rõõm

Mälestuste nurgake: kuidas me Abikaasaga tuttavaks saime

/ rõõm, suhted / 8 Comments

Jajaa, pidin voodisse lakke vahtima minema, aga hambaid pestes tuli mõte, et võiksin ka siia kirja panna loo, mida just ennist MSNis Annekale rääkisin. Ta nimelt küsis, kuidas me Abikaasaga tuttavaks saime – blogisse ilmus ta “eikuskilt” ilma igasuguse selgituseta, üks hetk lihtsalt oli ja kõik.

Noo, toona ei olnud alguses põhjust midagi kirjutada, siis oli sihuke seebiooper, et väga avalikult ei saanud midagi kirjutada, nüüdseks on aga üle kolme aasta möödas, nii et nimesid nimetamata võib üldsõnaliselt meie kohtumise ja kokku saamise/jäämise mälestused kirja panna küll, ei tohiks enam kellegi varbale astuda 🙂

See oli kevad 2007. Mina kolisin Londonisse 28. märtsil, Abikaasaga kohtusin pea kuu hiljem – 21. aprillil, tema 26. sünnipäeval.

Alguses olid lood aga hoopis nii, et millalgi aprilli esimeses pooles, kui ma kurtsin blogis välismaal elu alustamise raskuste üle, jättis mulle kommentaari üks kunagine kolleeg, keda ma olin reaalselt näinud vaid korra varem firma jõulupeol ning ega me sealgi ei suhelnud, lihtsalt nägu oli meeles. Tema oli ka Londonis ja kutsus mind jooma. Mina siis muidugi läksin. Viis päeva järjest jõin 😀 No ja üleüldises plaanis me veetsime järgmised kaks ja pool nädalat lõbusalt aega. Mhm, sebisime ka.

Selle kahe ja poole nädala keskel ma kohtusingi Abikaasaga, kes oli paariks nädalaks Londonisse sõpradele külla tulnud. Olime meie ühise sõbra pool, kus kõik päevased pargis joomised tihti lõpu leidsid – no neil oli omaette elamine, sai ööseks jääda ja nii edasi.

Kui ma Abikaasat nägin, mõtlesin esimese asjana umbes nii: krt, miks Swammil peavad nii pandavad sõbrad olema. Kunagi hiljem meie kohtumist meenutades ütles Abikaasa, et tema esimene mõte olla olnud: kes see ilus tüdruk on. Nii et ma ütleks, tõmme oli esimesest silmapilgust ja vastastikune. Mitte et me oleks kumbki lasknud seda kuidagi välja paista 😛 Meie esimese tutvusnädala jooksul olin mina koos Swammiga, Abikaasa oli lihtsalt samas seltskonnas.

Aga siis läks Swamm mitmeks nädalaks Kanaaridele. Ma olin temaga küll meeldivalt aega veetnud ja mõtisklenud, kas sellest võiks midagi enamat tulla, aga kuna ta käitus minuga enne äraminekut võrdlemisi hoolimatult ega näidanud üles huvi kokku saada, siis ei tundnud ka mina ennast kuidagimoodi süüdlasena, kui Abikaasaga nädal hiljem asjad käest ära läksid. Sest meil polnud ju suhet ega midagi.

Ühesõnaga jah, Swamm läks ära, Abikaasa kutsus mind paar päeva hiljem jooma, veel paar päeva hiljem võtsin kutse vastu, ühe korra vist käisime nö sõpradena väljas, teist korda aga sai sellesama ühise sõbra juurde taas ööseks jäädud, meil oli kahepeale ainult üks magamiskott… Ja ülejäänu on juba minevik. Ma ise poleks midagi algatanud, aga ega ma talle absoluutselt vastu ei pannud 😀

Oo, millalgi hiljem sain muidugi teada, et Abikaasat ootab Eestis naine. No tõesti, varem see jutuks ei tulnud, nii et mina ennast kuidagi süüdlasena ei tundnud. Nii palju, kui ma hiljem teiste juttudest aru sain, oleks see suhe juba ammu lõppema pidanud, lihtsalt mugavusest oldi veel koos… Kuna minu ja Abikaasa vahel läksid asjad õige kiiresti õige tõsiseks, siis ma muidugi palusin tal kiiremas korras vanale suhtele lõpp teha ja tehtud see ka sai. Nii palju siis paarinädalasest külaskäigust – Eestisse jõudis Abikaasa uuesti alles detsembris, siis juba koos minuga 🙂

See oli esimene osa seebiooperist, naine oli alguses ikka päris tige. Arusaadav, ma oleks sarnases olukorras ka olnud. Samas leidis ta endale üsna kähku uue kaaslase (kellega ta senimaani õnnelikult koos on) ning nentis siis ka ise, et suhte lõpetamine oli õige tegu. No midagi sellist, ma ju ka täpselt ei mäleta, eks ma kelleltki toona midagi kuulsin, ise ma olen teda siiani ainult paar-kolm korda näinud.

