rõõm

Eile ärkasin koos Poisiga veidi enne kaheksat. Kolm banaani ja õue. Poole tunni pärast ärkas Plika, kes läks ka kohe õue. Veidi hiljem sõid putru, siis veel õues… Selleks ajaks, kui Abikaasa peale ühteteist ärkas, oli mul esimene masinatäis pesu juba väljas kuivamas ja koogitainas tegemisel. Saime mõnusasti kõik koos süüa – kelle jaoks hommiku-, kelle jaoks lõunasöök.

Lapsed, jah lõunaund ei maganudki, sest Poiss õppis ära voodist välja tulemise (oskas ennegi, aga omandas nüüd teatud vilumuse) ja oli sellest nii vaimustuses, et keeldus voodisse jäämast. Ega Plikagi siis ju magada saanud… Tulemuseks oli see, et Poiss jäi õhtupoolikul kiiges magama 😀

Jõudsin kokku neli masinatäit pesu pesta – esimene nö tavaline, siis padjad, siis tekk, siis voodipesu. Kõik kuivasid õhtuks ära ka. Äge!

Ühesõnaga eile oli äärmiselt toimekas päev.

Tänane päevatöö on mul selline:

Sai kunagi septembris padjakatete jaoks kangas ostetud, aga õmblemiseni ei jõudnudki. Täna siis läksin Tagele külla, ta näitas esimese tegemise ette, edasi tegin juba ise. Ma olin juba ära unustanud, kui hea tunne on midagi ISE õmmelda. See on tegelikult NII lihtne ja tulemus on kohe näha. No jube uhke tunne on!

See roheline värv muidugi, nagu kodus välja tuli, on veidi liiga soe toon. Me saime nimelt vahepeal elutuppa uue diivani (ema vahetas töö juures välja suurema vastu ja andis vana meile, umbes sama tooni roheline, kui eelminegi) ja kui see on pigem külm heleroheline, siis padjad on soojemad… Kardina muster on ka selline soojem, seal ei häiri, pole nii pealetükkiv. Aga padjad rohelisele diivanile ei sobi. Sestap siis saavad kõik teisele diivanile ja tugitoolidele 😀 Kaks rohelist tuleb veel ja siis neli suuremat tumepruuni, nood siis rohelisele diivanile, vbla mõni teisele ka… Eks näis. Loodetavasti saan sel nädala veel Tage juurde edasi õmblema minna, hammas on verel.

Lihtsalt imeline, mõtlen ma, kuidas Tage mu ellu tuli. Blogi kaudu ju, lihtsalt kirjutas mulle kunagi. Ja siis ma kolisin Pärnusse ja sõpru siin eriti polnud, nii et uus sõber oli vägagi teretulnud. Ja minu kodu poleks pooltki mitte nii ilus, kui Tage poleks õpetanud mind õmblema. Enne seda ma arvasin, et ma ei oska ja kõik 😀 Nüüd on mul kardinad, diivani ja tumbade katted, diivanipadjad… Ja kiusatus endale õlakott õmmelda 😀

Aga kõige suurem joovastus, lisaks õmblemisele, on hoopis sellepärast, et käisime täna õhtul Kaidiga esimest korda sõitmas. Kui me ükskord Abikaasa ema autoga sõitma jõudsime, oli viimasest õppesõidust pea kuu möödas ja auto oli ka vanem ja minu jaoks keerulisem käsitseda, nii et sõitsime kõigepealt kodust Raekülla, kus ma siis üritasin õppida seda autot käima panema 😀 Ja muudkui siunasin ja läksin järjest rohkem närvi. Aga nüüd olin neli korda õpetajaga sõitmas käinud ja tunne palju julgem, istusin aga kohe maja ees autosse ja sõitsime ema juurde. Kaidi auto on imeliselt normaalne, ei mingeid kiikse, ja ma kohe julgesingi minna sellega Mai tänavale ja… Ema maja ees parkisin ja puha 😀 Ma olin vaimustuses, ma üldse ei lootnud, et nii hästi läheb. Viisin emale asjad ära, siis tiirutasime Raekülas ringi ja lõpuks natuke kodulähedastel vaiksematel tänavatel ka. Ja Karja tänaval.

Kaidi ütles, et ma sõidan paremini, kui ta arvas 😀 Muidugi jah, ma teen igasugu vigu, aga ma olen neist enamikus ise teadlik ja temaga on kuidagi vabam sõita kui õpetajaga. Õhtuti on tänavad mõnusalt tühjad ka. Mis ikkagi peaasi – ma sain hakkama! Uue võõra autoga läksin ja sõitsin kohe 😀 Nii võib minust veel asjagi saada! See on mulle küll täielikuks hämminguks, kuidas mõned 20 sõidutunniga asja selgeks saavad, Kaidi oli ka üks nendest. Mina olen 23 tundi ära sõitnud ja ei ole tunnetki, et niipea eksamiks valmis oleks… Aga noh, küll ma saan! Pole muud, kui aga ringi sõita ja harjutada.

Nii et päevad on toimetusi täis ja elu ilus. Hea on!