rõõm

Mõnus

Akna taga ladistab vihma. Laps magab. Lõpetasin just hommikukohvi ja võileivad (kell pool üks, irw).

Üle-eelmise postituse kommentaaris jäeti mulle kasulik link kilekottidest lõnga tegemise õpetusega. Nii on tõesti kergem – sellise sõlmimisviisiga pole hiljem otsi, mida peita. Mina, totu, muidugi ei jaganud pildi pealt üldse välja, kuidas see käib, Iiris pidi seletama.

Olen täna hommikul natuke üle ühe rea heegeldanud ja kõik senised otsad ära peitnud (no et selle tüütusega ühele poole saaks, rohkem neid ju ei tule). Nüüd saangi rahus edasi tegutseda, laps ei tule kiskuma 😀 Pöial on valus, aga villi pole. Kui heegelnõela natuke teises asendis hoida, siis pole õnneks üldse hull.

Ahh… Nii hea on olla 🙂

Pöial villis, vaip maas

Nojah, see oli nüüd muidugi kunstiline liialdus, igatahes sain ma kurjaks riidest vaibakeste peale, mis vannitoas kogu aeg paigast ära lähevad (omanik tõi need siia, aga no Plika ju nihverdab korra üle ja ongi jälle nurgas käkras), ning alustasin kilekottidest vannitoavaiba heegeldamist. Plaanis on teha ruudukujuline, küljega 85 cm – ehk siis päris suurelt võtsin ette.

Heegeldasin (ütleme kolmveerand kohaga – muid asju oli ju vaja ka teha) kella viiest kolmveerand kümneni ja valmis sai kuus rida ehk 12 cm. Iiris õpetas sambaid tegema, nii tulevad head laiad read, saab kiiremini. Kui samas tempos jätkan, peaks täpselt nädalaga valmis saama.

CIMG9428

Mulle ei meeldi kirjud kilekotid, ühevärvilised oleks paremad. Isegi siniseid ei olnud ühte värvi nii palju, et kaks rida täis saaks. Ja see viimane rida peaks kollane olema, aga üks kottidest oli nii kirju, et pole arugi saada, urr. Musti kotte on mul veel varuks, rohelistest ei tule vist ka kahte rida välja ja valgeid (erinevate logode ja kirjadega) on muidugi hunnikus. Ma vist panengi iga värvilise rea vahele valge, muidu jääb kottidest puudu. Karta on, et jääb nagunii. Aga eks ma siis küsin näiteks alt naabritelt juurde 😛

Kuna see on mu esimene suurem töö, siis ma alles katsetan, kuidas on parem kilekotte ribastada (Iiris näitas umbes ette, aga oma kogemus on ikka parim, eks) ja kohati on sellepärast suht kohmakas kude. Aga noh, endale ju teen, vahet pole. Tundub, et sarnaselt salli kudumisele lähevad read järjest laiemaks… Ma ei teagi, mis selle vastu ette võtta.

Igatahes on ootamatult rahuldustpakkuv käsitööga tegeleda, ainult pöial valutab nüüd hirmsasti ja homseks on vist villis. Sellegipoolest on mul auahned plaanid ka muud nikerdamist katsetada – kui vaip valmis, koon Abikaasale salli (mul endal lihtsalt on juba liiga palju neid). Lõngast siis ikka, mitte kilekottidest, eks 😛

Selleks korraks kõik

…külalised jälle läinud. Abikaasa sõidutas nad öösel lennujaama.

Väga vahvad kolm päeva olid, ma pean tunnistama. Peamiselt sellepärast, et vastupidiselt tavalisele ei üritanudki ma selle aja jooksul midagi koristada või kuidagi muud moodi kasulik olla – neid oli nii palju, et kord poleks nagunii püsinud ja söögi tegemine jäi ka nende endi mureks. Mis tähendas hoopis, et meie pääsesime kolm päeva köögitoimkonnast ja saime teiste tehtud toite nautida – Abikaasa vanem õde on ju suisa kokk, sugulane teeb ka hea meelega süüa. Nii et meie võõrustamine piirdus öömaja andmisega 😛

Tore oli omada seltskonda, kellega shoppamas käia (no mulle lihtsalt üksi ei meeldi, eriti mitte lapsega). Ja Plikal oli ka lõbus, sest kõik muudkui tegelesid temaga ja pöörasid talle tähelepanu. Seekordne võõristusperiood on õnneks möödas, oli rõõmsalt nõus kõigi süles olema.

Eile käisime hoolimata närusest ilmast South Bankil jalutamas – alustasime Big Beni juurest, läksime sealt kohe üle silla ja siis lõunakaldal kuni Tower Bridge’ni välja. Ma polegi kordagi kogu seda maad lõuna poolt jalutanud – kogu aeg ei saanud sugugi jõe äärt pidi, vahepeal pidime kenasid ringe tegema. Kui lõpetasime, oli väljas pime, kell viis ja tipptund käes. Ja mina vandusin endale, et ma ei lähe enam MITTE KUNAGI s*ta ilmaga turisti mängima, vaid saadan külalised omapäi, kui nad tingimata tahavad. Aga no tegelikult oli enamik ajast siiski lõbus ja jalutamine on ju hea trenn.

Täna asusin siis lõpuks koristama. Kõige suurema jamaga sain ühele poole, aga palju oleks veel teha. Ei viitsi enam, aga no ega midagi ei juhtu, kui homme jätkan.

Aga panen siis lõpetuseks mõned pildid ka.

