Jällegi – oleks kahtlemata targem kirjutada seda postitust alles siis, kui lapsed reaalselt ärganud on, aga rõõm ja öö jooksul tekkinud mõtted tahavad jagamist, praegu on vaba hetk, nii et kirjutan kohe kõik üles.
Esiteks ööst. Pärast laste magama saamist ei olnud neist terve õhtu jooksul enam kippu ega kõppu kuulda. Abikaasa läks 23 paiku magama, mina sain voodisse alles paar minutit peale keskööd – siis suutsin ka umbes üheni mõtteid mõlgutada, enne kui lõplikult kustusin.
Kui eelmisel öösel hakkas Plika millalgi varahommikul läbi une nutma ja Abikaasa pidi ta kaissu võtma, et Poiss, kes parasjagu oma voodis sahmis, saaks rahulikult uuesti magama jääda, siis sel ööl ei ole me tema suust piuksugi kuulnud. Hea küll, tund tagasi ütles läbi une: auh auh 😀 Ja magas rahulikult edasi.
EDIT: Seda kirjutades oli kell veidi seitse läbi, hetkel, teksti üle lugedes, juba kaheksa läbi – Plika nuttis selle aja jooksul paar korda väga lühidalt läbi une, aga nüüd tuleb ta ka üles ajada, sai ju paika pandud, et rohkem magada hommikuti ei luba.
Kui Poisil mõni öine vaikne ärkamissessioon oli, magasin ma selle maha. Tema ärkas esimest korda kell kuus, mul pole vist vaja oma eufooriat kirjeldada 😀 Magas üheksa tundi jutti, söögivahe sai 9,5 h.
Kuna ta öösel ei söönud, polnud kell kuus vähimatki kahtlust, et nüüd tuleb tiss. Sisetunne ütles: tõsta laps enda kõrvale, tiss suhu ja maga edasi. Uudishimu käskis proovida: tissita istudes ja pane laps pärast oma voodisse tagasi. Noo, sisetundel oli õigus, aga kogemus oli seda väärt, ma sain eelmiste ööde sarnased situatsioonid rahulikult läbi mõelda ja lõplikult aru saada, kuidas edaspidi hommikuti käituda.
Viimasel nädala jooksul on mul olnud vist kaks taolist korda, kui Poiss on varahommikul ärganud. Või üks? Üks kindlasti, see oli eile, teise kohta täpsemalt ei mäleta – kui kohe kirja ei pane, ei seisa miski meeles, haugi mälu. Minu meelest oli ükskord varem ka, mingi viie paiku äkki? Või hiljem? Ja ma panin ta istudes tissi andmise asemel tissi otsa ning magasin edasi. Võimalik, et ma kujutan seda korda endale üldse ette 😀
Igatahes eile öösel ärkas Poiss ju mitu-mitu korda – magama jäi veidi peale üheksat, kesköö paiku jorises 10 minutit, aga jäi uuesti magama, 1.45-2.30 oli täiesti vaikselt üleval ja uinus siis uuesti, 4 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sai tissi, magas edasi, 6 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sahmis pool tundi, jäi uuesti magama, 7.15 ärkas ja nuttis, tõstsin tissi otsa ja magasime koos edasi, järgmine kord ajasime ta juba ise kell üheksa üles.
Oh, kui see kõik niiviisi järjest kirja panna, siis tundub, et ta muud ei teinudki, kui ärkas… Aga ma ei saanud nagunii tänu oma mõtetele magada ja jälgisin huviga, ööst on 100% positiivne emotsioon. Igatahes mäletan, et hommikul kell seitse tundsin ennast tema tissi otsa tõstmise ja edasi magamise pärast veidi halvasti – umbes nii, et terve öö sain kooliga kenasti hakkama ja lõpuks andsin alla.
Noh, tänu viimasele rahulikule ööle ja tänahommikusele kogemusele sain nüüd aru, et see pole halb ega alla andmine, see on see variant, mis MEILE sobib. Täna tõstsin ta pool tundi hiljem ikka meie voodisse ja panin tissi suhu, et ta magama jääks, muidu oleks graafik tõenäoliselt väga uppi läinud.
Edasisteks öödeks on ärkamiste/tissitamiste plaan selline: kui ärkab enne kella kolme, lasen joriseda, loodan, et jääb magama. Kui kümne minutiga ei jää, saab istudes tissi ja panen oma voodisse tagasi. Kui kell on juba pigem neli, siis ilmselt ei laseks isegi joriseda vaid paneks kohe tissi otsa. Ainus plaani lahtine koht ongi see, kust läheb piir, mil ma enam ei ürita Poissi istudes tissitada, vaid tõstan ta kohe voodisse, et koos edasi magada. Tean, et alates kuuest tuleb seda kindlasti teha – vastasel korral jääb ta pärast liiga kauaks üles sahmima – paremal juhul jääks küll magama, aga ei ärkaks ehk hiljem ise, vaid tuleks pool üheksa üles ajada, halvemal juhul alustakski nii vara hommikut, sel juhul väsiks ta kindlasti paari tunniga nii ruttu ära, et pean ta toas magama panema, mis lööks muu päevaplaani sassi – mul on ju vaja, et ta 11-15 väljas kärus magaks.
