rõõm

Ja Tartus käisime ka

Tartus käik läks absoluutselt suurepäraselt. Saime palju tehtud ja palju nähtud. Oli küll paar inimest, kellega kahjuks kohtuda ei jõudnud, aga mis seal ikka… Küll neid näeb siis hiljem.

Reis algas eriti meeldivalt – läksime Abikaasa õde töö juurest auto peale võtma (temaga koos ja tema autoga me läksimegi), aga seal pisteti meile nina ette salatitaldrikud, värskelt küpsetatud leib ja kook ka veel. Abikaasa õde on kokk, töötab hetkel peatselt avatavas mahekohvikus (kohaliku mahepoe suveprojekt), proovisid seal erinevaid toite läbi ja saime ka meie degusteerida. Väärt kraam! Ja selle mahekohviku terrassil on lillekastides muuhulgas ka meie aiast pärit võõrasemad, mis on mu meelest väga äge.

Siis põrutasime Tartu poole, aga mitte päris Tartusse – läksime alustuseks hoopis Katrile külla. Tema blogi on üks viimase aja parimatest avastustest ja mulle meeldib väga tema ellusuhtumine ja maailmavaade. Nii et kui meil Tartu plaan tekkis, siis tagasihoidlikule eestlasele kohaselt kirjutasin Katrile ja küsisin, kas me võime talle külla tulla. No ja siis kasutasin muidugi kohe ära ka tema lahket pakkumist öömajale 😀

Seal oli nii mõnus, et ehkki meil oli planeeritud laupäeval kella üheteistkümneks Kessu poole minna, lükkasime selle edasi ja lahkusime alles pool kaks 😀 Abikaasa sai hommikul pikalt välja magada, muidu saime terve õhtu ja hommikupooliku kõigist maailma asjadest jutelda, süüa anti meile kuninglikult, mina sain üle kümne aasta klaverit klimberdada, lapsed kasutasid juhust ja ronisid vanni, mis oli jäänud Katri 8-kuusest põnnist tühjaks laskmata – kusjuures nad ei teinud seda mitte üks, vaid kaks korda 😀 Ühesõnaga õndsus.

Laupäeval jõudsime lõpuks Tartusse ka. Läksin Adale külla, et tema uus elamine üle vaadata ja lisaboonusena nägin ära veel kaks onutütart, kes ka sinna tulid. Rõõm oli näha ja juttu rääkida, kõik on nii suureks ja ilusaks kasvanud.

Kella kolme-nelja paiku pidime Kessu juurde minema, aga sinna jõudsime vist alles viie paiku. Kui õe neljakuune tundus nii pisike, siis nüüd nägin ära veel poole pisema maailmakodaniku. No õudselt kiiresti ununeb see, kui väike üks laps olla saab.

Õhtul oli plaanis tagasi sõita, aga saime ühe Abikaasa sõbra juures öömaja, nii et jäime kauemaks. Mehed istusid väljas lõkke ääres ja ajasid meeste jutte, mina passisin toas lapsi, kuni beebimonitorid saabusid, läksin siis korraks õue, aga ei viitsinud seal olla, tulin sama targalt tuppa tagasi, jõin siidrit ja mängisin palle.

Pühapäeval läksime kirikusse, kus Poiss aga liigselt püsimatu oli (oleks võinud seda ette arvata, aga proovima ju pidi, eks :D), nii et ma läksin temaga selle asemel hoopis Toomemäele jalutama, kus oli jällegi idüll ja nostalgia.

Tagasi sõitma hakkasime alles kolme paiku, üleväsinud lapsed jäid kohe autos magama ja Pärnus oli rõõm koju jõudmisest sama suur kui reisist endastki.

Nüüd jään siis ootama masse, kes kõik mulle külla tulla on lubanud 😛

Kaua tehtud, kaunikene

Avastasin, et viis padjakatet on endiselt tegemata ja tõdesin, et kui ma neid täna ära ei tee, siis jäävadki tegemata, sest sel nädalal enam rohkem aega pole, järgmisest nädalast alates pole aga kedagi, kes päev läbi laste järele vaadata saaks – Abikaasa läheb Soome, ema oma mehega kuuks ajaks Rootsi.

Esimene kord tegin päevaga valmis neli katet, teine kord ainult ühe – no too päev oli mul lihtsalt nii kohutavalt halb tuju, et andsin üsna kiirelt alla. Tänaseks jäi niisiis viis katet + kuuendale krõpsu külge õmblemine. Õmblesin ca 11.30-17 ja valmis sain!!! Kartsin küll, et ei jõua, aga siis torkas pähe, et niitide peitmise võib nö kodutööks jätta, peaasi, et kõik õmmeldud saaks. Ja olin nii usin, et koju jäid ainult kahe katte niidid peitmiseks, ülejäänu sai Tage juures tehtud.

