rõõm

Jess!

/ edevuse laat, rõõm / 2 Comments

Kui Krista kirjutas, et tuleb juuni lõpus Pärnusse, siis mõtlesin: kas nüüd või mitte kunagi. Ma olen juba tükk aega ilusaid perepilte igatsenud, meist neljast on ainus pilt vist üldse sünnitusmajast. Nii ma siis kirjutasingi Kristale.

Kui ema kuulis, et Kristaga pildistamine tuleb, tahtis tema ka pildile – ütles, et olevat ammu sellele mõelnud. No ta on ju Krista blogi tükk aega minu blogrolli kaudu lugenud.

Juuni alguses sai põhimõtteline kokkulepe sõlmitud, täpne kuupäev sai paika alles nädal tagasi. Sellest ajast saati olen iga päev ilmateadet vaadanud ja küüsi närinud, sest see ei näidanud homseks midagi head. Alguses lubati nädala ainsat päikselist päeva esmaspäevaks, siis kolmapäevaks, teisipäeval ikka jahe ja tuuline ja vihmane…

Ja täna lõpuks on ilmateade muutunud meile sobivaks ehk ainus päikseline päev ongi nüüd väidetavalt homme. Ja kuna homme on juba, noh, HOMME 😀 Siis vast on see ka tõene. Te ei kujuta ettegi, milline kergendus see on!

Alguses mängisin ideega aias pildistada, aga see on siiski liiga metsistunud ja igal pool on segavaid elemente. Ema pakkus välja vallikääru, mis oleks ideaalne olnud, aga praegu on veefestival, mille raames on ilmselt liiga palju segavaid elemente. Nii on praegune plaan siis Rannapark – midagi paremat ei osanud välja mõelda. Kui mõnel pärnakal või niisama Pärnut tundval inimesel on muid häid ettepanekuid, siis homse õhtupoolikuni võib neid muudkui esitada 😛

Nüüd tuleb siis välja mõelda, mida endale ja lastele selga panna – ei tea ju ka täpselt, kui soe see ilm ikkagi on (selleks ajaks loodetavasti lubatud max 19) ja tuuline olevat ka, see teeb kogu värgi ju jälle jahedamaks. Samas väga sisse pakkida ei tahaks, ikkagi suvepildid ja õues ja… No mul on homseni aega mõelda. Ja mul pole Poisile absoluutselt mitte midagi selga panna 😛

Aga see kõik on ju käkitegu, peaasi, et ilm on hea! Ma olen väga põnevil.

Nüüd võib aknaid renoveerida!

/ remont, rõõm / 1 Comment

…oleme koolitatud 😛

Ühesõnaga Tage saatis miski hetk edasi kirja, et Maarja-Margdaleena Gildis toimub akende restaureerimise koolitus. Osavõtutasu oli ainult €10, puhta muidu ju (no Kultuurkapital toetas ja nii edasi). Mõtlesime, kas minna, kes läheb, kas need aknad on üldse taastamist väärt… Aga kuna ma saatsin koolitajale pilte ja ta ütles, et need saab korda teha küll, siis otsustasime, et läheme mõlemad – saame asjast reaalset aimu ja eks vaatame, mis meie akendest siis lõpuks saab.

Emaga sai kokku lepitud, et kui lastega mingi probleem on, siis ta helistab ja ma tulen koju tagasi. Kõik läks aga suurepäraselt – täpselt nii, nagu ma eeldasingi. Poiss magas pool ajast maha, ülejäänud aja nad mängisid ja said muidu hästi läbi. Küll on kerge, kui laps ei sõltu enam tissist! Ma ei plaani tissitamist niipea ära lõpetada, aga püreed lähevad nüüd nii hästi, et vajadusel saan terve päeva eemal olla. Luksus! Ja Poiss on vanaema-vanaisaga kogu aeg nii palju suhelnud, et mingit võõristust ka pole.

No igatahes… Oma aken lubati kaasa võtta 😛 Me siis võtsime. Ja oi, hullult lahe päev oli. Kalle Kase oli koolitaja, väga lahe mees. Alguses oli teoreetiline osa ja siis hakkasime seda kohe praktikasse rakendama.

Mõnus nokitsemine oli, aga kohutavalt aeganõudev tõesti. Igatahes oli sellest koolitusest tohutult kasu – saime kõik vajalikud teadmised ja kasulikke nippe ning kõike kohe ka reaalis näha ja proovida. Nüüd me teame, kuidas see asi päriselt käib, et me saame sellega ise hakkama, mis järjekorras mida teha jne jne jne.

