rõõm

Sügis

/ igapäevaelu, london/UK, plika, rõõm / Leave a Comment

Otsustasin täna lõpuks pangas oma abielutunnistust ja selle tõlget lehvitada, et ükskord ometi uue nimega pangakaart saada ja aadressile a otsa panna. Otsisin kõige lähema kontori üles, pildistasin Google Mapsi kaardi fotokasse ja asusin teele.

Niipea, kui ümber esimese nurga pöörasin, avastasin mänguväljaku. Novot, see on see värk, kui pole viitsinud ümbruskonda korralikult uurida. Ennist käisin Plikaga kaugemal mänguväljakul kiikumas, kuhu tuli minna osaliselt suure liiklusega teed pidi (heitgaasid, eks) ning kus ei paistnud kunagi päike, sest kõrval oli kõrge maja. Nüüd siis tean, et kohe kodu juures on palju mõnusam väljak.

Nii tuligi sujuvalt pooletunnine kiikumis- ja lehesahistuspaus.

Kui me lõpuks edasi liikusime, jäi Plika praktiliselt kohe magama. Mina avastasin varsti, et kaardil peab midagi valesti olema, sest kohe kuidagi polnud võimalik läbi saada sealt, kuhu ta mind juhatas, sattusin tupikusse. Nii et kenake ring tuli sisse.

Siis viis teekond pikalt mööda teise pargi serva. Päike paistis, lehed olid kollased ja elu oli lill.

Sihtkohta jõudes ja seal mitte ühtki panka nähes (tegemist oli täiesti vaikse elumajade tänavaga) tabas mind välguna, et ma otsisin Google Mapsist ainult postikoodi, mitte täpse aadressi põhjal. Ega mõistus pole ikka oma teha! Küsisin siis esimese ettejuhtuva inimese käest, kas ta teab, kus Lloyds on. Tüüp kratsis kukalt ja näitas kätte suuna sinnapoole, kus võiksid olla esimesed pangad. Täpsemalt ei teadnud. Vangutas pead, kui kuulis, et ma pole autoga, vaid jala.

Aga täiesti üllataval kombel (arvestades minu tavapärast täielikku orienteerumisvõimetust, eks) õnnestus mul see pank üles leida. Läksin lihtsalt näidatud suunas ja ehkki tänav lõppes varsti ära, õnnestus mul jälle õigele poole keerata, suurele tänavale jõudes otsustasin lihtsalt edasi jalutada. Jäigi pank teele 😛 (vaatasin hiljem järele, 700 m algsest sihtpunktist edasi)

Aadress on mul nüüd pangas õige ja nimi peaks ka hiljemalt nädala lõpuks muudetud olema. Jube hea, kui saab hakata igasuguseid pakke õige nimega tellima ja õigele aadressile. Ei pea enam Steni tüütama, kes seni kõik mu pakid vastu võtma pidi (okei, tegelt ainult üks selle aja jooksul oligi).

Tagasiteel leidsin üles tolle tänava, mis enne kaotsi läks ning mu teekonda ringi tekitas. Sain veelkord kinnitust, et kaardi juhatuses oli viga, aga seekord õnnestus mul loogikaga veidi teisiti minnes otsemat teed pidi koju jõuda. Nii saigi tunniajasest kiirest pangaskäigust 2,5-tunnine 6 km pikkune jalutuskäik.

Kõige selle peale otsustasin, et nüüd tuleb küll sammulugeja osta. Siis on veel rohkem motivatsiooni jalutada. Abikaasa nõudis, et tema tahab ka. Hakkame aga käima 😛

Mahetoidu otsinguil

/ london/UK, öko, puhas toit, rõõm / 11 Comments

Me kiskusime täna natuke Abikaasaga, sest ma olen olnud terve viimase nädala hirmus laisk ja pole midagi asjalikku teinud. No peamiselt sellepärast, et ma pole viitsinud lapsega väljas jalutamas käia. Täitsa tõsi – sihuke asi pole üldse hea. Nii et luban ennast parandada.

Peale jalutamise oli teine valus teema söögitegemine. Siiani, pean ausalt üles tunnistama, on ainult Abikaasa süüa teinud. Aga tõepoolest, see ei ole sugugi õiglane, mina peaks ka tegema. Samuti on meil probleem, et kohalikes poodides on niru valik, pole midagi asjalikku osta. Ja ei oska piisavalt mitmekesiseid toite välja mõelda – käime pea iga päev poes, nii et raha kulub meeletult palju, aga sööme ikka ainult kartulit või makarone ja kana või hakkliha jne. Aga Plika hakkab ju ka varsti meie toitu sööma, menüü peab minema tervislikumaks ja mitmekesisemaks.