Nojah, aga paari nädala pärast tuli Swamm tagasi, siis tuli teine osa seebiooperist ehk väidetavalt olla ma talle ikka väga meeldinud. Ah, ma ei viitsigi seda pikemalt lahata, oli parasjagu draamat ja pisaraid (hm, minu pisaraid siis küll, ei mäleta, et poisid oleks vesistanud), Abikaasa elas ju Swammiga koos, mina seal mõnda aega nägu näidata ei tohtinud… Aga ma olen siiani kindel, et see oli Swammi solvatud uhkus, mitte tunded minu vastu, mis peamist rolli mängis.

No ja paar kuud hiljem kolisime juba kõik kokku. Ja Swamm on uskumatu ja jabur ja lahe tüüp, kellega me nii erinevad oleme, et meie suhtest poleks nagunii asja saanud. Ja nüüdseks on ta juba pikka aega koos oma elu armastusega – hiljuti potsatas Abikaasa postkasti nende pulmakutse.

Ega rohkem vist polegi midagi kirjutada. Keeruline algus, ilus lõpp. Usun, et kõik kunagise seebiooperi osapooled on tulemusega siiralt rahul ja oma praeguste kaaslastega õnnelikud.

Naljakas on see, et me olime Abikaasaga ühes linnas üles kasvanud, teineteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel elanud, ühel ajal Tartus õppinud… Aga mitte kordagi teadlikult kohtunud. Selleks, et kokku saada ja üksteist leida, oli vaja meil Londonisse tulla. Ja nüüd, aastaid hiljem, oleme ringiga tagasi kodulinnas. Kui see ei ole saatus, mis siis veel?

Aga tore oli seda aega meelde tuletada küll. Kui kedagi huvitab, siis igasugu mõistujuttu sai selle suhte sünni kohta kirjutatud küllaga, alates mai algusest 2007. Head lugemist 😉

Käidud, nähtud, tehtud

/ film, igapäevaelu, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Ma ütleks, et eilne päev läks igati plaanipäraselt.

Väljasõit täpselt kell kümme, nagu lubatud. Kaheteistkümneks olin Tallinnas ja sõitsin otsemat teed pidi Merlise poole. Mõned saiakesed, kohv ja mõnus jutuloba hiljem avastasin, et kui tahan enne kino Beebimaailmast läbi jõuda, tuleb kohe liikuma hakata. Poes sai käidud ja lina ostetud, Merlis kinno kaasa kutsutud.

SATC 2 oli mõttetu 🙂 Tähendab, ma ei kahetse, et ära nägin, kõigile fännidele soovitan ka, aga võrreldes esimese filmiga oli kuidagi tühi. No ja esimene film, mis oli täitsa hea, oli sarjaga võrreldes liiga veniv. Ühesõnaga allakäik. Kui sarjas mahutati igasse 25-minutilisse ossa üks konkreetne probleem, lisaks veel pikemaajalised teemad – sai nalja ja oli huvitav… Siis esimeses filmis olid küll täitsa arvestatavad probleemid, aga film ise lihtsalt liiga pikaks venitatud. Ja teises filmis olid küll probleemid olemas, aga neid käsitleti niivõrd möödaminnes ja pealiskaudselt – peamine oli glämm, luksus ja palju kalleid riideid. Liiga kerge ja tühine isegi minu maitsele, oleks enamat tahtnud 🙂 Kui kolmas film peaks kunagi tulema, siis vist nii suure kannatamatusega enam kinno ei kipu, samas ära vaatan kindlasti.

Pärast kino kihutasin läbi vanalinna Toompeale Marist õnnitlema. Siis istusime veidike kohvikus, seejärel ühikas, siis sõitis nende pere Pärnu poole, mina aga andsin alla tekkinud isule ja läksin Mandarini hiinakat sööma.

Lõpuks korjas Pips mu Kristiine juures peale ja viis enda poole. Tegi mulle suuure mõnusa voodi, rääkisime terve õhtu juttu ja miski hetk olevat ma poole sõna pealt magama jäänud 😀

Hommikune väljasõit oli planeeritud 7-7.30 vahele ja tõepoolest – juba enne poolt oli auto maja ees ning üheksaks olime Pärnus.

