rõõm

Hüsteeriline rõõm

Ema tuli just Tartust ja tõi meie sealsest elamisest kõik väiksema kraami ära, nüüd tuleb miski hetk veel ainult mööbli järele minna.

Mul on nüüd köögis veekeetja ja filterkann ja palju normaalseid nuge ja käärid ja konserviavaja ja küüslaugupress… Ja… Ja… Ei peagi enam alati pliidil potis kohvivett keetma, väikese sakilise noaga suuri lihakäntsakaid lõikama, küüslauku noaga hakkima ja katkiste kääridega nusserdama.

Lisaks leidsin riiete hulgast neli paari pükse. NELI paari pükse!!! Ok, ühed on täielikult suvepüksid, neist pole tolku. Aga ülejäänud kolm paari, need lähevad kohe kasutusse. Kusjuures kaks neist on sellised, mida ma pole suuremat kandnudki – sai kunagi kokku ostetud, kuna hind oli okei ja pikkus paras. Ühed on viisakamat sorti mustad (viikarite laadsed), teised kõrge vöökohaga teksad – toona mulle kõrge vöökoht ei meeldinud, nüüd küll, eriti talvel.

Tegelikult torkas mul kahe paar teksade puhul pähe mõte, et need oleks skinny lõikega palju etemad. Tea, kas on võimalik lasta õmbleja juures bootcutist skinny teha? Pükse jalas vaadates tundub, et täitsa võiks… Mh, pean Pärnust mingi õmbleja otsima 😛

Naljakas, kunagi arvasin, et skinny lõige on nõme ja ma ei hakka seda elu sees kandma. Siis tuli aga suur mood ja nüüd olen täitsa armastama hakanud… Eriti talvel, kus mul on pika säärega saapad. Väga praktiline.

Nii et siis õmblejat otsima, jah.

Ahjaa, mütse-salle-kindaid tuli ka terve hunnik, neisse pean veel süvenema. Ja mitu kampsunit! Miks ma need riided alles nüüd sain, ah??? Sellepärast, et kui ma suvel suure palavaga padurasedana Tartus käisin, siis sortisin korra riided läbi ja võtsin suveks sobilikud kaasa… Püksid, mis jalga ei mahtunud ja talvevarustus ei olnud just mu eelistuste eesotsas. Aga tookord ei jõudnud seda suurt rasket kasti sinna riiulile tagasi tõsta, mistõttu see läks hoopis teise kohta ja kui Abikaasa nüüd viimati meie asju ära toomas käis, siis sinna teisele poole ei tulnud muidugi kellelgi pähe vaadata…

Oeh. Kui ma leiaks nüüd veel üles saladuslikult haihtunud mustad teksad, siis enam rohkem ei oskakski tahta. Mul on endiselt vandenõuteooria, et üks meie Londonist saadetud kastidest on kusagil Abikaasa ema hirmus segamisi keldris, ehkki Abikaasa väidab raudkindlalt, et pole…

Sõprusest

Sõbrateema on alati nii keeruline. Mõni arvab, et sõbraks võib nimetada ainult seda, kellele sa öösel kell kaks helistada julged. Ma vist ei helistaks suurt kellelegi 😀 Mina kipun sõpradeks pidama ka neid inimesi, kellega ma olen mingil ajaperioodil väga tihedalt suhelnud (ehkki mitte just öösel helistanud, et maailma hädasid kurta) ja hiljem enam mitte nii palju… No igatahes, ma ütleks, et on vähemalt kaheksa inimest, keda ma oma sõbraks pean, ehk rohkemgi. Neist kaks – Pips ja Maris – on praegu sellised, kellega kõige rohkem suhtlen. Lisaks on päris palju väga toredaid tuttavaid, kellega on tõeliselt mõnus suhelda, aga keda ma võib-olla veel nii hästi ei tunne ja pole jõudnud nendega veel nii palju aega koos veeta, et julgeks sõbraks nimetada. Ehkki tuttav kõlab nii… Külmalt 😛 Ja tunded nende suhtes on palju soojemad.

