rõõm

Õnnest, rikkusest ja elu eesmärgist

Kui mul oleks võimalik soovida ainult üks soov, mis ei saaks olla see, et kõik mu soovid täituksid 😛 Siis ma sooviksin seda, et ma oleksin õnnelik. Kui mul õnnestuks seda soovi laiendada, siis sooviksin, et mina ja kõik mu lähedased oleksid õnnelikud. Kui saaks veel laiendada, siis sooviksin, et kõik maailma inimesed – veel parem, kõik maailma elusolendid – oleksid õnnelikud.

Ma olen tavaline inimene ja ma tahan pidevalt igasuguseid asju. Mul ei ole alati hea tuju ja ma lasen mõnikord (liiga tihti!) mõttetutel asjadel end häirida. Aga kui küsida seda, mis on kõige olulisem, siis nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati soovinud vaid üht – et oleksin õnnelik. Õnnelik olla on kõige parem asi maailmas, sest siis pole muu enam oluline. Kui ma oleksin haige, kui mul oleks valus, kui mul oleks nälg – kui ma oleksin samal ajal õnnelik, siis ei laseks ma kõigel sellel ennast ikkagi häirida ja see ju ongi see, mis loeb.

Mäletan, et istusin ühel pimedal sügisõhtul kolm aastat tagasi Kristjaniga Levikas. Mul oli masendus, ilmselt (nagu tavaliselt) suhte- ja rahajamade pärast. Me rääkisime sellest, mida elus saavutada tahaksime ja ma nentisin, et tegelikult on minu jaoks kõige olulisem olla õnnelik. Kristjan ütles, et ma olen jõudnud kaugele, kui sellest juba praegu aru saan – et temal võttis selleni jõudmine tunduvalt kauem.

Nii et jah, ma võin lugeda ette mustmiljon asja, mis ma kõik saada tahaksin, aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka selleni, et ma tahan neid asju selleks, et olla rahul, olla õnnelik. See on teada-tuntud tõde, et õnn ei peitu asjades ja rahas, samamoodi nagu ka see, et täitsa ilma nendeta on ka raske. Jättes kõrvale kogu müra ja laskumata detailidesse, siis kõige lihtsam ja tähtsam asi on siiski just seesama õnn.

Mul on hea meel, et ma sellest aru saan ja seda oluliseks pean. Ma vihastan liiga palju mõttetuste peale, ma tean, aga ma üritan samas olla iga päev ka tänulik selle eest, mis mul olemas on – seda on ju tohutult palju. Ja teate, ei möödu päevagi, kui mu näkku ei tekiks äkitselt täiesti lambist totrat naeratust ning pähe ei hiiliks mõte – ma olen nii õnnelik! Ja siis ma tavaliselt hüppan suurest rõõmust omaette ja naeratan veel totramalt. Ja need pisikesed momendid panevadki elu paika – isegi siis, kui ma võib-olla suurema osa sellest konkreetsest päevast miskipärast torssis olen (mõni päev on parem kui mõni teine, kõigil on ju nii).

Ja selleks, et mõttetutest pisiasjadest ennast mitte häirida lasta, on alati hea meelde tuletada, et kõik need hüved, mida meie peame nii iseenesestmõistetavaks, on tegelikult privileeg. Te kõik olete seda juba kindlasti lugenud/näinud/kuulnud, aga tasub alati üle lugeda – selle peaks suisa seinale kleepima, et kogu aeg silme ees oleks:

  • kui sa ärkasid täna hommikul tervena, oled sa õnnelikum, kui need miljon inimest, kes järgmise nädala jooksul surevad
  • kui sa ei ole kunagi osalenud sõjas, olnud vangis, kui sind pole piinatud ja sa pole olnud näljas, oled sa õnnelikum kui 500 miljonit inimest
  • kui sa võid järgida oma usku, ilma et sind ahistataks, vangi pandaks, piinataks või tapetaks, oled sa õnnelikum kui kolm miljardit inimest
  • kui sul on külmkapis süüa, riided seljas, voodi magamiseks ja katus pea kohal, oled rikkam kui 75% inimestest
  • kui sul on pangaarve, rahakotis raha ja taskus mõned mündid, kuulud sa 8% maailma rikkaimate inimeste hulka
  • kui sa seda loed, oled sa õnnelikum kui need kaks miljardit inimest, kes ei oska lugeda

Kui tahad täpsemalt meelde tuletada, milline oleks maailm, kui see oleks 100 inimesega küla, loe siit ja siit.