Oo, mul oli väga tore päev. Nautisin täiega vabadust ja seda, et ei pidanud kogu aeg kellegi teise pärast muretsema. Õhtul tuli muidugi Plika-igatsus peale, täna hommikul ei jõudnud ära oodata, millal teda kallistada saan 🙂

Varajasest ärkamisest tulenevalt olin nii väsinud, et ei jõudnud teistega laadale minna (no seal Raeküla turu juures oli) – lesisin paar tunnikest voodis ja turgutasin ennast. Selleks ajaks, kui kõik tagasi jõudsid, oli juba hulka värskem olla. Plika sai söödetud ja tuttu pandud – jäi üle ma ei tea kui pika aja magama ühegi piuksu ja protestikisata, viie minutiga. Juhtuks seda aga tihemini 😛

Käisin kiirelt pesus ja tõmbasin küüntele kihi lakki peale, nüüd on juba ütlemata mõnus olla. Abikaasa läheb tunni pärast tööga tutvuma ja minu õhtupoolik näeb ette Külliga kokku saamist. Ilm läks muidugi metsa ja vihma hakkas tibutama, nii et mänguväljaku plaanid tuleb sujuvalt ümber mängida… No aga kõigepealt tuleb ju üldse Plika ärkamist oodata, selle aja peale on äkki jälle ilusam ka.

Ameerika mäed

/ igapäevaelu, lühinägelikkus, plika, rõõm / 7 Comments

Naljakas elu on meil siin praegu – ei tee nagu õieti midagi, samas teeb hirmus palju asju. Ükskord on kõik päris pikalt väga hästi, siis on jälle päris pikalt jube ikaldus… Ja nii kõik kogu aeg üles-alla käibki.

Pühapäevast teisipäevani oli positiivne periood. Teisipäeval saime Markoga kokku, istusime Kuursaalis ja kasutasime varem saadud flaiereid, millega õlu oli 10 kr ja menüü tutvumisnädala puhul kõik toidud -50%. Hiljem võtsime veel Koidula pargis päikest. Kui nüüd veel kõik need pildid ka kätte saaks, mis Marko Plikast tegi… Pean küsima.

Teisipäeva õhtul käisime uuesti selles majas, kus meid üks korter huvitas… Uurisime asju natuke lähemalt ja ainus seni reaalne variant enne sügist kuskile kolida langes ära. Üllataval kombel ei lasknud me ennast sellest kuigivõrd häirida – küllap tuleb siis midagi paremat.

Eile oli ikaldus, kõik tundus hirmus halb, Plika oli ka ekstra viril. Pidevalt kiskusime ja kõigil olid närvid mustad.

Täna on jälle hea. Käisin lõpuks tehnokontrollis ära, sain teada, et kõik on endiselt korras ja need muhud, mida poiss pidevalt kõhu vasakul poolel tekitab, on sellest, et ta kannaga togib 😛 Sain käsu palju maasikaid süüa – no see on küll parim arsti ettekirjutus läbi aegade!

Kiropraktikus luid-lülisid paika väänamas käisin ka. Enne Plikat sai korra käidud, ehk aitas seegi kergele sünnitusele kaasa, mööda külgi maha igatahes ei jookse.

Ämmakas tuletas meelde, et pean enne sünnitust silmakontrollis käima. Teadsin, et Eagle Visionis saaks kindlasti, aga ei tahtnud palju maksta, seega uurisin muid variante. Ühes kohas oli esimene vaba aeg päev pärast mu tähtaega, nemad soovitasid ka Eagle Visionit proovida. Aga üks teine koht oli veel, kus algul pakuti esimest aega viis päeva enne tähtaega, minu nurina peale leiti aga juuni lõpus üks äraöeldud aeg, nii et sellega on siis ka mureta. Ja maksma pean ainult tavalise visiiditasu 50 krooni, juhhei.

See tädike, kes aega kinni pani, ei osanud paraku öelda, kui kaua mul läätsed enne silmas ei tohi olla. No ma eeldan, et kui eelmisel õhtul enne magamaminekut välja võtan, siis sellest piisab. Õnneks sain ennelõunase aja, ei pea pikalt prillidega ringi kooserdama, need ju nii rasked ja vastikud. Viimati kandsin prille detsembris 2007, enne silmaopi konsultatsiooni.

Hmm, mu läätsed peaks tegelikult ka Londonist enne kuu lõppu kohale jõudma, nii et ma siis vist viskangi õhtul enne silmaarsti vanad minema, pärast arsti panen uued silma. Säästab mind läätsevedeliku ostmisest 😛

Aga kõige parem uudis on muidugi see, et kui kõik hästi läheb, siis saab Abikaasa järgmisest nädalast erialasele tööle. Vestlus oli edukas, esmaspäeval on proovipäev. Pöidlad pihku!

Mis puutub Plikasse, siis ta käitub järjest võimatumalt. Igale unele eelneb pikk kõva kisa ja tund jamamist, et ta üldse tuttu jääks. Rutiini ei õnnestu kuidagi jälle paika saada – no kui Abikaasa hakkab tööl käima, siis peaks see lihtsamini minema. Mitte midagi peale magusa süüa ei taha, kõik sülitab suust välja. Kisub vahel nimme järjest kõiki keelatud asju ja kui temaga pahandada, siis hakkab asju maha viskama. Jonnituurid ühesõnaga.

