Teatavasti pole mu tuju viimasel ajal just kiita olnud – optimismi on viimastel kuudel tublisti vajaka jäänud. Eks ma olen kogu aeg üritanud ikka tagasi otsa peale saada ja mitu korda mingil määral saanud ka, aga musta auku tagasi kukkunud olen rohkem kordi 😀
Üleeile õhtul sai Kratile MSNis kõik maailma mured ära kurdetud, jagatud mured lähevad teatavasti poole väiksemaks. Eile oli üle pika aja selline päev, kus Abikaasa oli kodus ja (väga oluline!) välja maganud, nii et me olime kõik heas tujus ja palju sai tehtud – mina isiklikult näiteks rõõmustan selle üle, et sain magamistoas paar kappi ja riiulit ära korrastada, kus olid küll peamiselt riided, aga läbisegi… Kõik voodipesu ja käterätid, mida ma pärast kolimist läbi pesin ja läbisegi kappi kuhjasin, on nüüd lõpuks süsteemselt ära pandud, nii et edaspidi tean, kust mida otsida. Kõik pesu, sokid ja sukad sain läbi sortida ja organiseeritult ära panna, mütsid-sallid ka, nii palju, kui neid oli.
Iseasi on muidugi see, et kotitäis mütse-salle-kindaid on ikka kadunud – Tartust peaks kõik taolised asjad siin olema, aga mitte ei leia. Vähemalt kaks pesukomplekti, mida ma nagu isegi nüüd sel aastal Pärnus varem näinud oleks, on kah ei tea kus. No jumal nendega, küll tulevad ükskord välja (ma loodan). Ülejäänu on korras, see on peamine.
Õhtul andis Kratt mulle ühe blogi lingi, kuna arvas pärast viimast vestlust, et mulle võiks see praegu hea lugemine olla. Oo, ma lugesin ja liigutasin suurest rõõmust kõrvu – on tõesti täpselt selline asi, mida mul praegu vaja. Sihuke igikestev positiivsuse laks, aitab väga palju kaasa. Lugesin värskeima postituse läbi ja algusest esimese kuu, täna millalgi jätkan, kui rahulikum hetk tekib.
Mõtlesin, et üritan hommikul Abikaasaga koos üles saada – saaks temaga koos kohvi juua ja natuke rahulikult oleskleda enne laste ärkamist. Nii palju tark olin aga kah, et kasutada äsja loetut ja tuletada endale meelde, et kui kõik ei lähe nii, nagu ma plaanin, siis läheb lihtsalt teistmoodi ja see on ka hea.
Ehkki ma sain voodisse alles kell üks ja siis passisin veel tükk aega lakke, läks mul üllataval kombel kell kuus uni ära. Nii et kell seitse tõusingi abikaasaga üles. Poiss ärkas kah ja ei jäänud enam tissi otsa magama – mis siis ikka 😛 Ja Plikagi ärkas õige pea… Mis siis ikka 😀
Jõime kohvi, sõime võileibu, Poiss hängis toolis, Plika näkitses meie toitu. Siis läks Abikaasa tööle ja mina koristasin natuke.
Kui Poiss virilaks muutus, mõtlesin, et panen ta veidikeseks magama ning keedan siis Plikale hommikuputru. Magamistoas hakkas Poiss aga lohutamatult nutma. Kuna tissi oli ta saanud alla kahe tunni tagasi ja enne seda ka üsna tihti, siis nälga ei arvanud ma tal olevat. Mähe oli ka just vahetatud. Seega mõtlesin, et kuna ma nagunii tahan a) õpetada teda iseseisvalt magama jääma ja b) katsetada “Nutt ja jonnihood” raamatu tühjaks nutta laskmise teooriat ning mul on praegu hea rahulik tuju, siis kussutamise asemel lasin Poisil rahulikult süles olla ja nutta. Väike kahtlus muidugi oli, et äkki gaasid või krooksud, seega hoidsin teda peamiselt püstises asendis. Nuttis üle poole tunni üsna lohutamatult, aga ma ei läinud närvi ega hakanud kussutama. Mõtlesin küll endamisi, et äkki ikka on midagi viga, aga ei osanud midagi välja mõelda ja raamatus ütles ka, et nad võivad kuni tund aega järjest nutta.
No ja kui ta oli oma pool tundi või veidi üle selle ära nutnud ning natuke mu süles rahunenud, nii et enam ei hingeldanud, siis panin ta kõhuli voodisse – tavaliselt saan seda alles siis teha, kui ta juba magab, muidu hakkab virisema ja pead üles ajama. Nüüd vahtis rahulikult ringi, nii et tulin toast ära (sest asja point on lasta tal ÜKSI magama jääda, eks). Vähem kui viis minutit hiljem magaski, ilma ühegi piuksuta 😀
Ja köögis avastasin, et Plika on Poisi lamamistooli magama jäänud. Nii palju siis pudrust. Kuna ta ärkas aga hommikul plaanitud 8-9 asemel (mõtlesin ta siis üles ajada, kui ise ei ärka) juba seitsmest, siis tunnikese lasen tal magada – siis teen pudru, siis õue, siis vaatab, kas õnnestub ta äkki seekord ühest lõunaunne saada. Kui ei, siis mul on aega maa ja ilm seda graafikut sättida, ega kõike ühe päevaga ei saagi. Ma pole nimelt kindel, kui ruttu me õue saame – Poiss peaks selleks ajaks olema paar tundi üleval olnud, muidu ta ei jää ju oma pikale lõunaunele.
Igatahes juba see, et mul hilisest magamaminekust hoolimata nii vara hommikul iseenesest uni ära läks ja see, et mul oli elus esimest korda kannatust raamatu õpetuse põhjal lasta titel ennast süles turvaliselt tühjaks nutta, misjärel ta iseseisvalt magama jäi – need on minu jaoks suured asjad. Loodan, et suudan sama positiivses vaimus jätkata.
Mul on muid põnevaid plaane ka, aga neist räägin kunagi hiljem. Esimese rõõmu sain kirja, lähen nüüd koristama, kuniks lapsed jälle ärkavad ja peab nendega tegelema 😛
