rõõm

Hee, see oli täiesti uudne kogemus. Basseinid kui sellised on mulle üldiselt alati sümpatiseerinud, aga ma pole neis elu seeski käinud selle mõttega, et lähen ujun nüüd üksi edasi-tagasi. Ikka sõpradega koos ja niisama vees hullamine on olnud – eriti mõnus muidugi siis, kui lisaks ka mullivannid ja muu taoline.

Ja ega ma pole kuigi tihti basseinis käinud ka – kunagi keskkooli ajal vast paar korda aastas, suvel sai muidugi tihti meres või jões ujutud. Pärast Pärnust ära kolimist pole vist aga kordagi basseini sattunud, kui mõni suurema veekeskuse külastus välja arvata. Viimase kaheksa aasta jooksul umbes kaks-kolm korda Auras, üks kord Tervise Paradiisis, üks kord Jurmalas, tüdrukute õhtul Tallink Spas, eemisel suvel ka mingis spas… No igatahes, hea kui korra aastaski niisama vees mulistamist ette tuli 🙂

Trenni pole ma kah elu sees teinud. Jällegi – kunagi keska ajal sai pea iga talv paar korda Marisega uisutatud ja soojade ilmadega käisime peale ujumise tihti Kaidiga sõitmas – mina rulluiskude, tema jalgrattaga. Aga pärast ülikooli minekut lakkas igasugune spordile sarnanev tegevus minu elus totaalselt. Peenike olen ju alati olnud, motivatsiooni polnud. Vedelad lihased kah kuidagi ei häirinud.

Ma olen viimaste aastate jooksul vahel ikka mõelnud, et peaks hakkama natukenegi mingit trenni tegema – ujuma, jooksma vms. Et parem vorm saavutada, mingi harjumus tekitada – hilisemas eas on trenni tegemine juba rohkem vajalik, siis on kergem. Aga need olid siiski vaid uitmõtted – ei jõudnud kunagi selleni, et oleks otsinud, kus kodu lähedal ujuda saab või kas mul on jalanõusid, millega joosta. Mõte tuli ja läks, alati tundus, et võin vabalt alles siis alustada, kui juba 30+ vanuses olen 😛

Kui ma aga selle aasta alguses viimaste kuude mustast august välja ronisin, siis tuli jälle korraga mõte, et võiks mingit trenni teha. Seekord isegi mõtlesin konkreetselt välja midagi, mis mind häirib – kõht ja tagumik võiksid väheke paremas vormis olla. Olen küll taas piitspeenike (teisest rasedusest taastumine ei võtnud kauem aega, olen juba tükk aega taas 64 kg – ainevahetus, noh), aga kõht on pehmeke, tagumikku pole ollagi.

Ma isegi otsisin netist mingeid harjutusi, mida kodus teha, sest jõusaalis ega trennis käimas ma end ette ei kujuta. Hea küll, ma olen aastate jooksul kaalunud joogat ja pilatest, ehk kunagi proovin. Midagi muud aga mitte.

No kodus ma harjutusi siiski teha ei viitsinud 😀 Aga mõtlesin juba neid otsides, et tahaks ka ujuda ja uisutada. Uisutama pole siiani jõudnud, aga on endiselt plaanis – nõuab lihtsalt nii palju organiseerimist, et oleks miinuskraadid, seltsiline ja lapsehoidja. Kaidi oli nõus kaasa tulema, aga ta on enamik ajast Tallinnas, eks me siis vaatame.

Ja ujumas käisin täna, sellisel kombel tõesti esimest korda elus. Vaatasin vaikselt ringi, tutvusin ümbrusega. Istusin alustuseks viis minutit mullivannis, siis läksin ujuma. Ujusin 40 minutiga 800 meetrit – pole õrna aimugi, kui hea või halb see tulemus on, aga mina olen rahul 😀 Kusjuures ma oleks jõudnud rohkem ka, lihtsalt ema ei saanud väga kaua lapsi hoida, seega tulin välja. Alles siis sain aru, kuidas jalad all tudisevad. Sain rahulikult pesta ja juukseid kuivatada ning jõudsin täpselt õigeks ajaks koju tagasi.

Ujudes tuli igasugu vahvaid mõtteid pähe. Näiteks juurdlesin selle üle, KUIDAS ma ujuma peaks. Siiani olen oma lõbuujumiste puhul 99% ajast koera ujunud, tundus praegugi kõige lihtsam. Põhimõtteliselt ma olen suuteline kätega krooli ja konna ka ujuma, aga jalad sulistavad ikka suvaliselt taga. Ma pole elu sees varem mingitele stiilidele isegi mõelnud.

Siis ma mõtlesin veel seda, et huvitav, kui paljud inimesed ujuvad pea vee all. Mina seda enivei teha ei saa, läätsed ju. Ja et kui ujuda pea vee peal, siis huvitav, kas peaks hingama pigem suu või nina kaudu. Kui ma vaikselt koera stiilis ujusin, siis hingasin enamik ajast nina kaudu, aga kroolimine ja konna ujumine võttis rohkem võhmale, siis ikka hingeldasin ka.

Rahulolu oli selle üle, et ma ei pidanud kordagi puhkama. See bassein oli suht lühike, nii et iga pikkuse lõpus hetke tõmbasin hinge, siis lasin kohe tagasi. Algajale suurepärane! Nii ma seal vaikselt omas tempos sulistasin – natuke selili, natule konna, natuke krooli, 95% ajast koera 😛 Ja selle koera ujumisega hakkas isegi veidi jahe – 27-kraadises vees. Peaks ilmselt edaspidi ikka rohkem kroolima või midagi.

Mis lihastele ujumine mõjub, eks seda ole vast homme hommikul kõige paremini tunda. Praegu on lihtsalt sihuke mõnus väsimus sees.

All in all – mulle väga meeldis. Mul puudub igasugune kogemus sellega, kuidas suure hurraaga trenni alustatakse ning varsti viitsimatuse tõttu pooleli jäetakse, seega ei oska arvata, kas see võib ka minuga juhtuda. Praegu on küll tunne, et tahaks vähemalt kolm korda nädalas ujumas käia.

No vaatame, esialgu jääb nagunii jälle kahenädalane vahe sisse, sest see nädal pole võimalik, järgmine nädal oleme Rootsis. Aga sealt edasi saab juba need kolm korda sisse planeerida, ma arvan, ehk ema märkmik pole veel nii täis ja Abikaasa õhtud nii kinni.

Igal juhul olen elevil.

Soojemate ilmadega jooksma minna tahaks ka. Ilmselt oleks targem kõigepealt veidi ketsidega joosta ja vaadata, kas ma üldse viitsin, enne kui minna endale kalleid jooksususse muretsema. Ehkki pean tunnistama, kiusatus on 😀