Igatahes. Ma tunnen ennast siin Pärnus vahel natukene üksinda. Mis pole kohe kindlasti kuidagimoodi mu sõprade süü. Nemad on toredad ja ma armastan neid väga. Elu on lihtsalt selline, et sõprade jaoks suuremat aega ei jäägi. Õnneks olen netiinimene ning paljud mu sõbrad ka – MSNi vestlused aitavad palju, nii et ega ma tegelikult ennast eriti üksikuna ei tunnegi. Kõige tähtsam on nagunii pere ja kahe väikese lapsega läheb põhiline aur ja aeg neile – rutiinist kinni hoidmine ja kodune elu on hetkel väga au sees.

Aga vahel tahaks ikka rohkem seda näost näkku suhtlust. Rohkem, kui see teises linnas või erinevas eluetapis olevate sõpradega õnnestub (ja see jällegi polnud vähimalgi määral kriitika, otse vastupidi – mul on väga hea meel, et neid harvagi näen ja et ükski sõber pole pärast mu emaks saamist lihtsalt ära kadunud, kuna “titemammadega pole ju millestki rääkida”). Kogemuse põhjal võin öelda, et selle soovi mingilgi määral realiseerimiseks on vaja inimest, kellel on sinuga enam-vähem ühevanune laps (lapsed), sarnane maailmavaade ja lähestikku elukoht. Tartus oli Kessu ja ma olen ka varem öelnud, et see on mu suurim kahetsus seoses Tartust ära kolimisega – vaevalt sain teda natuke rohkem tundma õppida, kui juba ära läksin… Ja nüüd on ta üks neist, kelle tihti nägemisest ma vaid unistan.

Täna käisin ma külas Tagel, kellega sain kunagi tuttavaks tänu oma blogile. Täpsemini siis – tema luges mu blogi ja miski hetk kirjutas mulle. Ja kui ma Londonisse kolisin, siis pakkus ennast vabatahtlikult appi mu dokumente tõlkima ning säästis mulle toona hulka aega, vaeva ja raha.

Nüüd Pärnusse kolides olin ma tükk aega omas mullis ja mustas augus, aga kui ma sealt lõpuks välja ronisin, siis leidsin kiirelt, et on vaja uut Kessut 😛 Ja Tage tundus olevat suurepärane kandidaat. Nii ma siis tegingi ettepaneku kokku saada (tema oli nagunii juba tükk aega sama kaalunud), mis lükkus muidugi üle kuu aja edasi, sest Plika oli haige, siis olid jõulud, siis muud asjad, siis oli Plika jälle haige… Aga nüüd lõpuks jõudsime reaalselt tegudeni.

Ja näed – leidsingi päriselt sellise inimese, kes elab minust kõigest kilomeetri kaugusel, kel on Plikaga ühevanune tütar, minuga ülimalt sarnane maailmavaade ja kes lobiseb kah täpselt sama palju kui mina. Mida hing veel ihaldada oskaks?

Ma ei jõua ära oodata, et lumi ära sulaks ja see kilomeeter kerge vaevaga läbitav oleks 😀 Täna tegin ise väikese valearvestuse ja viisin Plika pärast kahenädalast tubast režiimi esimese asjana kodust nii kaugele, lootes naiivselt, et ta minuga koostööd teeb ja õiges suunas jalutab. Tema tahtis arusaadavalt hoopis ringi vaadata ja lund süüa, mistõttu ma teda niigi vähese aja säästmise mõttes kolmveerand ajast süles tassisin ja samal ajal üritasin kergkäru läbi lumevallide lükata. Ja siunasin ja vandusin 😀 Aga koju tagasi saadeti meid ära, Plika sai mõnusa seljatoega kelgu peal sõita, mina sain imestada, kui kerge on käruga võrreldes kelguga liikuda ja nüüd on kavatsus kiiremas korras samalaadne kelk soetada, et talvel liikumisega rohkem vabadust saada.

Igatahes… Jättes kõrvale logistikaprobleemid, oli võrratult tore hommikupoolik ja kahju on vaid sellest, et polnud aega pikemalt lobiseda, laste uneaeg tuli peale. Sest igasugu teemasid, millest rääkida, oleks niiiiiiiiiiii palju. Järgmise korrani!