Nüüd võib rahus kolida, see projekt kah lõpetatud 😀

Ma ei teagi, kui rahul ma nüüd tulemusega olen, aga igatahes ülimalt positiivne kogemus isetegemise vallas. Ja katted saab hiljem alati uued õmmelda.

Ahjaa, meil on ju uus diivan, mille pilti pole veel blogis olnudki. Maininud vist olen, et ema vahetas omal töö juures diivani välja ja andis vana meile… Täpselt õige roheline ja näeb nii hea välja, et see võib küll täitsa meie tulevasse õigesse elutuppa ka kolida. Vana diivan oli välimuselt üsna kena, aga see kate läks ikkagi paigast ära ja ajas mind hulluks, nüüd seda muret enam pole.

Vaip on puhastuses, aga ega see valge põrand ka halb välja ei näe 😛

Nädala algus on jube kiire olnud, aga homme-ülehomme on Abikaasa Tallinnas koolitusel, nii et mina saan ka rahulikumalt võtta – siis on aega blogida, kirjutada oleks palju. Kuulmiseni!

Tagasi kodus

…ja positiivsetest emotsioonidest pungil. Tartu on hea 🙂 Muljed katsun millalgi hiljem kirja panna, hetkel on mõnus reisiväsimus peal. Lapsed lähevad kohe tuttu (tavaline värk – kui Abikaasa neile loeb, hiilin mina arvutisse :D), siis on pallid, Castle ja uni.

Aga mis poliitikasse puutub, siis sellised mõtted on mulle kahtlemata kõige südamelähedasemad.

Kuidas ma elu esimesed kallid päikeseprillid ostsin

Mu silmad on üsna tundlikud, nii et ilma päikeseprillideta ma suvel olla ei saa. Seni olen alati ostnud suvalisi odavaid prille, mis välimuselt sobivad, sest kallite jaoks pole kunagi raha jagunud. Olen aga viimased aastad murelikult mõelnud, et silmad on mul tänu pidevale läätsekandmisele niigi õrnad, tuleks paremini hoida. Ühesõnaga lubasin endale miski hetk, et kui uusi prille vaja on, siis enam odavaid ei osta, vaid kindlasti korralikud, prillipoest.

Otse loomulikult läksid mu viimase paari (£1, Primark) raamid katki just nüüd, suve alguses, kus meie pere rahaline seis on liiatigi kehvem kui kunagi varem. Mõtlesin, et venitan ehk katkistega seni välja, kuni suvised allahindlused käes, selleks ajaks on ehk rahaline seis tiba parem ja hinnad ka soodsamad. Aga klaas kukkus katkistest raamidest kogu aeg välja, parandada ei saanud, õudselt kehv oli kasutada. Ja eile oli mul linnas kahe kohtumise vahepeal kolmveerand tundi vaba aega, nii ma siis mõtlesin huvi pärast paari optikapoodi kiigata, et vaadata, mis need “päris” prillid üldse maksavad.

Esimene peatus oli Eagle Vision. Oma meeldivaks üllatuseks avastasin tühjendusmüügi -30%, nad lähevad nädala lõpus remonti. Müüja oli super, aitas valida ja ütles kohe peale vaadates ära, mis sobib ja mis mitte. Ainsal muidu igati sobival paaril olid aga paraku külje peal suured kullast latakad ja mina olen kõike muud kui kulla fänn – igasugune liigne bling on minu puhul välistatud, kui miski tilulilu üldse, siis kindlasti hõbedane. Hind oli kah üsna kirves – soodustusega €165. Aga prillid ise muu osas ilusad 🙂 Niisiis võtsin mõtlemise aega ja tulin tulema.

Järgmisena läksin Port Artur 2 Pro Optikasse, kust avastasin samuti 30% allahindluse. Sealne müüja ei olnud nii äge kui Eagle Visionis, alguses selline üsna osavõtmatu 😛 Aga eks see vist sõltub ka kliendist, kes mida tahab? Mõni ilmselt tahabki ise valida ja proovida, lihtsalt mina olen see, kes kunagi aru ei saa, mis sobida võiks ja seetõttu mulle istuvad müüjad, kes seda öelda oskavad ja ise aktiivsemad on. No igatahes ma seletasin, et praegused prillid kuju poolest meeldivad ja siis hakkas müüja ka kaasa mõtlema, proovisin seal päris paljusid, lõpuks jäi valik kahele paarile pidama. Kuju oli üsna sarnane, aga ühed meeldisid välimuselt tibake rohkem, kuna olid kumeramad ja pruuni tooni, mida ma oleks mustale eelistanud. Kumerus tingis aga selle, et klaaside alumised ääred olid vastu põske, mis oli veidi ebamugav. Teised prillid olid seevastu NII mugavad, et super kohe. Sobisid ka. Ja ega mul mustagi värvi vastu midagi pole, lisaks oli sangadel valgega logo, must-valge mulle ju meeldib. Ja hind oli ka pruunidest tibake soodsam, ehkki vahe oli üsna väike.