Ühesõnaga… ma ARVAN ja loodan, et Poisi ööd lähevad järjest paremaks, et see öine söötmine lükkubki järjest hilisemaks, nagu see on siiani juhtunud, et pole enam öö vaid pigem hommik. Ja kui öösel on õige variant tissitada Poissi istudes ja tõsta ta pärast seda oma voodisse, siis hommikul on ainuõige variant tõsta ta suurde voodisse tissi otsa, et me mõlemad rahus edasi magada saaks, siis ta jääkski meie voodisse ja ärkaks millalgi hiljem, pool üheksa igatahes ajaks ta ise üles. Aga jah, ma pole kindel, kust maalt hakkab hommik – kell neli on veel öö, kell kuus on hommik, aga viiest? Noh, kui ta peaks viiest ärkama, siis usaldan oma sisetunnet. Kuni ta ei ärka, polegi ju probleemi.
Ja tegelikult need varahommikused kaisus söötmised meeldivad mulle väga. Kui ma unekooli plaani paika panin, olin natuke kurb, et oma armsast kaisu-tissititast nüüd lõplikult ilma jään, aga eelmine olukord, kus see kaisutita mul terve öö voodis ees ja pidevalt tissi otsas oli, ei meeldinud kohe üldse mitte. Tänu viimase nädala unekoolile olen aga lõpuks aru saanud, et ma ei pea millestki loobuma, vaid saan võtta olukorrast absoluutse parima – Poiss magab terve öö oma voodis, tõenäoliselt kordagi ärkamata, mina saan rahus laiutada ja Abikaasa kaisus korralikult välja magada. Kui Poiss aga varahommikul tissi tahab, tõstan ta suurima rõõmuga suurde voodisse ja saan tema kaisutamise vajaduse ka kätte. Kui ta hakkab tõesti terve öö ärkamata magama, nii et lasebki hommikul kaheksa-poole üheksani välja, siis järelikult on ta juba suur laps, siis jääb meie voodis tissistamine ära, aga ma ise ei kavatse varahommikust söögikorda võõrutama hakata, see on mulle armas.
Samas kui see söögikord jääks olema enne viit-kuut hommikul (mäletate, ma ei suuda otsustada, kas viis on juba hommik, st tissi otsa tõstmise ja edasi magamise luba või mitte), siis ilmselt üritaksin seda varsti ikka edasi lükata või ära kaotada – keset ööd istudes tissitada pole ju NII mugav, eelistaks ikka ilma, Poiss on ise näidanud, et tal pole seda tegelikult vaja ka. Aga varahommikune jäägu – see on meie läheduse aeg.
Mis puutub päevastesse unedesse, siis jah, esialgu tundub sobivat see variant, et Poiss on päeva jooksul üleval kolm 2 h 15-30 min juppi, 11-15 magab kärus ja õhtune ~45 min uni algab umbes 17.15-30. Enne tundus, et ta suudab/tahab kolm tundi järjest üleval olla, enne kui uniseks jääb, aga tänu raamatule teadvustasin endale selgelt esimest korda beebi unisuse märke, millele ma varem peale haigutamise mõelnud polnud, ehkki silmade hõõrumine on ju näiteks väga ka loogiline. Olin varemgi lugenud, et kui beebi juba kaks korda haigutab, tuleks ta kohe voodisse panna, aga seni oli mulle siiski tundunud, et haigutades ei paista ta veel PIISAVALT unine, ootasin ilmsemaid märke, peamiselt unejoru (see aga on tegelikult juba üleväsimuse märk), ja siis imestasin, et ta ei taha magama jääda ja nutab. Eile õhtul näiteks tabasin õige hetke ära ja usun, et ta oleks siis vaikselt ise magama jäänud, aga Abikaasa puhastas just siis teises toas tolmuimejaga ja viis minutit hiljem oli hetk juba möödas, Poiss viril, magama panemine võttis 15 minutit nuttu. Kogemus aga on sellegipoolest hinnaline.