Eesmärgid

Ma olen täna õige palju igasugu asju lugenud, mitmest-setmest kohast. Uudiseid, blogisid, foorumeid… Ja jälle pean tõdema, et kurta ei tohiks üldse, meie elu on ikka superluks ja kõik on nii hästi.

Mulle meeldib, kui on mõned kindlad eesmärgid. Et ikka oleks, mille poole püüelda, mida igapäevase tegevuse käigus silmas pidada.

Minu jaoks on kõige olulisem eesmärk praegu ja ka tulevikus meie kõigi sisemine rahulolu. Oskus tunda rõõmu hetkest ja pisiasjadest.

Õnnelikud lapsed – neile pole selleks ju palju vaja. Pisut sööki ja riideid, eelkõige aga armastavaid ja rahulikke vanemaid… Ja ongi elu ilus.

Selleks, et mina oleks armastav ja rahulik vanem, pean ma ise oma eluga rahul olema. Elu huvitavamaks muutmine õnnestub viimasel ajal üsna hästi – pidevalt on kuskil käimist. Hoolitsen ühtviisi nii keha (ujumine, hambaarst, kosmeetik, juuksur) kui vaimu (raamatud, teater, vanad sõbrad, uued ja taasavastatud vanad tuttavad) eest.

Abikaasa kohta mina ju tegelikult rääkida ei saa. Kuna ta veedab aga enamik ajast tööl ning see on endiselt rahuldustpakkuv, uute väljakutsete, toredate kolleegide ja hea söögiga, siis usun, et sellega on ta ikka väga rahul (ehkki on ka probleeme ja halvemaid päevi, kus neid poleks). Kodus üritan mina parem naine olla ja vähem viriseda – kuna olen ise järjest rohkem rahul, siis tuleb see ka järjest paremini välja, lisaks käituvad lapsed selle tõttu paremini… Kõik on seotud. Usun, et Abikaasa oleks kindlasti veel õnnelikum, kui ta saaks rohkem sõpru näha ja tööväliselt mitmekesisemaid asju ette võtta, aga elul pole ka praegusel kujul väga viga, arvan ma 🙂

Kahekesi peaksime rohkem ette võtma, sellega tuleks rohkem tegeleda. Teatriplaanid on hea algus 🙂

Pidevat rahulolu valmistab see, et suutsime leida nii mõnusa kodu. Siin on kõik veel väga ligadi-logadi, aga ikkagi päris oma ja meeletu perspektiiviga. Ma tõesti ei oskaks hetkel ideaalsemat varianti ette kujutada – vanemate ja kesklinna lähedal, vaikne, ruumikas, omaette, suure aiaga… Hea küll, sellest parem oleks olnud päris oma maja, aga sellest poleks meie jõud kindlasti üle käinud. Siin on ka praktiliselt oma maja tunne ja üleüldse läks meil selle diiliga lihtsalt kuradima moodi õnneks.

Ja oma koduga on muidugi seotud ka hetke ainus suurem materiaalsem eesmärk – renoveerimine, remont. Muust ma mõelda ei suudagi. Ja püüdlen kogu aeg selles suunas, et kõik hädavajalik saaks suvel tehtud (millele eelneb tohutult planeerimist, rahade klapitamist, uurimist, mõtlemist).

Nii et kurta ei saa kohe mitte kuidagi. On armastav pere, on kodu, on raha, on tervist. Ainult rõõmustada saab, et kõik nii hästi on. Muu oleks puhas patt.

Rõõmuga edasi eesmärkide poole 🙂

Rõõm isemagavatest lastest

Lõuna ajal teab Plika täpselt, et kui on söödud ja potil käidud, tuleb voodisse minna. Läheb vannitoast otsemat teed pidi magamistuppa ja ronib ise oma voodisse. Mina panen teki peale ja lähen minema. Ongi kõik. Magab!

