“Minu Guatemala” – ela või ise!
Sain üle pika aja raamatukogust kaks uut Minu-sarja raamatut hambusse. Oo, milline rõõm! Alustasin kõigepealt Brüsseliga, kuna arvustuste põhjal tundus, et see on kirjutatud paraja otsekohesuse ja sarkasmiga, mis mulle meeldida võiks. Lugesin peaaegu 100 lk, aga siis oli vaja muude asjadega tegeleda ja õhtul tundus millegipärast hoopis ahvatlevam haarata “Minu Guatemala” vikerkaarevärviliste kaante järele. Lõpetasin alles täna, eile murdis uni lihtsalt maha, Brüssel jääb õhtut ootama.
Kaja Kahu “Minu Guatemala” on taas üks selline raamat, mida ma täiega ahmisin. Mõnus, kerge ja huvitav lugemine, ja mis kõige olulisem – raamat oli armastust täis.
Enne kirjutama hakkamist vaatasin huvi pärast, mida teised sellest raamatust kirjutanud on, ise veel mõtlesin, et ometigi ei anna ju midagi halba öelda. Oo, annab, ja kuidas veel – Päevalehe arvustus tegi üsna maha.
Ma kohe tükk aega istusin ja mõtlesin, kui erinevad soovid inimestel ikka sellele sarjale on. Minu jaoks pole midagi huvitavamat, kui lugeda eestlaste võõras riigis elamise kogemusi, aga mina ausalt öeldes eeldan vaikimisi, et raamatu autoriks valitakse ikka inimene, kes sellesse riigisse ka armus. Muidugi pole elu kusagil roosamanna, igal ühiskonnal on omad probleemid, aga mina tavalugejana tahan palju rohkem teada saada sellest, miks autor seda maad armastas, probleemidest alles teises järgus. Jah, muidugi, probleeme peab kindlasti lahkama, ilma nendeta oleks raamat igav, ühekülgne ja kallutatud. Aga kui keskenduda peamiselt probleemidele, nagu seda tehti “Minu Hispaanias” (mis oli iseenesest huvitav lugemine ja nagu ma korduvalt varem öelnud olen – ka see raamat meeldis mulle… Lihtsalt oleks olnud veel tunduvalt parem, kui häid asju oleks rohkem olnud), siis mitmeid kuid pärast raamatu lugemist on minu ainus mälestus sellest: kõik oli (autori meelest) suht p*rses ja ei saa hästi aru, miks ta seal ikka veel elab (kui üldse elab, ega ma ei tea).
Kusjuures see eelnev polnud üldse kriitika Penule, too raamat sai lihtsalt kuidagi õnnetult kokku pandud, alguse asi. Ja huvitav lugemine oli ju ikka. Küll aga tekitas sügavat hämmingut see, et Päevalehe arvustuses kiideti “Minu Hispaaniat” väga heaks ja “Minu Guatemalat” süüdistati pealiskaudsuses. Kes mida otsib – mina otsin mõnusat meelelahutust, kerget lugemist ja teadmist, miks autor seda maad armastab… Päevalehe arvustaja otsib nähtavasti peamiselt probleeme ja tahab eelkõige teada, mis kuskil valesti on. Einoh, ajakirjanike värk (ma muide olen ka hariduselt poolenisti ajakirjanik), nemad panevad igasugu detaile tähele ja jumal hoidku selle eest, et rohkem kui korra mainitud probleemi sügavamalt ei lahata. Aga raamat pole uudis, kurat võtaks! Ehkki jah, kui nüüd sellele tähelepanu juhiti, siis oleks ju olnud huvitav lugeda küll, miks seda lasteröövi nii väga kardeti.
Aga teate mis, ma arvan, et minu suhtumine on pigem enamuse suhtumine. Noh, umbes nagu sellegagi, et Hollywoodi meelelahutust võib ju maha teha, aga kinos käiakse ikka kõige rohkem just noid filme vaatamas. Tõsised filmid ja suur kunst pole samamoodi kunagi minu teema olnud – teeb see mind siis lihtsaks inimeseks või pööbliks, olgu nii. Oma maitse vastu ei saa, mina vaatan ja loen ikka seda, mis mulle positiivset emotsiooni pakub (ja kõige rumalamaks inimeseks just ennast kah ei pea).
Ühesõnaga minu meelest oli Guatemala raamat absoluutselt jumalik. Kohe tundsin, kuidas tahaks ise seal elada – ja just samades tingimustes nagu autorgi. Päevalehes heideti ette jõuka keskklassi proua kenasid hotelle ja eineid… Jah, no olgem ausad, sellises riigis ma küll omapäi seigelda ei tahaks. Ma ei saa aru, mis selles turvalises elus nii halba oli, see oli ju autori elu. Ja minu meelest ei saa küll kuidagi öelda, et see oleks igav olnud. Jah, ta vaatas asja oma mätta otsast, aga enamiku eestlaste mätas ongi ju selline! Noh, osa meist on Kajast vaesemad, osa rikkamad, üldine suhtumine elusse ja üldised tõekspidamised, need on ju siiski samad.
Ma olen täpselt samamoodi nautinud ka neid Minu-sarja raamatuid, kus autorid on läinud vabatahtlikeks, elanud vaesuses ja kõike muud, see on ka väga köitev. Aga Minu-sarja peamine võlu ongi selles, et iga raamat on erinev – kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Väga igav oleks, kui kõik autorid oleks sattunud oma maale elama sarnasel põhjusel. Kõik ei pea elama tingimata viimases vaesuses, et huvitavat raamatut kirjutada.
Vot selline oli minu kui hetkel mugava koduperenaise vaatenurk. Ma hea meelega koliks perega mõneks ajaks Guatemalasse ja oleks koduperenaine, kui Abikaasale seal tööd pakutaks 😛 Hea küll, alles siis, kui lapsed oleks suuremad ja iseseisvamad, et mulle rohkem vabadust jääks samamoodi maad avastada. Nii väikeseid lapsi nagu mul praegu on, on kergem siiski kodus ja perega ühes linnas kasvatada.
Ma olen alati arvanud, et ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada 😀 Nüüd olen juba nii pikalt jahunud, aga siin on rohkem kriitikat Päevalehe arvustuse ja “Minu Hispaania” kohta kui kiidusõnu Guatemalale. Mida ma oleks siis kirjutanud, kui seda negatiivset arvustust poleks olnud? Vat ei oskagi enam öelda.
Aga teate, minu meelest polegi mingit mõtet raamatu sisu siin ümber jutustada, jäägu see ikka igaühe enda lugeda. Mina kinnitan, et oli suurepärane raamat ja soovitan soojalt kõigile. See raamat on täis soojust ja armastust, ei ole liiga palju igavat ajalugu (mh, see on jällegi minu vaatenurk, ma väga pikalt ei viitsi), kõike on just parasjagu. Mõne eriti diibi ja targa inimese jaoks ehk pealiskaudne, minu jaoks just see õige lähenemine.
Üks uus suur lemmik Minu-sarjas.