Kõigis kohalikes suuremates kettides on väga palju organic tooteid, aga paratamatult tekib küsimus, kas need on ikka NII organic – kas kõik on ikka võimalikult kohalik jne. Vaevalt et suured ketid väga mingeid kohalikke väikeettevõtjaid toetavad – neil on peamine, et saaks korraga palju ja võimalikult odavalt. Teine asi, mis mulle näiteks Tesco puhul tohutult närvidele käis, oli see, et koju tellides pakendasid nad kauba meeletusse kogusesse kilekottidesse – ja nad, raiped, ei pane neid korralikult täis ka, panevad igasse kotti kaks asja ja seovad siis pealt kinni. Jube mõttetu raiskamine!

Niisiis otsustasin, et tuleb leida netipood, mis müüb ainult mahetoitu ja toob selle koju kätte.

Oh, ja ma googeldasin ja lugesin ja rõõmustasin, süda suisa hõiskas sees. Neid on nii palju! See on asi, mida ma Londoni juures armastan – London on nii suur, siit saab kõike. Ja ei ole mitte üks valikuvariant, neid on alati palju, kõigil on võimalus endale parim leida.

On olemas tore leht, mis annab igakülgset infot organic toodete ja eluviisi kohta UK-s, kus on meeletus koguses infot ja aadresse, näiteks siin on olemas kõik veebipoed, kust Londonis mahetoitu koju tellida saab, ole lihtsalt mees ja vali välja, milline sulle kõige rohkem sobib. Põhimõtteliselt on see leht võrreldav Bioneeri või roheline24-ga, lihtsalt terves Eestis on neli-viis korda vähem inimesi kui Londonis (kogu UK-st ei hakka üldse rääkimagi), nii et mahud ei saagi olla võrreldavad.

No ja kui lugeda näiteks selle poe tegutsemispõhimõtteid või selle poe korduma kippuvaid küsimusi – mida ma sinna Tescosse enam otsin??? Kui mulle tuuakse koju kätte mahetoit firmast, mis tõepoolest müüb võimalikult palju kohalikku, peab silmas transpordikilomeetreid, pakendab võimalikult vähe, kõik toit on garanteeritult mahe… Ah, ja nad isegi ütlevad sulle seal lehel, mis selle autojuhi nimi on, kes sinu piirkonda tellimusi kohale toimetab. Lihtsalt võrratu!!!

Oh, mul on ausõna nii võrratult hea meel. Londonis on kõik see värk nii lihtsaks tehtud – soov süüa mahetoitu pole siin mingi ökofriikide teema, see on nii loomulik, nii lihtne, nii kättesaadav! Absoluutselt kõiki asju saab mahedalt ja kõik, mida annab kohalikult teha, on ka kohalikult olemas, hinnad pole nii kallid kui kohati Eestis, ei pea jooksma mööda erinevaid poode, et kõik eluks vajalik kokku saada, kojutoomine on TASUTA! Eks ma nüüd surfan ja uurin neid lehti ja võib-olla proovin erinevaid firmasid…

Iganädalane puu- ja juurviljakast tagab ka selle, et menüü saaks mitmekesine – ei pea enam ise nii palju mõtlema, mida süüa teha. Suurepärane!

Oi, ma ei jõua ära oodata 😛

Pärast listi kiiret läbivaatamist jäidki sõelale need kaks poodi, mida ülal linkisin. Uurin veel natuke, aga hetkel tundub valik Abel&Cole‘i kasuks – hinnad tunduvad sutsu soodsamad (ok, delivery on 99p, aga see on nii väike summa, et praktiliselt tasuta :D), valik suurem, koduleht on suurepärase disainiga ja väga informatiivne, seal on isegi meeletult retsepte… Ja uutele klientidele on pakkumine, et kui tellida kuu aega iga nädal £15 eest, saab £50 eest tasuta osta. Oh. Imeline.

