rõõm

Varajane linnuke…

Oi, kõik on vahelduseks nii tore olnud, ma üritan nüüd kähku ära unustada selle, et ma just täiesti õigustamatult rõvedalt sõimata sain ja mu hea tuju ära rikuti ning minna ajas kümme minutit tagasi, kus kõik veel ilus oli. Et kõik see positiivne emotsioon ikka kirja saaks 🙂

Esiteks tekkis eile üle hirmpikana tunduva aja (tegelikult oli see kõigest nädal või nii) lootuskiir selles suunas, et oma koju kolimine ei jää määramata aega sügisesse, vaid või juhtuda juba lähema paari kuu jooksul. Miski pole veel kindel, igasugu asju tuleb üle vaadata ja arutada ja mõlemaid pooli rahuldavaid lahendusi leida, aga äkitselt tundub see palju reaalsem. Eks näis, pöidlad pihku.

Teiseks saime ühe vajaliku, aga siiani mugavalt edasi lükatud asja peaaegu tehtud – miskipärast on alati nii, et kui on tähtaeg, ei viitsi enne lillegi liigutada, kui see uksele koputab. Seekord sai peaaegu nädal enne tähtaega korda, õigemini mõttetööd nõudev osa on okei, praktilise poole pealt pisike asi puudu.

Jajah, ma tean, et ma räägin viimasel ajal liiga palju mõistujuttu, parooli oleks vaja, siis räägiks rohkem. Teate, tahaks ju rääkida, aga kardan ära sõnuda 🙂 Pöidlad jällegi pihku, tulemus lihtsalt PEAB olema positiivne!

Kolmandaks jõudis meieni kahenädalase hilinemisega lõpuks Kessu ja Tauno tähtis uudis (sest nojah, isegi tagantjärele puust ja punasena tunduvad vihjed jäävad tähelepanuta päeval, kus sa hullunult viimseid asju pakid ja loodad, et nendega teise riiki kolimise käigus kõik laabub… Ühesõnaga loll on see, kes vabandust ei leia 😀 ). Ma siis sõitlesin Kessut, et ta mulle varem ei öelnud, selline tore teadaanne oleks juba ammu kasuks tulnud, no kohe selline positiivne laks, eks!

Neljandaks käisime me eile küla peal 😛 Tegelikult pidime Heidi ja Markoga juba eelmisel nädalavahetusel kokku saama, aga neil polnud Abikaasa uut numbrit, meil olid oma pinged õhus, nii jäigi ühendust võtmata. Kui ma siis eile Heidi käest MSNis uurisin, et kas ikka kunagi äkki leiame aja, saigi nende Tallinnasse minek järgmisele hommikule lükatud, nii et saime samal õhtul külla minna.

Ühesõnaga käisime maal. Nägime nende neljakuuse tirtsu ära (nii viisakas laps, kui üldse veel olla sai, ei ühtki piuksu – külaliste kuuldes vähemalt mitte, eeskujulik käitumine!), sain kotitäie Plikale laenatud riideid tagasi anda, ennast imemaitsvast rabarberikoogist lõhki süüa… Istusime pool õhtut väljas ja grillisime, Plika sai ringi joosta. Ära väsitada küll ei suutnud, magama panemine võttis ikka üle tunni, aga kui see lõpuks õnnestus, said mehed sauna ja õlut jooma, naised köögis poole ööni elust rääkida.

Täna oli äratus kell kuus, sest Marko pidi Tallinna tööle minema. Hoolimata vähesest unest (magama läksime ühest, aga Plika otsustas ka vahepeal jaurata, nii et reaalne uinumine toimus pigem kahe paiku) ärkasin täitsa iseseisvalt üles, seitsme paiku hakkasime juba Pärnu poole sõitma, poole kaheksaks olime kodus.

Ulmeliselt hea on hommikuti vara tõusta, mulle nii meeldib! Me oleme siin ju viimasel ajal pigem 10-11ni maganud – ajavahe, kohustusi pole, nii see läheb. Aga luuseri tunne on, 8-9 vahel ärkamine istus mulle palju rohkem. Vanaks olen jäänud…

Igatahes jõudsin kohe hommikul toa ära koristada, igasugu asju sortida ja ära panna, masinatäie pesu käima lükata… No ja nüüd on kell kõigest pool kümme!