Ma ei tea, ma ootasin kõike seda alles hiljem – ta ju hetkel pigem poolteist aastat kui kaks. Eks see kolimine ja meie närvipinge mängib ka oma osa, aga tõesti, ega me kogu aeg närvis pole, vahel on kõik pikalt päris hea… Aga Plika suudab oma jauramisega ikka lõpuks närvi mustaks ajada.

Noh, nagu öeldud, kui Abikaasa hakkab kaheksast viieni tööl käima, siis on minul jälle rohkem vastutust ja vaba aega, eks ma siis võtan jälle selle raske teekonna ette. Kõige rohkem aitaks kaasa muidugi omaette kolimine, aga seda pole vist veel niipea loota.

Oo, ja lõpetuseks veel üks hea uudis – saan homme päevaks Tallinna. Abikaasa vanaonu hakkab homme hommikul kümne paiku siit sõitma, saan nende autoga. Nad ise lähevad kuskile mujale edasi, aga laupäeva hommikul hakkab Abikaasa onu oma perega Pärnu poole sõitma ja neil on ka üks vaba koht.

Nii et tõeline lühivisiit, ega ühe päevaga ju suurt teha jõuagi. Kindlaid plaane on nii palju, et pool kolm lähen Seksi ja linna vaatama, mis tähendab, et magan maha nii Marise kui Kristi lõpuaktused (mõlemad on kell neli, erinevates kohtades muidugi), aga pärast filmi lõppu lähen Marist õnnitlema ja tähistama ja kunagi hiljem, kui Pips koju jõuab, ööseks tema juurde. Perfektse päeva saaks kokku siis, kui Merlisel peaks minu jaoks hommikulpoolikul aega jätkuma, aga temaga ma pole veel ühendust saanud, ei tea, kas ta Tallinnaski on. Kui pole, eks siis mõtlen midagi muud välja… Tegelikult oleks vaja nagunii veel Mustamäele mingisse beebiboodi minna, kus praegu ühte niiskuskindlat, aga samas õhku läbilaskvat madratsikatet tavahinnast peaaegu poole soodsamalt müüakse.

EDIT: Jei, lähengi homme kõigepealt Merlisele külla ja see pood asub temast kõigest kilomeetri kaugusel, nii et saame muuhulgas ka sinna jalutada. Enam paremini ei saakski!

Kõigile teistele lohutuseks, et alates miskist hetkest juulikuus hakkab mul vist olema võimalus Tallinnas käia – üks ema sõber käib iga päev autoga Pärnust Tallinnasse tööle, oli nõus mulle küüti andma. Aga praegu tal puhkus.

Üldine meelestatus on hetkel igatahes ülimalt positiivne. Järgmiste mägedeni 😉

Edusammud mitmel rindel

/ igapäevaelu, plika, rõõm, tehnika / Leave a Comment

CIMG0808Esiteks – MA LEVIN. Tähendab siis, mu säästuläpakas leiab nüüd igal pool normaalselt kauguselt wifi üles 😛 Üks käik Klicki (odavalt tahtsin, eks), üks imepisike jubin mu USB auku, 299 krooni ning mure ongi lahendatud. Abikaasa olevat seda küll kuuldavasti enne kolm korda peale ja maha installinud, kuna tegi vea, et luges kõigepealt juhendit, mitte ei pistnud junni arvuti taha, kus see ilma igasuguse installita kohe tööle hakkas, HAHA. Sellele geniaalsele mõttele tuli ta alles pärast Google’ist abi otsimist. Aga mina sel ajal magasin, mind ei kõiguta see kuidagi. Isegi see ei kõiguta, et Londonist oleks taolise jubina suure tõenäosusega 2-3x odavamalt saanud.

Teiseks – TA MAGAB! Plika on kolmveerand ühest saati lõunaunes! Nagu arvata oligi, kustusin selleks ajaks ka mina, nii et tukkusime koos. Igatahes jäi ta magama viie minutiga ja esimest korda Eestis olemise jooksul täiesti õigel ajal – me olime juba otsustanud, et lükkame tema UK graafiku kellaajaliselt tunni edasi, nii et lõunaunne kahest, ööunne kümnest, vähemalt nii kauaks, kuni Abikaasa jälle varakult tööle minema hakkab… Aga no täna katsetan küll jälle üheksast magama panemisega. Äkki läheb õnneks, see variant meeldib mulle ikka rohkem 😛

Hea küll, nüüd just ärkas ka. Oligi aeg!

Scroll to Top