Hakkasin mõtlema, et piim võiks ikka klaaspudelis tulla (Abel&Cole’is on ainult plastikus) ja üleüldse võiks piima- ja pagaritooted tulla tihedamalt, kui kord nädalas – palun väga, piimamees toob mõlemat (ja palju muudki)! Minu piirkonnas 3x nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Ainult et enamik tooteid pole neil organic, leiva-saia valikus ainult Kingsmill, see ei lähe kohe mitte. Piim on küll organic ka, aga liitri hinnaks tuleb £1.28, plastikpakendis suure piima puhul on liiter ainult 94p… Samas, see vahe pole ju NII suur – saaks tihemini värsket piima ja oleks keskkonnasõbralikum 🙂

Leidsin ühe koha veel, aga neil pole miskipärast toodete kohta infi väljas… No saatsin meili – vaatame, mis räägivad.

Päh… Nii palju, kui ma suutsin netist välja uurida, siis tolle esimese koha organic piim on homogeniseeritud, siis ma küll pole nõus klaaspudelite eest nii palju peale maksma, kui plastikus odavamalt ja homogeniseerimata saab. Aga äkki tolles teises kohas on homogeniseerimata? No näis.

Ajalooline hommik

/ plika, rõõm, väikelapse uni / 1 Comment

Okei, Plika läks eile alles poole kümne paiku magama (või isegi kümme? pool üheksa üritasime esimest korda, ei jäänud, ehkki lõunauni oli tavaline 11.45-13.45) ja ärkas öösel nelja paiku nuttes üles (gaasid vist, vähemalt peeretas), nii et tema magama saamiseks läks 10-15 min rahustamist (tissist üksi ei piisanud). Aga kui me täna hommikul voodist lõpuks välja saime, oli kell 10:38!

Okei, tegelikult ta ärkas sutsu varem – no ütleme, kõige varem kümnest, pigem veerandist või poolest. Mina olin unine ja tukkusin, tema nihverdas voodis, patsutas mind, tiris juustest ja ajas ennast püsti.

Aga ikkagi. Et ta üldse NII kaua magas. Hämmastav. Äkki hakkab inimeseks saama 😛

(Ei, mul ei ole tegelikult mingeid illusioone, ma tean, et mind ootab veel palju kella kuueseid hommikuid ees. Aga SIIANI pole neid õnneks pea ühtki olnud, ehkki ta läheb magama ilusti 20-21 vahel)

Oh, ma ei kujuta ettegi, mis kell ta nüüd lõunaunne jääda võiks 😀

Meeldivad üllatused

/ blogimine, plika, rõõm / 1 Comment

Täna juhtus kaks toredat asja, mõlemad Plikaga seotud.

Esiteks. Plika magab tavaliselt lõunaund 1,5-2 tundi. Täna hommikul olevat ta poole viiest seitsmeni üleval olnud ja Abikaasat patsutanud (mina ei tea, mina magasin), siis magas üheksani (tavaliselt ärkab koos Abikaasaga kaheksa paiku). Seega jäi ka lõunauni hilisemaks. Ja ta magas 3,5 tundi! 12.45-16.15!!! Müstika, ausõna. Ma olin muidugi või sees.

Lisaks veel see, et tavaliselt ärkab ta lõunaunest pärast seda, kui on läbi une nutma hakanud ja on seega alguses viril. Täna ärkas täitsa vaikselt üles ja päterdas ise siia tuppa – voodit meil ju veel pole, nii et ta magab põrandal ja toa uks, mis on tavaliselt kinni, oli ka lahti jäänud. Nii et käputas vaikselt minu juurde, ronis mu tooli najale püsti, vaatas mulle unise näoga otsa, naeratas ja ütles: “Emme!” Niiii armas. Ma tean küll, et ta ise veel aru ei saa, mida ütleb, et mina ja Abikaasa ja võhivõõrad inimesed ja arvuti, kõik on emmed, aga ikkagi on nunnu.

Teiseks jälle hambateema. Ma hiljuti kirjutasin, et purihammas on vist tulemas ja et ma ei oodanud neid enne aastaseks saamist. Ma siis enda peaga mõtlesin, et Plika on 11-kuune, ehkki tegelikult oli juba veidi rohkem. Tänaseks on täpselt 11,5 kuud. Ja mis hammas välja puges? Hoopis alumine parempoolne silmahammas, mis peaks raamatutarkuse järgi hulka hiljem tulema (ma isegi ei mäleta enam, millal, aga silmahambad tulid vist suht-koht viimastena? Kessu plika oli muidugi veel suurem anomaalia 😀 ). Igatahes kõliseb 😛 Lisaks on minu arust sealt edasi kohe kaks purihammast ka valgete täppidena läbi igeme kumamas, aga lõikunud veel pole. Ja teisel pool all vist kumas ka üks täpike… Ülevalt ma ei näinud, ta ei lase ju üldse vaadata, hea, et nii paljugi nägin.