Oi, täna jõuab veel palju ära teha 😛

Üks hea asi pika “puhkuse” juures on see, et ma ei lase ennast ilmast enamjaolt kõige vähematki häirida. On halb, no las ta olla siis, küll läheb kunagi jälle ilusaks. Mina ju tööle minema ei pea… Nii et vähemalt hall ja vihmane aknatagune ei mõjuta mind kõige vähematki.

Varsti läheme emale uut printerit ostma, loodetavasti leiab sama käiguga mulle mingi odavamat sorti pulga, mis aitaks mu säästuläpakal wifi ka läbi kahe kinnise ukse 55-ruuduses korteris üles leida (*pööritab silmi*), tagasitulles on plaan keldrist titeriided üles tuua, et siis need koos Londonis soetatutega üle vaadata ja sortida ja… Noh, et ikka tegemist jätkuks. Muidu ma lähen varsti hulluks siin 😀

Tõepoolest, sihuke tunne on, nagu oleks juba pool päeva asjatanud, tegelikult on aga hommik. Nii lahe! Näis, millal mu vedru maha käib, eelmine öö oli ju ka lühem kui tavaliselt… Vähemalt ärkas Plika kell seitse, nii et tema lõunaunega ei tohiks probleeme tulla, äkki saame tänu sellele eksprompt külaskäigule tema graafiku kiiremini korda.

Viimase aja parim lugemine

Blogtreesse satun ma teatavasti ainult siis, kui mul on hirmus igav, kõik regulaarsed blogid ja ajalehed on läbi loetud, aga ikka oleks vaja midagi netis teha. Sel juhul lähen ja vaatan esilehe postitused üle, seal on vahel ikka miskit lugemisväärset.

Umbes kümme päeva tagasi jäi mulle silma postitus, mille pealkirjas oli väljend maailma kõige nõmedam lennukompanii ning teksti sees mainitud Ryanairi. Noo, ma muidugi pidin kohe läbi lugema ja kaasa elama.

Kui ma olin selle postituse läbi lugenud, siis ma natuke tuulasin seal blogis ringi ja hirmus mõnus lugemine oli. Kusjuures ma TEADSIN, et olen seda mingi hetk varem ka vaadanud, ei tulnud aga meelde, mis kontekstis. Kui jõudsin lõpuks “Minu Eesti” arvustuseni, siis oli selge – Epu Facebookis oli kunagi link.

No igatahes ma järgmise nädala lugesingi järjest ja mõnuga – kõigepealt Katu esimest blogi Itaalia-eelsest ajast, siis Itaalia blogi otsa. Oleks kahe päevaga vabalt läbi jõudnud, aga külalised olid, nii et tegelesin muude asjadega ja läks kauem 😛

Tõesti, ma ei mäleta, millal ma viimati nii mõnusalt naeru pugistada sain. Selliseid blogisid lugedes ma alati kadedalt ohkan, et oskaks ma ka niiviisi kirjutada. Mõnus iroonia ja ärapanemine, samas nii normaalne ja eluterve suhtumine (sest tihti käib sihukese irooniaga kaasa ka mõttetu ülbus, mida aga Katu puhul grammigi pole). Garanteeritud meelelahutus!

No ja see muidugi lisaks, et mulle hirmsasti pakuvad huvi igasugused väljamaal elavate eestlaste blogid, seal on alati äratundmisrõõmu.

Ühesõnaga soojalt soovitan. Ma võrdleks katu stiili Piia ja Nadjaga, eriti nende vana blogiga… Või siis Merlise omaga, ehkki tema ei kirjuta enam ammu (on küll korduvalt plaaninud uuesti hakata, ma siiani pikisilmi ootan).

Ja äkitselt tahaks ma kangesti kasutada kogu aeg selliseid väljendeid nagu “nummi” ja “küpsik” ja “hissand, ma olen nii erutatud” 😀

Eilsest pikemalt

Mäletate, ma laupäeva õhtul kirjutasin, et kõik on kontrolli all? 😛 Pean paraku oma sõnu sööma – lõpp oli hektiline nagu tavaliselt. Ei mina tea, kas me kunagi ka organiseeritult kolida suudame… Ilmselt tuleks kasuks, kui see ei toimuks kellaaja peale ja lennates, seega piiratud pagasiga.