No ja kuna need nii mugavad ja ilusad olid ning hinnaklass tunduvalt väiksem kui eelmises poes, siis ma tõesti ei viitsinud enam edasi otsida ja nii ma €90 võrra vaesemalt lahkusingi. Teine optikapood (mul vähemasti oleks nagu meeles, et seal keskuses oli neid kaks, pead ei anna) ja Pärnu keskuse Norman Optika jäidki läbi vaatamata… Aga ma arvan, et ega ma sealt midagi odavamat/ilusamat poleks saanud.

Mulle hullult meeldib see prillitoos, mille kaasa sain, kompaktne ja kerge. Ja puhastuslapp seal sees on ka tõesti mõeldud puhastamiseks. No mul on võrdluseks eelmiste odavate prillidega kaasa antud kunstnahast toos, mille klaaside poolses siseküljes oli truki tagumine pool, nii et ma sättisin kriimustuste vältimiseks alati lapi sinna vahele. Ja lapp ise oli miskisest libedavõitu riidest, mis mu meelest puhastamisel eriti head tööd ei teinud.

Nojah. €90 rohkem võlgu. Aga ma olen õudselt rahul. Mugavus loeb ja tervis veel rohkem. Nüüd on mu silmad ometi vääriliselt kaitstud.

Mõnus kodune päev

Täna oli üle pika aja selline päev, kus kõik vajalik sai tõepoolest tehtud. No teate küll, kui kaks inimest on mõlemad kodused, siis ju eeldad, et NÜÜD ometi on aega teha süüa, tegeleda lastega ja teha ka igasugu tähtsaid tegemist vajavaid töid. Tegelikkus kipub aga enamasti olema selline, et kõik on sassis, süüa teha ei viitsi või ei jõua, lapsed muudkui nõuavad tähelepanu, nii et kõik tähtis jääb ka tegemata 😀 Või näiteks eile käisin linnas asju ajamas – õppesõidus, hambaarsti juures, kosmeetikus – koju tagasi jõudes oligi juba pool päeva läinud ja teinegi pool libises käest.

Aga täna ei pidanud kuskile minema. Eile õhtul jõudsin kodu korda teha ja pesu valmis panna, et hommikul kohe pesta saaks. Nii et ma jõudsin tõepoolest selle masinatäie enne ära pesta, kui elekter ära läks (eile läks siis, kui mul oli nii kümme minutit lõpuni… õnneks tuli mõlemal korral väga kiiresti tagasi ka). Lapsed said hommikul putru ja läksid õue, meie saime ka süüa… Nojah, midagi otseselt asjalikku me enne teha ei jõudnud, kui lapsed ükskord lõunaund magasid, aga vähemalt majapidamistööd olid joone peal – no ausalt, mulle pakub määratut rahulolu, kui kõik on kogu aeg korras, söök saab õigel ajal valmis, nõud jooksvalt pestud ja köök koristatud, üldse kõik asjad kohe omale kohale.

Lapsed said paar korda isegi mänguväljakul käia, Abikaasa jõudis teisel pool asju sortida ja koristada, mina sain igasugu vajalikke aegu järgmiseks nädalaks kinni pandud ja nädalavahetuse plaanid said ka lõpuks paika – läheme kaua oodatud Tartu-tripile.

Õhtuse lõhesupi tegin ka suuremas osas mina valmis – no hea küll, vähemalt esimese poole sellest, keetsin puljongit, koorisin-lõikusin juurikaid ja puha… Lõpp läks sujuvalt Abikaasale, kes maitsestas ja kokku segas, aga mina tegin igatahes rohkem kui tavaliselt, pealegi asja, mida ma kunagi varem teinud pole. Ja supp sai nii vara valmis, et lastel oli pärast sööki aega tunnike enne magamaminekut veel mängida. Ja oma sääsepunnidele vett määrida 😀

Nüüd on kodu korras, meel hea, Abikaasa paneb lapsi magama, külmkapis ootab jäätis ja arvutis Castle. Mida hing veel ihata võiks?

Scroll to Top