Kas ja kui palju me oma aknad päriselt renoveeritud saame? Ei tea. Ütlen ausalt, ma ei näe seda aega, et nii väikeste laste kõrvalt seda kõike teha. Arvan, et selle ühe akna saame ehk ikka sel suvel muu remondi kõrvalt valmis. Kui lapsi poleks, oh, kuidas siis renoveeriks 😀 Aga praegu on nagu on. Samas raha uute akende jaoks nagunii pole, seega need praegused jäävad ja eks siis vaatab, kas ja millal need taastatud saab.

Äkki juhtub hoopis nii, et õnnestub kuskilt need päris vanad aknad saada – seda sorti, nagu siin alguses olid. Äkki keegi viskab välja, vahetab plastiku vastu vms. Siis renoveeriks hoopis nood ära ja paneks ette. Näis. Teadmised on nüüd igatahes olemas!

Pips tuli külla

/ plika, rõõm, seltsielu / 1 Comment

…ja tõi Plikale suure kotitäie klotse, mis sobisid kokku nendega, mis ema kunagi ostis. Nii peenelt läks, et kahe koti peale on kokku kolm mängumehikest ja kõik eri värvi 😀

See selleks. Igatahes on rõõm näha, et kõrgharidus pole mööda külgi maha jooksnud ja kaks 27-aastast naist isegi pärast siidri joomist maja ehitamisega hakkama saavad:

CIMG3734

Ja sööb!

/ poiss, rõõm / 7 Comments

Kui ma pool kuud tagasi lisatoiduaktsiooniga alustasin, tegin seda purgitoitudega, kuna minu tehtud püreed ei paistnud peale minevat. Eile sai aga viimane purgitoit otsa, nii et täna olin ma lihtsalt sunnitud jälle ise tegema. Sügavkülmas ootas vanast ajast lillkapsas, mida varem üsna vastumeelselt söödi. Samuti oli seal kaks jääkuubikurestitäit lihapüreed – blenderdatud Märjamaa lihatööstuse mahedat veisehakkliha. Nüüd aurutasin lisaks porgandeid ja blenderdasin needki ära.

Segasin kokku 125-grammise purgitäie, umbes pooleks lillkapsast ja porgandit ning ühe suure kuubiku liha.

Ja sõi purgi tühjaks! Hea isuga! Mul on nii hea meel! Ilmselt oli ühendavaks võluelemendiks porgand, mida ma Poisile miskipärast varem pakkunud polnud, aga mis purgitoitudes kõigis sees oli. Ju see siis maitseb talle, magus värk ju.

Aa, aga miks ma üldse jälle ise tegema hakkasin – sest purgitoitude koostiseid lugedes nägin, et ega seal suurt midagi erilist pole. Ikka kartul, porgand, lillkapsas, liha… Mõnel veidi riisi, maitseks sellerit vms. Hea küll, suvikõrvits oli see, mida ma Pärnust mahedalt pole saanud. Aga ülejäänud asjad on ju olemas. Ja miks ma siis peaks ostma kalli raha eest purgitoitu, mis on siiski üsna surnud, kui ma saan mahedast kraamist selle kõik ise kokku keerata? Jah, ma teen iga juurikat korraga umbes 7-10 pisikest purki sügavkülma, aga ikka tunduvalt etem, kui poetoit.

Nii et teen nüüd soolased püreed jälle ise. Magusaid ostan, sest praegu pole ju midagi saada, millest teha. Putru saab Holle pulbrist – tatrajahu sai otsa ja noh, pulbrist on palju kergem teha. Mis siis, et kilohind tuleb röögatu – vähemalt on mahe, mugavus maksab ja sellest pakist jätkub üpris pikaks ajaks ka. Pikemas perspektiivis peaks hakkama lihtsalt koduseid kaerahelbeid ja muud taolist peenestama, et ta õpiks väiksemaid tükke sööma, aga mul pole selleks hetkel ühtki sobivat vahendit (kohviveskit, saumikserit vms), nii et… Las ma siis ajan veel mõnda aega eriti laisalt ja mugavalt läbi. Võrreldes poole kuu taguse olukorraga on kõik nagunii superluks.

Scroll to Top