastuda, kui kiirelt kõik ununeb. Või siis muiata, kui teatud asjad korduvad.

Siin uuel lehel on enamik vanu postitusi ju endiselt privaatsed. Ma üldse ei üritagi ennast sundida, vaatan neid üle ainult siis, kui tuju on. Eriti tihti pole 🙂 Palju tihemini ilmuvad vanad postitused nähtavale nii, et mul on vaja neid parajasti kirjutatavas jutus linkida, siis vaatan üle ja teen avalikuks – ja paljudel juhtudel pean sellega seoses üle vaatama ka kõik nondes vanemates postitustes lingitud postitused. No see on mul sihuke kiiks, et kõigis nähtaval olevates postitustes lingitud varasemad asjad peavad olema loetavad. See oleks ju õrritamine, kui poleks 🙂

Samuti juhtub vahel nii, et keegi uurib mingi konkreetse teema kohta ja motiveerib mind sellega seoses noid postitusi avalikuks tegema. Terve eilse päeva näiteks vaatasin ja lugesin üle vanu unekooliga seotud postitusi – karta on, et mõnda üles ei leidnud, aga kaks põhilist ajaperioodi oli, mil ma sellega tegelesin, sealsed asjasse puutuvad postitused on nüüd kõik üleval. Väga hea, et mult seda abi paluti, sest tegelikult olen tükk aega mõelnud, et Google juhatas tihti väikelapse unega hädas olijaid mu blogini ja et need võiks kiiremas korras taas avalikuks teha. Nüüd siis tehtud – teema all on hetkel 46 postitust. Praegusest saab 47 😛

No igatahes, jõudes nüüd lõpuks postituse pealkirjani – lugesin umbes aasta tagust postitust eelmisest juunist, kus kirjutasin laste söömisest ja magamisest ning meie pere söögiharjumustest.

Nüüdseks olen muidugi täiesti ära harjunud sellega, et lapsed magavad omaette, oma toas, öö läbi, lõunaund ka ühel ajal. Pole mingeid püreesid ega tissi – kõik sööme ühte toitu.

Õudselt tüütu oli ikka see aeg, kui laste magamisega probleemid olid ja kui poisile omaette toitu tegema pidi. Peaaegu kahesega on elu tunduvalt kergem kui peaaegu aastasega 😛

Päris ideaalne seis unedega muidugi pole – poiss ärkab enamasti seitsmest (aga võiks ju hiljem), plika teeb vahel trianglit (mõni päev nädalas juhtub ikka, et keeldub lõuna ajal magama jäämast, õhtul viriseb jne). Neid kordi on aga vähe, suuremas osas on kõik superluks.

Aga üks asi pole küll põrmugi muutunud. Ühes soojade ilmadega tuleb täielik viitsimatus toiduga vaeva näha 😀 Kui jahedamal perioodil oleme üpris tublid kokkajad ja mahetajad, siis sooja ilmaga tahaks minna esimesse poodi, osta ära esimese asja ja teha süüa nii vähe kui võimalik. Igasugu põhilise kraami puhul, mida oleme juba tükk aega kindlatest kohtadest mahedalt ostnud, on küll kerge sama rida jätkata, aga iga uue asja puhul tuleb tõsiselt pingutada, et minna seda uut vajalikku komponenti otsima mahepoest, mitte haarata esimene kättejuhtuv Selverist. Jogurtit pole juba ammu teinud (saab ilma hakkama, ei osta ka), hapukoort ka mitte (seda küll vahel tahaks), leiba küpsetada ei viitsi (aga siiani olen ikka küpsetanud, sest poe leib on nõme)…

Mis teha. Suvi 😀

Mõni pood võib pankrotti viia

Veidi enne jõule Riia mnt kodukaupade poes käies ostsin sealt kollased kausid ja tassid. Kirjutasin tolles postituses ka, et tasse tahaks tegelikult rohkem ja naljatasin poes, et sooviks alustasse ja supitaldrikuid ka.

Eks mul oli plaanis mõne aja pärast vaatama minna, kas kollaseid tasse on juurde tellitud, aga unustasin… Nii et sattusin sinna alles nüüd, pea viis kuud hiljem. Ja võta näpust, oli nii kollaseid tasse kui ka supitaldrikud. Viimased on eriti teretulnud, sest meie majapidamise ainsad kaks supitaldrikut olid mõlemad katki läinud ja miskipärast eelistan ma suppi süüa pigem just taldrikust, mitte kausist… Võib-olla sellepärast, et jahtub kiiremini, supp on ju alguses alati nii kuum.