Ja lõpetuseks veel mõned nii lihtsad, aga samas nii õiged elutõed, mida ma kavatsen edaspidi rohkem meeles pidada ja järgida. Jätsin need inglise keelde, kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla mu meelest pooltki nii hästi ja loogiliselt (aga kui keegi inglise keelt ei mõista, siis siin on soovi korral kogu värk eesti keeles ka olemas):

  • work like you don’t need money
  • love like you’ve never been hurt
  • dance like nobody’s watching
  • sing like nobody’s listening
  • be surprised, like you were born yesterday
  • tell the truth and you don’t have to remember anything
  • live like it’s heaven on earth

Õnn peitub väikestes asjades. Õnn peitub hetkes. Õnn on see, kui sul on hea olla just PRAEGU. Ja me kõik oleme rikkamad, kui enamik inimesi siin maailmas. Ärgem unustagem seda!

Ekstaas

Shoppamine on raske töö, ma olen kohe täitsa väsinud 😛

Käisime täna õekesega Primarkis. Esimest korda elus juhtusin ma sinna ajal, mil masse polnud ning juhtumisi oli mul isegi päriselt shoppamise tuju. Ma pole kunagi varem Primarkis midagi riietusruumis proovinud, sest seal on alati sabad poolde saali, olen seni teiste riiete peale proovimisega hakkama saanud. Mõningaid asju aga nii proovida ei saa, seega võtsin täna ette suure rinnahoidjashoppingu. Korjasin kokku kõik, mis välimuselt vähegi meeldisid, kokku kaheksa erinevat mudelit. Enamik 36B, mõned õnnestus leida ka 38B. Ja muudkui proovisin ja proovisin – osa olid väikesed, osa ei sobinud lõikelt, osa olid mittemidagiütlevad… Aga mõned said täiesti super.

Jajaa, ma leidsin täpselt sellise rinnahoidja, millest ma terve eelneva elu unistanud olen – kuna mu rinnad on praeguseks jälle suht normaalmõõtudesse kahanenud, on raseduse ajal soetatud rinnahoidjad suured ja dekolteed enam eriti pole. Aga vaat nüüd leidsin tõepoolest ühe rinnahoidja, mis teeb ka nii väikestest ja külje peale kasvanud rindadest ilusa push upi, see tõepoolest ON võimalik. Ma olen seitsmendas taevas! Ja kahene pakk maksis kõigest £6 (kurss on hetkel ~17, nii et Eesti rahas siis 102.-) – kas Eestis üldse kuskil 50 krooni eest rinnahoidjat saaks, ah?

Nii et mul on nüüd kaks musta täiesti siledat push up rinnahoidjat ja üks eriti ilus valge, mida ma ei raatsinud ostmata jätta (oma ainsa valge pluusi andsin küll Pipsile, aga on plaanis uus muretseda, siis kulub ära). Oleks rohkem ostnud, aga hoidsin ennast tagasi – mul on nimelt rinnahoidjatega selline kiiks, et milliseid ma ka kokku ei ostaks, lõpuks kannan ikka ainult kõige lihtsamaid ja siledamaid musti, teised seisavad kapis.

Lahedaid boksereid ja püksikuid ostsin ka neli paari, hinnad kõikusid 50p ja £2 vahel. Siis sai veel neli paari ihuvärvi kummiga sukki ja kaks paari musti mustriga sukkpükse (kõik £2) – sukki pole KUNAGI liiga palju, sahtel peab alati pungil olema, neid ju ikka kulub (ma olen maniakk, ma tean). Ja siis üks ilus vaarikapunane pikkade käistega sviiter (£5) ja kaks komplekti müts-sall-kindad, ühesugused mustad ja valged. Need olid sihukesed hästi lihtsad, soonikkoes, aga pärlid olid peale kleebitud, mis andis just sellise nunnu naiseliku efekti, nagu mulle meeldib. Ega see akrüül kauaks kenaks ei jää ja pärlid hakkavad raudselt ära kukkuma, aga vähemalt olen mõnda aega ilus. £9 ühe komplekti eest tundus alguses kallis, aga kui Eesti rahasse ümber arvutasin, siis leidsin, et 163 krooni on ju suisa odav. Naljakas, tavaliselt arvutan Eesti rahas kallina tunduvaid asju naeladesse ümber, et need odavamad paistaksid, seekord siis vastupidi.