Kui teise laari asju Eestisse saatsime, lähtusin puhtalt silmamõõdust – paistis, et need, mis alles jäävad, peaks meie viide kotti-kohvrisse ära mahtuma küll.

Nojah, otse loomulikult olid nii registreeritud kui käsipagasis kõik kotid lõpuks pungil täis, käsipagasikotte oli üleüldse lubatud kahe asemel neli – küll kavatsusega need lennujaamas tühjemaks saada ja ümber pakkida. Lihtsalt nii kiireks läks lõpuks, et viskasin viimased asjad ühte suurde õlakotti kokku, pidime hakkama lennujaama poole sõitma. Korralikult ära koristada ka kõike ei jõudnud, koridorist näiteks tolmuimejaga… Muu sai samas suht korda.

Igatahes oli pakkimise õhkkond pingeline, sest kogu aeg tundus, et kuidagi ei mahu ning lisaks oli Plika äärmiselt viril, ainult nuttis ja klammerdus ja tahtis süles olla, kui meil mõlemal oleks olnud vaja kibekiiresti sada muud asja ära teha.

Niisiis… Lennujaama sõit oli planeeritud kolmveerand neljaks, kümme enne nelja saime isegi minema. Kohale jõudsime samuti plaanitult… Veidi enne viit vist. Lend läks 18:40.

Olime kodus kohvreid jõudumööda kaalunud ja vastavalt vajadusele raskemaid asju mujale ümber tõstnud. Viimased numbrid, mida teadsime, olid umbes sellised, et üks kohver 20,5 kg, teine 18,1, kolmas 11,8, käsipagasis 8,7 ja 11,2 – lubatud oli 20+20+10+8+8, käsipagasi mõõdud ka nagunii ei klappinud. Lootsime lihtsalt, et käsipagasit keegi kaaluma ega mõõtma hakka, kunagi varem pole seda tehtud.

Pärast viimast kaalumist sai muidugi suurtesse kohvritesse veel mõned asjad juurde pandud + eraldi olid seljakotis läpakad + suur õlakott suvaliste asjadega (hambaharjad jms) ning külmkapist kaasa haaratud söögiga, mis oli plaanis pärast check ini ning enne turvakontrolli ära tarbida, kodus polnud lihtsalt aega.

Lennujaamas istusime kõigepealt maha ja organiseerisime asju veidike ümber – mahutasime viimase suvalise näga ja tühja seljakoti kohvritesse, suurde õlakotti jäid ainult kaks läpakat (oleks pidanud nagunii turvakontrolli jaoks käsipagasist välja kiskuma, ei hakanud neid sinna siis enne toppimagi) ja söök. Seejärel suundusime rõõmsalt kohvreid ära andma.

Esimene probleem – süsteem ei tunnistanud Plika ID kaarti. Viga polnud mitte kaardis, vaid süsteemis, õigemini selles, et laps oli seal registreeritud ühe täiskasvanuga koos vms. Ei saanudki aru, kas alati on sihuke kamm või mis iganes, lõpuks võeti hoopis passi andmed, sellega oli kergem asja korda saada. Õnneks oli Plikal pass olemas ja käepärast…

Teine probleem – nad päriselt käskisid meil oma käsipagasi sinna kuradi raami suruda. Spordikott, mis on küll täiesti valedes mõõtudes, läks üllatavalt kohe läbi, no see oli Plika riideid täis, pehme. Kohver oli aga pilgeni täis tuubitud, lisaruumi andev lukk loomulikult lahti. Kästi vähemaks võtta. Noo, surusime sealt siis mõned asjad registreeritud pagasisse, saime luku kinni ja raamist läbi. Toidu- ja läpakakotti me üldse ei maininud ega näidanud, see jäi õnneks tähelepanuta.

Kolmas probleem – süsteemis oli kirjas, et me oleme maksnud ainult ühe kohvri eest. Mul tekkis kohe paanika – tavaliselt kontrollin sellised asjad kolm korda üle, aga kasutasin AirBalticu lehte esimest korda, mõtlesin, et äkki kuidagi jäigi kahe silma vahele. Mingit paberit ma muidugi polnud välja printinud, reeglina ei lähe seda ju vaja. No ma olin seal sellise näoga, et hakkan nüüd kohe nutma (närvid olid ikka jumala läbi, koha peal kohvri eest maksmine on ju tunduvalt kallim – £18, ma küll ei mäleta, palju netis oli), aga tädike oli ka hästi kena ja lahke, rahustas, et saab helistada ja järele kontrollida… Ja tuli välja, et me olime ikka kahe kohvri eest maksnud. Jumal tänatud!