Lasin ennast ühele tüüpilisele turistikale vedada, millest ma tavaliselt hoidun nagu tikutulest 😀

IMG_1927

Üks eriti ülbe kajakas, kes inimesi sugugi ei kartnud ja lasi neil väga lähedale tulla:

IMG_1932

South Bankil on ikka igasugu tegelasi, kes erinevate nippidega üritavad tähelepanu püüda ja raha teenida. See “nähtamatu” tüüp oli üle pika aja tõeliselt lõbustav. Sättis seal ennast kogu aeg, pühkis nähtamatut nina, vaatas ennast peeglist jne:

IMG_1948

Mööduvalt mendilt sai küsitud, kas tohib puu otsast muna kaasa võtta. Ment irvitas ja ütles, et võta, kui ulatad. Eriti ei ulatanud 😀 Hiljem leidsime siiski ühe puu, mille oksad olid nii madalad, et ma sain hüpates otsa pihku ja seda tirides muna kah kätte.

IMG_1959

IMG_2007

IMG_2039

IMG_2044

And one more time I shopped until I dropped…

Läksin ikka jälle Croydonisse kaasa 😉 Seekord läks põhiaur TK Maxxis tuhlamisele. Kui Primarkist ostan tavaliselt palju ja odavat, siis TK Maxxist otsin kvaliteeti. TK Maxx meeldib mulle sellepärast, et see on ülesehituselt nagu kaltsukas – asjad on erinevad ja liikide kaupa stangedel. Kaltsuka ees on eeliseks see, et riided on suuruste kaupa kah enam-vähem ära jagatud – ehkki päeva jooksul topitakse asju valesse kohta tagasi, nii et sada protsenti sellele muidugi loota ei saa. Igatahes vaatasin läbi meeletus koguses riideid ning ostsin lõpuks ainult kolm. Need aga olid ka head 🙂

Esiteks sain £8 eest mütsi – sall ja kindad olid varasemast olemas, moodustavad täiesti perfektse komplekti. Mütsi materjal on 70% lambavill, 20% angoorat, 10% nailonit – mõnus pehme ja soe…

CIMG9405

Ja siis ostsin kaks täpselt ühte värvi lillat sviitrit: roosiga on mohäärist (£15) ja teine 80% puuvill, 20% nailon (£13). Mõtlesin küll, kas on ikka mõtet kahte osta, aga mõlemad olid seljas nii mõnusad, et ei raatsinud poodi jätta – roosiga on sihuke pidulikum ja teine igapäevane. Nagu näete, sigineb mu garderoobi järjest rohkem lillat. No mis teha, kui moes on 😀 Õnneks on see värv hakanud mulle uuesti väga meeldima (ja pildi peal ei ole need üldse nii nunnud, kui mul seljas).

CIMG9411

Ühe angooravillast sinise kampsuni (£20) ostsin ka, aga kui sinna alla hiljem pluusi otsisin (see oli sihukese sügava kolmnurkkaelusega, kuhu peab pluusi alla panema), siis avastasin, et see on siiski natuke suur ja kuna ma ei leidnud sobivat pluusi ka, otsustasin tagasi viia – kartsin, et jääks kappi seisma ja kahetsen, kallis ikkagi. Aga ilus ja pehme oli küll, niuks.

Ühesõnaga kui Primarkist võin ma vabalt osta £6 eest nunnusid akrüülist sviitreid, sest alguses on need ju ilusad ja nii odava raha eest võib küll, siis TK Maxxist tuhnin välja £15-25 maksvaid, aga kvaliteetsest materjalist kampsuneid. Muudes poodides maksavad akrüülist kampsunid sama palju ja kõik kvaliteetne on hirmkallis. Mina olen väga rahul!

Hakkasin hiljem juurdlema, mis materjalid mohäär, angoora ja kašmiir üldse on – kõik seostuvad mul vaid sooja, pehme ja kvaliteetsega, aga täpsemalt tegelikult ei tea. Pisukese googeldamise tulemusena sain teada, et mohääri tehakse angoorakitsede villast, angoora on angooraküülikute karvast ja kašmiir on kašmiirikitsede vill 😀 Umbes nii. Jälle natuke targem.

Tahaks minna mõnda muusse TK Maxxi ja veel tuhnida – mulle kangesti meeldivad need pehmed kampsid ja hooeaega jätkub ju veel kuudeks.

Odavaim UK mobiilioperaator…

…ei ole enam Three, nagu kunagi kirjutasin. Turule on siginenud mitmeid veidraid pisikesi teenusepakkujaid, kelle hinnad on tunduvalt soodsamad – või äkki olid juba siis, kui ma ennist Londonis elasin ja ma lihtsalt ei teadnud?

Parim, mille leidsime ja mille simid ka endale tellisime, on Vectonepay as you go kaardiga (neil muud polegi) on kõneminut ja sõnum ükskõik millisele UK mobiilile või lauatelefonile (v.a. muidugi eritariifsed numbrid) 5p – see on põhimõtteliselt 300 minutit/sõnumit £15 eest ehk täpselt sama odav kui Three sama hinnaga pay monthly pakett, ainult et keegi ei nõua address proofi ega credit checki. Võrgusisesed kõned on esimesed 10 minutit tasuta (tuleb siis meeles pidada, et sellest pikemalt ei räägiks, vaid vahepeal ära katkestaks ja uuesti helistaks), esimesed 500 sõnumit ka (ma vihkan sõnumeid 😀 ). Ja mis kõige parem – kõneminut Eesti lauatelefonile on 4p, mobiilidele 18p, sõnum 10p. Ehk siis ma võin rahumeeli vahel ka Eesti sõpradele helistada, ilma et see mind pankrotistaks.

Abikaasa tellis muidugi need SIMid juba pea kümme päeva tagasi, pole ikka jõudnud… Elagu Royal Mail ja nende lõppematud streigid. Ootame aga edasi, siis saab lõpuks välja helistama ka hakata.

Scroll to Top