Õhtused une-eelsed toimingud ei pea enam tingimata minutilise täpsuse ja sama järjekorraga olema. Isegi arvutid on nende ajal nüüd enamasti lahti (mingit muusikat sealt muidugi siis ei tule, ekraanil näha vaid desktop), enne magamistuppa jõudmist suured tuled ka igal pool põlevad (sest väikseid lihtsalt mujal ruumides pole). Korjame ikka mänguasjad kokku, käime pesus (vahel vannis), paneme lastele öömähkmed ja -riided selga ning siis teise tuppa, kus on õhtu mõnusaim osa kõigile – oleme koos soolalambi valgel suures voodis, Poiss sööb tissi, Abikaasa jutustab Plikale ühe muinasjutu, siis laulame Plikale tema tellimise järgi. Tavaliselt ta nõuab, et me koos laulaks 😛

Kui Poiss on söönud, paneme ta oma voodisse ära ja laulame koos Plikale viimase laulu: selleks on alati tolle raadio unejutu eelse laulu viimane salm: väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään… Siis teeme Plikale KOOS suure grupikalli ja KOOS musi ja kiigutame teda KOOS käte peal – see kõige koos tegemine Plikale hirmsasti meeldib, igasugune protest on kadunud. Ja siis paneme Plika oma voodisse, tekk peale ja võibki minema minna.

Vahel Plika kutsub korra veel tagasi, nüüd pole enam vaja nii rangelt reeglitest kinni pidada, võib minna küll. Siis tuleb lihtsalt tekk uuesti peale panna, pai teha ja head ööd soovida. Ongi kõik. 99% ajast jäävad mõlemad lapsed omaette rahulikult magama. Vahel eelneb sellele kuni tund aega sahmerdamist, aga nuttu ega voodist välja tulemist ei ole, meie saame teises toas rahus omi asju teha.

Muidugi ei ole kõik alati ideaalne. Olen täheldanud, et lõunaunne minekuga on rohkem probleeme siis, kui Abikaasa kodus on – enamasti oleme Plikaga kahekesi (Poiss magab sel ajal), rutiin on sees. Viimasel nädalavahetusel eelnes ühele lõunaunele suur jebla, aga see oli suuremalt jaolt sellepärast, et Plika sai oma lõunasöögi varem ja siis veel mängis, rutiin ühesõnaga oli häiritud ja issiga on üldse ikka põnev vanu trikke proovida. Aga no see näitab vaid, kui oluline väike rutiin ikkagi on – ei midagi enamat kui söök-potile-tuttu, sellest päeval piisab.

Kui Abikaasat õhtuti kodus pole, siis lähevad õhtud ehk isegi veel vaiksemalt – issi järele enam ei nuteta, teeme kõik tavapärased toimingud ära ja jäävad samamoodi ilusti tuttu.

Ma ise arvan ka teadvat, milles põhjus on – no esiteks muidugi see, et minuga ollakse rohkem harjunud, mina olen ju kogu aeg kodus. Pluss see, et Plika teab – mina järele ei anna. Ma töötasin need unekooli põhimõtted väga põhjalikult läbi ja need on mul peas nii kinni, et suudan reegleid pimesi järgida, igasuguseid Plika jamamisi ignoreerida. Ja rutiin on minuga alati sama, kellaajad ka hoolikalt paigas (ehkki kui söök või õhtul vann tavalisest pikemaks venivad, võivad reaalsed voodisse jõudmise ajad ka sellevõrra kuni 15 min edasi nihkuda, seda vahel ikka juhtub). Ühesõnaga on teada, et minuga ei toimi ükski trikk, seega neid üldse ei katsetatagi.

Abikaasa on paar harva korda natuke järele andnud (ükskord lasi näiteks Plikal pärast voodisse minekut kakahäda kurtmise peale veerand tundi poti peal istuda – ega Plika sealt siis enam vabatahtlikult lahkunud, ehkki häda ka ilmselgelt polnud), temaga on seega põhjust veel aeg-ajalt vanu tempe proovida. Samuti ei ole rutiin talle nii iseenesestmõistetav, vahel natuke unustab. Aga edaspidi käitub ta konkreetsemalt ja ma usun, et igasugused trikid kaovad varsti üldse lõplikult. Minu jaoks on väga oluline, et lapsed jääksid mõlema vanemaga koos ja eraldi probleemideta magama.