Neljas probleem – kui meie kohvrite 20,4 ja 21,5 kg peale ei öeldud midagi ja lasti läbi, siis Plika kohver kaalus lubatud 10 asemel 13,9. Seda on liiga palju, ütles tädike – parim, mis ta teha saab, on meilt 2 kg eest raha võtta, päris niisama ei saa (üks lisakilo maksis £12.50). Küsis, et äkki me saame ikkagi veel midagi ümber pakkida. Et palju see käsipagasi spordikott kaalub, äkki sinna veel mahub… Kaalus vist umbes-täpselt 8 kg. KUI ta oleks käskinud teise käsipagasikohvri ka kaalule panna, oleks me jälle sügavas jamas olnud, too teine oli ju ligi 12 kg. Kuna see aga niigi raami mahtuda ei tahtnud, siis selle vastu ta õnneks huvi ei tundnud, sinna tema meelest ju midagi juurde ei mahtunud.

No igatahes Abikaasa tõmbas siis endale veel ühe T-särgi selga, pani ühe suure lina Plika käru alla, mõned pisemad asjad surus spordikotti ja oo üllatust – 11,9 kg. Tädike oli sellega rahul ja lisaraha ei tahtnud.

Kokku veetsime check inis vist küll pool tundi, aga kõik jamad lahenesid järjest ning saimegi kõigi oma ülekilodega midagi lisaks maksmata läbi!

Siis tegime kiire söömaaja ning läksime turvakontrolli. Nagu arvata oligi, ei huvitanud kedagi, et meil läpakad eraldi kolmanda kotiga olid – saime kiiresti ja probleemideta läbi. Siis võisime juba läpakad käsipagasisse suruda – kohvri lisaruumi lukk sai uuesti lahti tehtud, viiest lisakilost rääkimata 😀

Väravas oli mõnusalt vaikne ja tsiviliseeritud. Olen harjunud Easy ja Ryaniga, kus on meeletud massid ja järjekorrad, samuti olen juba erinevate jamade tõttu (lumi, lihtsalt s*tt ilm, tuhk jne) täiesti harjunud sellega, et kõik lennud jäävad alati hiljaks. kuna AirBalticul on aga nummerdatud istmed, polnud mingeid sabasid – kõik istusid rahulikult ja ootasid. Meid kutsuti kohe leti juurde, anti kärule kleeps ja puha.

Lennukisse hakati kutsuma tervelt 20 minutit enne väljasõitu – ma olen harjunud, et lennuk jõuab kohale alles väljasõidu ajal, pool tundi hiljem hakatakse sisse laskma, siis kiirustatakse kõiki meeletult tagant… Nüüd kutsuti ilusti istekohtade järgi, alates kõige tagumistest. Oli aega rahulikult kulgeda ja kotte ära panna, keegi ei rapsinud.

Kõik lapsed olidki vist lennuki tahaotsa koondatud. Plikal oli igatahes lõbu laialt, ta leidis endale kohe mängukaaslase 2,5-aastase Läti poisi Patriku näol (tore kokkusattumus, õe poisil ju sama nimi). Stjuuardessid ei lasknud ennast absoluutselt häirida sellest, et lapsed pidevalt vahekäigus kakerdasid (no hoia neid väikeseid suslikuid kinni, just selliseid paariaastaseid, kes juba ringi jooksevad, aga seletamisest veel aru ei saa) – naeratasid, paistsid siiralt mitte kurjad olevat, et pidevalt ootama pidid, kuni laps eest ära tõsteti, vahel astusid ka lihtsalt üle, kui võimalik oli.

Oo, ja lastele jagati ju mänguasju. Oo, ja veel mida… Vanemad lapsed said joonistusmaterjali, aga väiksemad… Näpunukud! Plika on ju suur näpunukufänn, esimesed sai vanaemalt jõulukingiks, et lennukis põnevam oleks, sellest ajast on neid järjest kingitud, koos nende viimase kahega on kollektsioonis vist juba kaheksa nukku.

