rõõm

Hommikupooliku magasin teatavasti maha. Plika tegi Poisi ebatavalisest uinakust fotosüüdistuse kah, vabandatagu vaid kerget udusust, algaja fotograafi värk.

Poiss õigel lõunaune ajal magama ei jäänudki ja ajas Plika ka üsna kähku üles, no tunnikese ehk lasi tal magada. Mis seal ikka, hängisime siis niisama, midagi asjalikku ju teha ei viitsinud.

Abikaasat koju oodates aitas Plika mul koristada, korjas väga tublilt kõik mänguasjad elamisest kokku ja viis oma tuppa õigele kohale, kuni mina muid asju sättisin. Mulgi puder sai ahju, Abikaasa viis lapsed õue, mina mõtlesin veel natuke tubasid õhutada ja lastetuba koristada, aga päike oli nii ahvatlev, et tekkis tahtmine põhjalikumalt ette võtta. Nii saigi vaibad õue kloppimiseks saadetud, tõbasin kõik riiulid lapiga üle ja panin asjad korralikult tagasi, puhastasin tolmuimejaga põrandat… Täisvärk. Ainult voodipesu jäi vahetamata, sest lapsed täna vanni ei jõudnud, ei näinud mõtet. Lisaks suutsin nelja päeva nõud ära pesta (kapp oli täiesti tühi :D) ja ühe masinatäie pesu kah – kaks-kolm ootab veel ees, eks homme jätkan.

Oh, milline kergendus oli jälle koristada. Koristuskihk, nagu hiljuti mainitud sai, on kõige kindlam märk tervenemisest. Ja mulgi puder oli esimene toit üle pikkade päevade, mida tõeliselt nautisin. Elu on ilus!

Ryanair saatis meeldetuletuse, et ma check ini ära teeks, ma lendan juba nädala pärast Luxi!!!

Leidsin ühe üleeile tehtud pildi, kus Abikaasa on lapsed osavalt ära paigutanud, et ise tukkuda saaks. Plika muudkui valis multikaid, Poiss vahtis rõõmsalt kõrval. Hundid söönud, lambad terved 🙂

Ma ei läinud eile õhtul üldse üle mõistuse hilja magama, juba pool üks olin voodis. Miski hetk üsna varsti tuli Plika ja ronis meie keskele (ma ARVAN, et ma vaatasin kella ja see oli äkki üks läbi, aga võib-olla ma nägin seda unes). Miski hetk ei saanud ma enam magada, sest ta muudkui siples ja virises. Ma küsisin, kas ta tahab minna tagasi oma voodisse ja ta ütles jah. Nii ma siis tassisin Plika süles tagasi lastetuppa, kus ta rahulikult edasi magas (siis vaatasin küll kella ja see oli kolm läbi).

Järgmine hääl, mis minu teadvusse jõudis, oli Abikaasa telefon: on aeg ärgata, kell on seitse null null. Jajah, selline äratus ongi 😀

Plika ärkas õige pea pärast seda. Poiss magas taas poole kaheksani. Mina tõusin pool kaheksa, kui Abikaasa lahkus, koristasin natuke, söötsin lastel kõhu täis, sõin ise ka ja mõtlesin siis veidike magamistoa voodi peal päikeselaigus mõnuleda. Kell oli umbes kümme.

Järgmine mälupilt veidi peale ühteteist, vahepeal vaadatud mitu elavat unenägu, lapsed tulid midagi nõudma. käisin korra toast väljas, tegin midagi… Mida, ei mäleta. Kuna olemine oli unine, mõtlesin veel korra lebosse tagasi minna. Järgmisel hetkel oli kell juba 12:20 ja ma kuulsin lastetoast Poisi virinat. Võib vist julgelt öelda, et oma voodisse ronida ta oskab, välja aga mitte – just see rahulolematuse põhjustaski.

Ega’s muud, kui kähku lastele süüa, tuba korda ning siis lõunaunne.

Niiviisi lähevad hommikud päris kiiresti 😀

Mulle meeldivad mu isemängivad ja kauem magavad lapsed, jätkuks seda kauemaks. Plika rännakud tahaks muidugi lõpetada – no tavaliselt ta tuleb kaissu ikka hommikupoole ööd ja tõesti nii, et me isegi selle peale ei ärka. Ja tavaliselt ärkab tema PEALE Poissi.

Nojaa, igatahes oli mõnus.