Plikale ostsin £5 eest kolm tudukombet, £4 eest üheksa paari sokke ja £7 eest kuus paari sukkpükse. Lühikeste käistega bodyd oleks pidanud ikka ka ära ostma, ehkki need tobedad pastelltoonid mulle närvi käivad. Tal pole nimelt hetkel pea ühtegi bodyt, kõik on väikeseks jäänud. Pikkade käistega bodysid siinmaal vist üldse ei tunnistata, otsisin ja ei leidnud. Oeh, peaks mingi second handi otsima või kellegi, kes tahaks väikseks jäänud riietest lahti saada, Primarki bodyd on nii igavad ja seal on piiratud valik, teised poed on kallimad, nii et uuelt osta ei raatsi ja esialgsel pealevaatamisel ei paistnud ka näiteks Nextis midagi ägedat olevat. Miks nii vähe bodysid ja nii palju pluuse, bodyd on ju palju mugavamad… Kellelgi pole 80 suuruses riideid üle, help?

Õeke sai kah igast träni.

Igal juhul jubetore päev oli. Shoppaks aga veelgi, andke ainult odavaid poode.

(Mhm, raha on vähe küll, aga ma ei ostnud kogu Eestis elatud aasta jooksul rohkem riideid, kui ühe 39-kroonise kampsuni ja kaks 400-kroonist mantlit, oleks vaja garderoobi värskendada. Natuke võib ju endale lubada.)

Äh, ja otse loomulikult tegin ma teile oma ostudest ka pilte, aga mälukaart pillub arvutisse pannes erroreid ja tahab formatit, ehkki fotokas on pildid näha. Tõmbasin paar-kolm taastamisprogrammi – üks ei hakanud tööle, teine ei leidnud midagi, kolmas skännib alles. Mul on sihuke tunne, et mu arvutil pole kaardilugeja p*rses vaid hoopis kaart ise on – eks ta ole juba raugaeas ka, üle kolme aasta vana ja pidevalt aktiivses kasutuses. Need pildid õnneks midagi VÄGA erilist pole, aga ikkagi tahaks kätte saada (ostudest oleks suva, eks, aga mul on seal Plika pilte ka), nii et katsetan kõikvõimalikke meetodeid. Krt, et fotoka kaabel kadunud on, sellega ehk saaks…

Uued pulmapildid

Nagu ma mainisin, oli Andresel ilupildistamisel ja laulatusel abiline kaasas ning täna jõudsid Heili tehtud pildid lõpuks minuni. Mis ma oskan öelda – kaks fotograafi on ikka parem kui üks! Pulmateema oligi seoses Londoni asjatamistega tahaplaanile jäänud, nüüd sai jälle meenutada ja imeilusaid pilte ja vahvaid hetki ja… Ohh 🙂

Seekord tuli palju musipilte ja Plikaga pilte ja mõned huvitavad lähivaated ja… Kui nüüd veel onu pildid ka kätte saaks (tal oli kah suur kaamera, sealt võib nii mõndagi põnevat tulla), siis saaks külalistele suure veebialbumi lõpuks ära teha. Ja siis endale pärisalbumi. Ohh 🙂

Kuidas maailm muutub värviliseks

See on teada-tuntud tõde, et nälg teeb inimesed tigedaks. Mina lisaks siia veel külma, kuna ma olen lihtsalt lootusetu külmavares. Kui mul on külm ja/või nälg, siis see surmab igasuguse tegutsemistahte.

Hommikud on hetkel enamasti sellised, et enne, kui Plika lõunaunne jääb, ei toimu siinmajas miskit asjalikku – Abikaasa läheb tööle, mina keedan Plikale putru, söödan teda (mhm, see võib kokku ka umbes tunni võtta, kui mitte rohkem – vahepeal on vaja ju ringi nihverdada :D) ja passin siis arvutis, kuniks ta ära väsib ja magama jääb. Siis on mul pidu ja hommikusöök, pärast seda võib asjalikuks hakata.

Täna hommikul oli mul nagu tavaliselt külm, keerasin aga temperatuuri kõrgemaks, alles tüki aja pärast jõudis kohale, et küte tuleks enne kapist sisse ka lülitada, ainult seina peal nupu keeramisest ei piisa 😛

Nüüd, pärast kohvi ja võileibu, on kõht täis, meel hea ja tahaks kõigile hõisata, kui ilus on elu. Lähen kähku koristama, enne kui laps üles ärkab.

Scroll to Top