rõõm

Meil ju pole siin nõuderesti ja ei olnud üldse tahtmist veel ühte tavalist plastmasskäkki osta – mõtlesin, et ostaks ükskord korraliku, mis hakkaks meiega kaasa kolima. See mõte on tegelikult varemgi olnud, aga Eestis oli valik niru, nii et viimati sai ikka plastikust ostetud.

Siinmaal on valik ju suurem, uurisin näiteks Amazonist arvutuid variante ja valisin lõpuks peaaegu ühe välja ka. Aga see oleks läinud kokku vist peaaegu £35 maksma, mis mind just eriti ei vaimustanud. Täna leidsime ühest suvalisest tsurkapoest sihukese ägeda resti £15 eest. Hirmus rahul olen, metall on ilus, need keerud on nii ägedad ja tasside kuivatamise jubin ka. Ainus miinus on see, et söögiriistade tops on teelusikate jaoks liiga sügav, aga arusaadavalt ei lase ma ennast sellest eriti kõigutada. Meie praeguse köögi oludesse see tegelikult väga hästi ei sobi, aga suva – ega me siin ju kaua ei ela ja funktsiooni täidab ta sama hästi, lihtsalt esteetilises mõttes… Ja pole ka tegelikult hullu.

Sellest samast tsurkapoest saime ka igasugu muid vajalikke asju, mida teistest samalaadsetest poodidest kuidagi ei leidnud. Nii et majapidamisele oli igati hea päev.

Käisime Streathamis, just sellepärast sinna läksimegi, et noid tränipoode seal nii palju on. Ühtlasi leidsime omale Vera Cruzi kõrvale teise lemmikkohviku – Regency Cafe, kus oli mõnusalt ruumi, võrratu teenindus ja täiesti normaalsed hinnad. Menüü oli klassikaline, aga tundus, et nad rõhuvad vähemalt mingil määral tervislikkusele – hommikusöögil oli näiteks peekonil rasva osa ära lõigatud ja munad ei olnud ka rohke õli sees praetud nagu tavaliselt, sellest sai krõbedate äärte järgi kohe aru. Pluss neil oli väga eeskujulik smoothie-valik, mida nad mahlast ja külmutatud puuviljadest koha peal valmis blenderdasid.

Ettekandja oli tõsiselt lahe – siinmaal on nad ikka igal pool viisakad ja naeratavad, aga too tundus tõesti oma tööd nautivat. Kaks koostisosa lasti toidus probleemideta välja vahetada (me ei taha kunagi traditsioonilise hommikusöögi juurde kuuluvat tomatit ja vorsti, võtame selle asemel rohkem ube ja seeni) ning isegi karamellisiirupiga kakao tegid nad mulle täpselt nii, nagu mulle meeldib… Jumalik. No ja kui me siis veel lõpuks avastasime, et neil on hirmpalju erinevaid ägedaid kooke, mis maksavad kõigest £1.25, siis pidi ju magustoitu ka sööma.

All in all, super koht – väga uus vist, sest nimi jäi mul suht kindlalt õigesti meelde, aga selle järgi netist ei leia, Streathami kohalike kohvikute kaardil ka pole, aga Roscast üle tee ja natuke ülespoole, selle järgi peaks üles leidma, kui kedagi kohalikku järsku huvitab 🙂 Regency Cafe või mingi muu rege- rega-, no midagi kuninglikuga seoses igatahes oli 😀

See uus post editor on ikka kohati veider ka, näiteks piltide üles panemisel pean ma horisontaalis piltide puhul valima left, mitte center – sellega jäävad nad paremasse külge, nii et äärest on riba puudu, äärmiselt ebaloogiline. Ja vertikaalis pildid lähevad miskipärast vasakusse äärde, kui tekstile justify panna, keskele saab tagasi ainult siis, kui pildile endale panna align center (mitte pildi valik, vaid teksti, kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan). Ja vahel tuleb tekstile täiesti suvaliselt mingi kummaline formaat, mida peab siis käsitsi maha võtma (vähemalt nupp on selleks nüüd olemas, irw) ja lõikude vahele jäävaid tühje ridu kustutama. aga noh.. Võib-olla ma lihtsalt ei saa veel kõigest aru. Muidu on peen küll.