No igatahes, üks kollane tass oli ka vahepeal katki läinud, nii et korjasin riiulitest kõik olemasolevad tassid-taldrikud kenasti ära:

Aga seal olid veel ühed imelised maasikatega nõud. Mul on maasikate vastu absoluutne nõrkus! Enamik maasikatega nõusid kusjuures ei näe üldse nii head välja, et ma tunneks vajadust neid ära osta, aga need olid tõeliselt kenad… Hind oli muidugi ka vastav – ma olen nii rott, et tavaliselt küll ühe tassi eest €4 ei maksa. Nojaa, aga ideaalsete tasside eest ju võib. Seda enam, et ma olen kogu aeg puudust tundnud vahepealsest tassisuurusest, kuivõrd 350 ml tass jääb mu hommikukohvi jaoks tiba väikseks, 500 ml aga on jälle liiga suur. Ja maasikatass jääbki täpselt vahepeale – 400 ml. Lisaks mu lemmikkujuga.

No ja lisaks olid seal veel jube armsad kausid… Ja nunnu koorekann (mina ju koorin ka ise oma piima). Ja veel üks SUUR kauss, meil polnudki majapidamises ühtki sobiva suurusega kaussi, mille sisse puuvilju panna või salatit sünnipäevalauale…

Nii et lisaks neljale kollasele supitaldrikule ja kolmele tassile on mul nüüd veel neli maasikatega tassi, neli kaussi, üks suur kauss ja koorekann:

Üritasin algul kogu saaki ühele pildile mahutada, aga liiga kribu jäi:

Müüjad rääkisid, et selles sarjas olla olnud veel jalaga tordialus ja piimakann. Kirjelduste järgi tundusid jube ägedad ja nad arvasid, et kui juhataja järgmisel kuul uuesti Tallinna lattu läheb ja neid seal veel on, siis ehk toob juurde, ma lubasin uuesti piiluma minna. Aga kannatamatu inimesena otsisin netist ja leidsin kah. Norra firma tundub olevat, sestap siis ka hinnad 😛 Igatahes jah, nii tordialus kui piimakann on jube šefid, suhkrutoos ka (mis pildi järgi tundub koorekannuga komplektis olevat, huvitav-huvitav):

No igatahes – ma parem ei ütle, mis summa võrra vaesemana ma poest lahkusin, aga nõusid kulub ikka, sest vahel lähevad ju katki ja kui nõudepesumasin majapidamisse tuleb, siis on nagunii suuremaid varusid vaja. Seega hästi kulutatud raha 😛 Rääkimata igapäevasest kasutusrõõmust…

Tänasida toimetused

Hommikupoolikul pesin masinatäie pesu.

Laste lõunaune ajal koristasin ära külmkapi ja kaks kõige tihemas kasutuses olevat köögikappi. Kusjuures köögiga mul küll mingeid plaane polnud, lihtsalt tõmbasin külmkapi pealt maha tahvlikleepsu, mille ääre Plika kunagi ära rebis, nii et see nüüd kole oli, siis vaatasin, et need koledad magnetid peaks ka ära võtma, siis oli vaja kapiuks puhtaks teha, siis kapi küljed, siis mõtlesin need alumised kastid ka ära puhastada, asi lõppes muidugi sellega, et võtsin välja kogu toidu ja kõik riiulid ning tegin suurpuhastust 😀 No oligi vaja natuke ümber organiseerida, väljas on nüüd nii soe, et konkust pole enam jaheda hoiupaigana tolku, tõstsin sealt mõned asjad külmkappi ümber, et mitte riskida satikate tekkimisega rukkujahu varudesse, sortisin mädanenud küüslauku ja… Köögikapid olid kuidagi loogiline jätk… Nii see läks.

Õhtul kaevasin veel aiast hunniku võililli välja. Üllatavalt rahulduspakkuv oli 😛

Mulle meeldivad need päevad, kus rohkelt vajalikku tehtud saab, õhtul on siis mõnus rahulolu.

Scroll to Top