Põrgukiz kirjutas kuskil eelmise postituse kommentaaris, et tema on oma lapsi alati sisetunde järgi kasvatanud ja talle on olnud üllatuseks, et nii paljud seda raamatute järgi teevad. Oo, ma kadestan neid inimesi, kellel on oma laste kasvatamisel kaasa sündinud sisetunne ja kes seda vaistlikult õigesti teevad. Minul, ütlen ausalt, seda ei olnud – alles tänu viimase kahe aasta kogemustele, tehtud vigadele ja suurema hulga kasvatusalase kirjanduse põhjalikumat läbi töötlemisele olen nüüd oma tegemistes kindlam. Tean, kuidas on õige, kuidas mingis situatsioonis käituda ja saan lõpuks oma sisetunnet usaldada – mitte 100% raamatutes kinni olla, vaid võtta sealt baasteooriad ja neid vastavalt oma lapsele kohendada ja ühildada. Varem ei osanud ma seda teha, olin liiga ebakindel – kui raamatu teooria 100% ei töötanud, läksin tagasi vanade ja valede, aga siiski mingil määral toimivate viiside juurde. Lõpuks ometi tundub, et olen asjale pihta saanud 🙂
Sügavamalt analüüsides tundub, et ehkki ma olin põhimõtteliselt emaks saamiseks täiesti valmis, tuli esimene rasedus siiski nii ootamatult, et ma ei jõudnud ennast korralikult emaduse lainele häälestada. Olin küll täitsa hea ema, aga tegin igasugu mugavusest ja teadmatusest tulenevaid vigu. Nüüd, üle kahe aasta asja sees olles, on mul aga olnud võimalus piisavalt katsetada ja lugeda (lugesin ju osasid raamatuid juba Plika sünni ajal, aga siis polnud ma veel absoluutselt valmis neid teooriaid korralikult elus katsetama, ei osanud neid vastavalt enda ja oma laste vajadusele sobivamaks muuta) ning lõpuks tunnen ennast üsna targana, nii teoreetiliselt kui järjest enam ka praktikas.
Muidugi ma alles arenen ja minu teadmised piirduvadki kuni kahestega, edasi pole üritanudki õppida, täiendan ennast vajadusel jooksvalt. Aga ma tunnen lõpuks, et mul on küllaltki tugev teoreetiline baas õigetest lastekasvatusmeetoditest, mida mu praeguses vanuses lastel rakendada tuleb. Ma tunnen, et ma oskan neid teadmisi kasutada ja näen, kuidas need positiivselt mõjuvad. Ma tunnen esimest korda elus, et ma võin usaldada oma sisetunnet, see ei vea mind alt. Ja kõige lõpuks tunnen ja tean ma väga hästi ka seda, et ma olen alles teel, et ma pean meeletult palju juurde õppima ning kindlasti tuleb ka juba lähitulevikus ette küllaldaselt selliseid situatsioone, milles ma hoolimata teooriast siiski nii hästi käituda ei oska. Ja siis ma õpingi jälle uutest kogemustest midagi uut ja hinnalist.
Naljakas, ma olen alati olnud mures selle pärast, et ma ei oska mõttega õppida – nii keskkoolis kui ülikoolis peamiselt tuupisin, enamik asju ei huvitanud mind. Tegin kõigest kohusetundlikult konspekti, samas teemast sügavuti aru saamata, sellest reaalselt huvitumata – õppisin pähe, vastasin, unustasin, reaalseid teadmisi suuremat ei tulnud. Sain isegi aru, et see on vale, aga ei suutnud kuidagi mõttega õppima õppida – ilmselt oli peamine probleem selles, et keskkoolis mind enamik asju ei huvitanud ja ülikoolis sattusin valele erialalale, seega samuti ei huvitanud, polnud mingit motivatsiooni süvitsi aru saada ega praktikasse rakendada.
Jaa, on inimesi, kes oskavad juba väga noorest peast ka kõige igavamaid asju mõttega õppida, mina paraku nende hulka ei kuulu 😛
Aga ma pole kunagi varem osanud seda õppimise suutmatust seostada laste kasvatamise ja sellealaste raamatutega. Praegu võin öelda, et siiani lugesin need sarnaselt kooliajale läbi ja tuupisin pähe, aga ei suutnud teooriat enda jaoks ei tõeliselt lahti mõtestada ega praktikasse rakendada. Ja tundub, et nüüd lõpuks olen õppinud mõttega õppima.
Vau! Ma tahtsin palju lühemalt ja argisemalt kirjutada, aga jõudsin oma heietustega väga olulise psühholoogilise avastuseni, mis kaasas täiesti ootamatult ka ühe teise minu elus aktuaalse olnud probleemi – peale emaks olemise ka mõtestatud õppimise. Hämmastav!
Emaks saamine aitas mul õppima õppida. Kes oleks osanud arvata, et nii läheb… Mina igatahes mitte!
Teate, jube hea tunne on 🙂
Plika ajasime veerand tundi tagasi üles – kiitsime teda hullunult ja rääkisime, kui uhked oleme, et ta ISE magama jäi. Rääkisin üle, et täna õhtul on samamoodi. Plika on igatahes väga rahulik ja rõõmus. Super!