Lisaks oli õndsus see, et peale söögi mitte midagi müüa ei pakutud. Kõik viimased korrad olen Ryaniga hullunud, neil on seal mingid suitsetajate nätsud või mis iganes ja õnneloos ja rongipiletid ja sihukest suvalist träna nagu lõhnad jne, lennu ajal kordagi rahu ei saa, järjest teadustatakse valjuhääldist uusi idiootsusi, mida keegi õnnetu töötaja siis mööda lennukit ringi pakkuma peab.

Aa, õige küll, AirBaltic laenutas alguses mingid miniarvuti taolised asjad välja – me ei pannud pakkumist tähelegi, tegelesime siis vist lapsega. Alles reisi lõpus, kui kokku korjati, vaatasime, et oi kui äge. Suuremad lapsed vaatasid sealt reisi ajal multikaid näiteks, suurepärane lastelõbustus ju. Ei tea, kas sealt päriselt ka netti sai või kui palju sihuke laenutus maksis… Igatahes tunduvalt etem pakkumine reisi meeldivamaks tegemiseks kui Ryanairi õnneloos ja lõhnad.

Sõitsime õigeaegselt välja, jõudsime õigeaegselt kohale, saime passikontrollist nii kiiresti läbi, et pidime 10-15 minutit kohvreid ootama… Aga kõik olid ilusti olemas, kaduma ei läinud midagi.

Ühesõnaga hoolimata kõigest negatiivsest, mis me Abikaasaga AirBalticu kohta kuulnud oleme, oleme meie nüüd küll paadunud fännid – oma kogemus ju ikka kõige olulisem 🙂 Saime vaid kuu enne väljasõitu suveks kaks-kolm korda odavamad piletid, kui ükski teine lennufirma pakkus, saime Plikale tasuta 10 kg pagasit, saime nummerdatud istekohad, mistõttu lennueelsed protseduurid olid ütlemata meeldivad ja rahulikud, teenindus oli meeldiv, kõik toimus õigel ajal… No mitte midagi pole ette heita!

Kuna järgmine kord lennates on Plika ilmselt juba kahene, peaks Easy ja Ryaniga tema eest juba täishinda maksma. Estonian Airiga saaks 33% soodukat, aga piletid on nii kallid, et lõppkokkuvõttes on ikka odavfirmadega soodsam. AirBalticul tasub nüüdsest eriti terav pilk peal hoida – seal on ju kohati väga odavad piletid, aga 2-11 aastased saavad soodustust sellegipoolest. Riiast lennata on muidugi veidi ebameeldivam kui Tallinnast (ümberistumisega ju isegi saaks sealt, aga oleks mõttetult kallis ja ajakulukas), samas Pärnust Riiga minna pole ka suurem vaev.

Selle üle muidugi mõtisklen siiani, kas too käsipagasi mõõtmine oli lihtsalt juhus või äkki ongi just AirBalticu teema, et nemad alati turvakontrollis käsivad sinna raami toppida. On kellelgi kogemusi? Igatahes ei saa seda kuidagi halvaks kogemuseks pidada, eks reeglid ju ongi täitmiseks. Ja alati annab nendest sellegipoolest mööda hiilida, nagu meie läpakate hiljem lisamisega tegime 😛 Ja enamasti polegi tegelikult vaja mööda hiilida – kui kogu elamist ei koli, vaid lihtsalt külas ja shoppamas käia, pole ju asju ka nii palju.

Abikaasa õde oli ilusti lennujaamas vastas, saime kohe kodu poole sõitma hakata, kohale jõudsime veidi peale kahte. No ja mina jäin muidugi alles kuuest magama, kui väljas juba valge oli 🙂 Magasime kõik 11-ni. UK aja järgi 9, seega täiesti normaalne. Nüüd tuleb ainult vaadata, kuidas need magamisharjumused pisitasa kaks tundi varasemaks lükata. Plika tänane lõunauni algas ka umbes pool neli või neli, praegu igatahes magavad Abikaasaga veel mõlemad, no nad on mõlemad ka natuke tõbised.