Kui Poiss kella 11 paiku (see aeg vahel kõigub 15 min siia-sinna) kärusse panna, jääb ta seal samuti 99% ajast ise magama, ei vaja mingit kõigutamist. Enamasti ei vaja ta kõigutamist ka oma 4-tunnise une jooksul. Une pikkust olen lasknud tal nüüd kogu aeg endal reguleerida – enamasti ärkab kolme paiku, vahel veidi varem, ükspäev oli pool neli ka…

Õhtuse toaunega on endiselt probleeme, sellele eelneb tihti jorinat või pikemat nuttu. Öösel ärkab ka kolm-neli korda – viimasel ajal pole 10 minuti reeglit enam katsetanud, jorin tundub hammaste või krt teab mille pärast ägedam olevat. Hoian süles, kuni rahuneb, siis panen voodisse kõhuli (õhtul pärast öötissi jääb rahulikult selili magama, öösel pärast süles jorisemisi aga enam mitte) ja magab edasi. Peale kella kahte saab jorina peale kohe tissi ja peale kella viite saab jorina peale kohe suurde voodisse tissi otsa. Ma rohkem ei viitsi praegu teda koolitada – kuni ta öösel liiga tihti ei söö, vaid niisama süles rahuneb, ei tohiks halba harjumust tekkida ja mingi hetk loksub kõik ise paika.

Hommikuti ärkab enamasti poole kaheksa paiku, täna üllataval kombel isegi pool üheksa. Oleks edaspidigi nii – täna oli ta terve hommiku heas tujus, ei jõudnud enne kärru tuttu minemist liialt väsida.

Ühesõnaga olukord pole veel ideaalne, aga kunagisega võrreldes nii palju parem, et iga päev on suur rõõm. Võib vist öelda, et unekooli ma enam eriti ei tee – olen tulemustega rahul ja ei ürita enam midagi väga muuta (ehkki jah, Poisiga lähevad õhtusse toaunne jäämine ja öised ärkamised loodetavasti aja jooksul paremaks). Aga nipid ja reeglid on pealuu sees, neid alateadlikult ikka enam-vähem järgin ja vajadusel jälle kasutan. Puhta huvi pärast võtsin raamatukogust teised uneraamatud ka, et neid lugeda – reaalset vajadust pole, aga mul on väike hasart ja meeldiks sel teemal veel paremini informeeritud olla, siis tean tulevikus teistele hädas olijatele vajadusel paremini soovitada.

Ühesõnaga ma arvan/loodan, et edaspidi ma vast unest enam eriti ei kirjuta… Pole põhjust 🙂

Teatrisse!!!

Ma olen juba mitu kuud tahtnud Jan Uuspõllu “Isa” vaatama minna, aga eelmise aasta lõpus ei saanud, siis veel uue aasta kava polnud, siis unustasin lihtsalt ära. Kui Kertu nüüd kirjutas, et käis ja väga lahe oli, tuletas mulle ka jälle meelde. Vaatasin, et 25. jaanuar ja veebruar on Pärnus. See kuu oli liiga kiiresti, aga järgmine kuu sobis – ema on lapsehoidjaks palgatud, piletid ostetud.

Ei jõua ära oodata!!! Ma pole teatris ka juba aastaid käinud. Ausõna, ei mäletagi viimast korda… Ka keska ajal? 2001 sügisel käisime endlas mingit suht skandaalset tükki vaatamas. Nimi ei tule meelde, aga tegevus toimus kahel pool – kõigepealt vaatasid ühelt poolt ära, siis teiselt poolt. Keegi mäletab?

Täitsa võimalik, et ma olen ikka veel mõne korra pärast seda teatris käinud, aga… Ei tule meelde. Peaks vist häbi olema? 😛 Eriti ei ole – ma pole kunagi suurem asi teariinimene olnud. Aga “Isa” tahan väga näha. No mul selline kergem maitse 🙂

Oh, ja rääkides üldisemalt ajast iseendale, siis täna õhtul on veel kosmeetik, kolmapäeva õhtul hügienist (hambaarst, noh), neljapäeva hommikul lähen lastega Tagele külla. Õhtuti üksi poes käin nagunii.

Ei saaks just öelda, et kogu aeg kodus istun 😀

Scroll to Top