Aga muidu olen ma eile õhtust saadik tegelenud Marise blogi ümberkolimisega Bloggerisse. Ma käisin talle juba aasta alguses peale, et ta sealt nõmedast Xangast ära koliks ja valgeks inimeseks hakkaks (no mulle kui lugejale on see oma kirbukirja ja reklaamidega hirmjõle koht, aga ma kasutan õnneks Google Readerit, nii et olulist vahet polnud). Tegin talle toona nii Bloggeris kui WordPressis näidise valmis, aga kolimine jäi pooleli, sest piisavalt suurte piltide lisamine ei olnud mugav.

No nüüd sai tal Xangas kuu pildilimiit täis, aga oli vaja kangesti veel panna. Ja see Bloggeri kujundus talle tegelikult meeldis 😛 Ja kuna ma olin tänu pulmaalbumite tegemisele just endale Picasa tõmmanud ja avastanud, kui lihtne sellega pilte üles laadida on, siis sai lahendatud ka pildimajanduse mugavuse probleem – Picasast saab valida, et ta laeks suured failid väikselt üles, nii ei pea Maris neid eraldi väiksemaks tegema ja 1GB limiidist piisab sel kujul hirmkauaks.

Nii et siis kolimine 😛 Blogi uus nimi, muideks, on Iirise välja mõeldud – tema oli esimene, kes Marise sel viisil oma blogrolli pani. Mulle hakkas meeldima ja panin endale ka, nüüd siis ongi sihuke nimi. Igatahes olen ma kogu selle kolimise värgiga hullult rahul, Blogger ruulib. Blogi on nüüd palju ilusam. Muhahaa. Minu võit!

Ja mina olen muidugi ka see neeger, kes nüüd käsitsi ükshaaval tema postitusi Bloggerisse ümber kopeerib 😀 😀 Täiesti vabatahtlikult kusjuures, mulle meeldib selline nokitsemine. Olen eilse õhtu ja terve tänase päevaga saanud hakkama ainult sept 2007-veebr 2008. Ei tea, mitu päeva veel läheb, enne kui lõplikult kolitud on 😀 Kommentaare tal Xangas õnneks praktiliselt pole – need, mis on, on peamiselt minu omad ja suht mõttetud, nii et võivad vabalt jääda. Postitused saab ju ilusasti ära kopeerida ja kuupäeva vanemaks muuta. Pildid saab uuesti lisada. Mhm, ma tean, et ma olen veider, aga mulle päriselt väga meeldib selliseid asju teha.

Ahjaa – kui keegi peaks tahtma veel rohkem pulmapilte näha, kui siin blogis juba olnud on, siis andke teada, saadan teile lingid.

Eh, eile olin kaheni üleval, ei raatsinud kolimise õhinas kuidagi varem magama minna… Täna lähen küll nüüd kohe, ei viitsi enam nii kaua.

Õnnest, rikkusest ja elu eesmärgist

/ elufilosoofia, rõõm / 4 Comments

Kui mul oleks võimalik soovida ainult üks soov, mis ei saaks olla see, et kõik mu soovid täituksid 😛 Siis ma sooviksin seda, et ma oleksin õnnelik. Kui mul õnnestuks seda soovi laiendada, siis sooviksin, et mina ja kõik mu lähedased oleksid õnnelikud. Kui saaks veel laiendada, siis sooviksin, et kõik maailma inimesed – veel parem, kõik maailma elusolendid – oleksid õnnelikud.

Ma olen tavaline inimene ja ma tahan pidevalt igasuguseid asju. Mul ei ole alati hea tuju ja ma lasen mõnikord (liiga tihti!) mõttetutel asjadel end häirida. Aga kui küsida seda, mis on kõige olulisem, siis nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati soovinud vaid üht – et oleksin õnnelik. Õnnelik olla on kõige parem asi maailmas, sest siis pole muu enam oluline. Kui ma oleksin haige, kui mul oleks valus, kui mul oleks nälg – kui ma oleksin samal ajal õnnelik, siis ei laseks ma kõigel sellel ennast ikkagi häirida ja see ju ongi see, mis loeb.