Pakkisime täna oma viis kohvrit jälle ümber – panime eraldi ära need asjad, mida kuni omaette kolimiseni vaja ei lähe, nood kohvrid said eest ära nurka tõstetud. Kättesaadavamasse kohta jäi väike kohver Plika mänguasjadega, suur kohver meie riietega ning väike kott Plika riietega. Nüüd mahub toas jälle ringi pöörama, ehkki meeletult kitsas on. Eks üritame hakkama saada 🙂

Teise riiki kolija kokandusnurgake: kapitühjenduspätsid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Plikal sai paar nädalat tagasi pudrumaterjal otsa ning kiiruga lähimast tšurkapoest ostetud kaerahelveste pakk oli hiigelsuur. Seda nähes tekkis mul kohe kuri plaan teha enne äralendu üle pika aja kaerahelbepätsikesi – kunagi kooli ajal sai neid ikka tihti küpsetatud, hea lihtne teha, maitsvad ka.

Nojaa, ma muidugi arvasin, et meil on nagunii palju mune üle, Abikaasa aga lõi viimased kaks hommikul praekartulite peale. Tahtsin juba pätsikeste ideele käega lüüa ja kaerahelbed naabritele pähe määrida, aga Abikaasa käis päeval poes grilli jaoks salatimaterjali toomas ning tõi koju ka karbi kuue munaga – no et tee ikka oma pätsid ära, homme siis keedame ülejäänud hommikusöögiks.

Panin Toidutare otsingu koostisosade alla kaerahelbed ja vaatasin kõike, mis küpsetiste alt tuli. Kõik küpsised olid veidrad, kuidagi liiga palju imelikke koostisosi, sealhulgas kaerahelbeid ja jahu pooleks – mul oli aga jahu kümme korda vähem. Mingi flapjacki retsept oli ainus, kus jahu polnud, aga seal taheti siirupit, mida mul jällegi polnud, samuti mitte tahtmist seda ise suhkrust tekitama hakata (raudselt oleks feilinud ja kõik põhja kõrvetanud, mul polnud suhkrut nagunii nii palju ka).

Hädast aitas välja sõber Google – panin otsingusse kaerahelbepätsid ja leidsin kohe Sille blogist tollesama retsepti raamatust “Saiad. Pirukad. Koogid”, mille järgi ka ise kunagi ennevanasti küpsetasin. Mälu ei petnud mind – seal polnud mitte mingit jahu. Imelihtne lühike retsept, kus erinevalt paljudest teistest olid minu suureks rõõmuks kõik kogused detsiliitrites – mul siin ju kaalu pole.

Niisiis oli mul retsepti järgi vaja:

6 dl kaerahelbeid
1 dl suhkrut
2 muna
100 g margariini
tibake soola

Kuna mul oli nii kaerahelbeid kui suhkrut juhtumisi umbes-täpselt kahekordne kogus, siis saigi poole rohkem tainast tehtud. Margariini ega võid mul muidugi polnud, panin selle asemel siis õli. Sool jäi üldse panemata 😛

Mul oli aga kapis veel igasugu asju, millest oli vaja lahti saada, ning arvasin, et ega miskit ei juhtu, kui need ka taignasse lisan. Seega sai sinna veel 1-2 dl jahu, veerand purki maasikamoosi, veerand purki vaarikamoosi, imetilluke purk aprikoosimoosi ning pool tassi rosinaid. No ja panin siis juba igaks juhuks nõutud nelja muna asemel kuus, et ikka vedelikku piisavalt saaks ja kogu möks ilusti koos püsiks.

Kästi küpsetada 200 kraadi juures 12 minutit keskmises ja 4 minutit ülemises vahes, ma keerasin oma p*rses ahju suvaliselt 8 peale (tegelikult on tabeli järgi 6 – 200 ja 8 – 230, aga see ahi on nii vana, et kuumused vist paigast ära), sai umbes 15 min keskel ja 10 min üleval. Tunde järgi, tunne seekord ei petnud 😛

CIMG0690

Kartsin, et tulevad ehk liiga magusad või miskit, aga superhead said! Täpselt kaks plaaditäit, 40 küpsikut. Pool plaati läks alla naabritele, mõned sai Ronniga Katrele saadetud, mõned sai ise ära söödud, midagi jäi ikka lõpuks foto jaoks ka:

CIMG0694

Eks näis, kas neid homme lennukisse võtmiseks ka jätkub või saavad enne otsa 😛 Igatahes olen ma oma improviseerimise tulemusest meeldivalt üllatunud – mõnus maius väikese vaevaga.

Värviline rõõm, vol 4 ehk viimane eBay-teemaline postitus

Nii, nüüd on eBayst kõik tellitud asjad käes ning siiralt loodan, et saan selle sõltuvuse pikaks ajaks ära unustada. Olen endiselt arvamusel, et pole miskit hullu ja väga ebavajalikku kokku ostnud, siiski on see liiga lihtne viis raha kulutada 😛

Kõigepealt kaks asja Plikale.

Ruuduline seelik, 92 cm (£1.10/18 kr) – ostsin puhtalt sellepärast, et oli nii odav ja nunnu. Hiljem tuli muidugi meelde, et ma kunagi ühe võrdlemisi sarnase ja samas suuruses seeliku juba Primarkist ostsin. No vahet pole, ei maksnud tõesti suurt miskit. Tegelikult peaks too Primarki oma vist enne parajaks saama, loodame parimat 😛

Pidžaama, 86 cm (£3.92/70 kr) – no jällegi oli nii nunnu, et ei suutnud ostmata jätta, ehkki maksis rohkem, kui ma pean üldiselt mõttekaks sellisele kraamile kulutada.

CIMG0675

Kõik ülejäänud asjad on kõhuelanikule.

Roheline jakk vastsündinule (£1.49/27 kr) – ma olen sellest ahvivaimustuses! Lihtsalt niiiii pehme ja nunnu, lambafetiš on mul väikesel kujul nagunii endiselt. Mul selles suuruses muidu üks jakk juba oli ka, valge ja kaelkirjakupildiga, täitsa nunnu, saime Plikale võrevoodit ostes müüjalt tasuta natuke lasteriideid kaasa… Aga see roheline on palju ägedam, perfektne pisikese tita riietusese. Isegi pastelne toon, mida ma tavaliselt ei armasta, on super.

Hallitriibuline tudukombe 0-3 kuud (£2.20/39 kr) – nunnufaktor, mis muud. Aga mul tegelikult selle suuruse kombed on kõik sihukesest paksemast riidest, päevakombed, nii et kulub kindlasti ära.

Roheliseruuduline müts, 48 cm (£1.50/27 kr) – jäi odava hinna tõttu silma ja välimus hakkas hullult meeldima, mõnus väikese poisi müts. Muidugi on alati võimalus, et mütsi parajaks saades on väljas sügav talv, aga no sellise hinna puhul pole õnneks eriti vahet. Pealegi on veel kolm väikest poissi – üks sündis aprilli lõpus, teine sünnib juulis, kolmas septembris – kellele kõigile seda laenata saab. KEEGI ikka kannab!

CIMG0679

Neli tudukombet, esimesed 6-9 kuud, teised 9-12 kuud, viimased kaks täiesti uued kah veel (4 tk kokku £2.99/54 kr). See triibuline on suht suvaline, aga ega ta ju kole pole – teised meeldisid ja hind oli väga soodne. Selles suuruses on mul varudes ainult kolm sildi järgi 6-12, tegelikult pigem 6-9 kuud Primarki kreemikasvalget kombet, mida Plika nii pikalt kandis, et on suht ära retsitud, seega oli varude soetamine igati kohane.

CIMG0685

Kaks 12-18 kuud pidžaamat (£3.49/63 kr) – neid võib muidugi Plika ka vabalt kanda, aga kuna tema teised pidžaamad said suht plikalikud, lillekesi ja satsikesi ma poisile eriti selga ei topi (olgugi et öösel keegi ei näe :P), värvid väga meeldisid ja hind oli okei, sai poisile mõeldes tellitud.

CIMG0684

Ma tükk aega mõtisklesin, mis pagana magamisriiete fetiš see mind tabanud on, aga lõpuks vist jõudsin arusaamisele – kui ma muid riideid Plikale väga ette osta ei oska, sest ei tea, mis aastaajal ta kui suur on ja mis tema järjest aktiivsema eluviisiga üldse kõige paremini sobida võiks, siis tuduriideid läheb ikka vaja, aasta läbi 😀 Kuna ma olen suht kindel, et Plika veel päris pikalt öösiti tekki pealt ära ajab, ei teki ka küsimust, kas osta pikad või lühikesed – ja peatse potilkäimise lootuses eelistan pidžaamasid tudukombedele. Ühesõnaga ainsad asjad, mida lihtsalt valida saab ja kindlalt vaja läheb 🙂

Scroll to Top