Mäletan, et istusin ühel pimedal sügisõhtul kolm aastat tagasi Kristjaniga Levikas. Mul oli masendus, ilmselt (nagu tavaliselt) suhte- ja rahajamade pärast. Me rääkisime sellest, mida elus saavutada tahaksime ja ma nentisin, et tegelikult on minu jaoks kõige olulisem olla õnnelik. Kristjan ütles, et ma olen jõudnud kaugele, kui sellest juba praegu aru saan – et temal võttis selleni jõudmine tunduvalt kauem.

Nii et jah, ma võin lugeda ette mustmiljon asja, mis ma kõik saada tahaksin, aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka selleni, et ma tahan neid asju selleks, et olla rahul, olla õnnelik. See on teada-tuntud tõde, et õnn ei peitu asjades ja rahas, samamoodi nagu ka see, et täitsa ilma nendeta on ka raske. Jättes kõrvale kogu müra ja laskumata detailidesse, siis kõige lihtsam ja tähtsam asi on siiski just seesama õnn.

Mul on hea meel, et ma sellest aru saan ja seda oluliseks pean. Ma vihastan liiga palju mõttetuste peale, ma tean, aga ma üritan samas olla iga päev ka tänulik selle eest, mis mul olemas on – seda on ju tohutult palju. Ja teate, ei möödu päevagi, kui mu näkku ei tekiks äkitselt täiesti lambist totrat naeratust ning pähe ei hiiliks mõte – ma olen nii õnnelik! Ja siis ma tavaliselt hüppan suurest rõõmust omaette ja naeratan veel totramalt. Ja need pisikesed momendid panevadki elu paika – isegi siis, kui ma võib-olla suurema osa sellest konkreetsest päevast miskipärast torssis olen (mõni päev on parem kui mõni teine, kõigil on ju nii).

Ja selleks, et mõttetutest pisiasjadest ennast mitte häirida lasta, on alati hea meelde tuletada, et kõik need hüved, mida meie peame nii iseenesestmõistetavaks, on tegelikult privileeg. Te kõik olete seda juba kindlasti lugenud/näinud/kuulnud, aga tasub alati üle lugeda – selle peaks suisa seinale kleepima, et kogu aeg silme ees oleks:

  • kui sa ärkasid täna hommikul tervena, oled sa õnnelikum, kui need miljon inimest, kes järgmise nädala jooksul surevad
  • kui sa ei ole kunagi osalenud sõjas, olnud vangis, kui sind pole piinatud ja sa pole olnud näljas, oled sa õnnelikum kui 500 miljonit inimest
  • kui sa võid järgida oma usku, ilma et sind ahistataks, vangi pandaks, piinataks või tapetaks, oled sa õnnelikum kui kolm miljardit inimest
  • kui sul on külmkapis süüa, riided seljas, voodi magamiseks ja katus pea kohal, oled rikkam kui 75% inimestest
  • kui sul on pangaarve, rahakotis raha ja taskus mõned mündid, kuulud sa 8% maailma rikkaimate inimeste hulka
  • kui sa seda loed, oled sa õnnelikum kui need kaks miljardit inimest, kes ei oska lugeda

Kui tahad täpsemalt meelde tuletada, milline oleks maailm, kui see oleks 100 inimesega küla, loe siit ja siit.

Ja lõpetuseks veel mõned nii lihtsad, aga samas nii õiged elutõed, mida ma kavatsen edaspidi rohkem meeles pidada ja järgida. Jätsin need inglise keelde, kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla mu meelest pooltki nii hästi ja loogiliselt (aga kui keegi inglise keelt ei mõista, siis siin on soovi korral kogu värk eesti keeles ka olemas):

  • work like you don’t need money
  • love like you’ve never been hurt
  • dance like nobody’s watching
  • sing like nobody’s listening
  • be surprised, like you were born yesterday
  • tell the truth and you don’t have to remember anything
  • live like it’s heaven on earth

Õnn peitub väikestes asjades. Õnn peitub hetkes. Õnn on see, kui sul on hea olla just PRAEGU. Ja me kõik oleme rikkamad, kui enamik inimesi siin maailmas. Ärgem unustagem seda!

Scroll to Top