rõõm

Pikalt ei jõua

Pärast kolme pudelit Smirnoff Ice’i on keel pehme, uni tapab, korrektne lauseehitus tundub hirmsa tööna ja kirjavead kipuvad igale poole. Lõbus õhtu oli ühesõnaga. Ja sellele eelnenud päev oli sama hea, kui mitte veel parem 🙂

Ülalpool loetletud põhjuste tõttu jääb põhjalikum ülevaade homsesse – seda enam, et kaks kolmandikku pildimaterjalist pole veel minuni jõudnud. MrsB ja Riina – kui te seda loete, siis ootan pikisilmi!

Aga ühe foto MrsB mulle saatis, imetlege seniks seda. Tema blogis on veel mõned. Peaks vist ikka ka suure kaamera ostma 😛

Viljakas päev

Kõigepealt käisime Vera Cruzis hommikust söömas. Aeg oli tolleks hetkeks küll pigem juba lõuna ning kohvik rahvast täis. Tuttav teenindaja märkas meid sellegipoolest niipea, kui uksest sisse astusime – naeratas ja lehvitas. Ei olnud selle seitsme kuuga unustanud 😀

Ja siis oli kõik jälle nii, nagu vanasti.

Kakao karamellisiirupiga:

All day breakfast – no sausage, no tomato, extra beans and extra mushrooms 😛

Siis läksime Angelisse uut Tinderboxi üle vaatama. See on nii suur! Ja palju ägedam näeb välja kui eelmine. Vana oli lihtsalt… Vana ja kulunud. Töötada selles uues küll ei tahaks, vanas oli lihtsam 🙂 Aga kliendina – väga äge! Kuna mul on plaanis sinna järgmiste päevade jooksul veel kaks korda sattuda, teen ehk hiljem mõned pildid ka.

Eglet oli tore jälle näha, rääkisime pikad jutud maha. Ja saime tasuta smoothied 🙂 Plika hängis laua peal ja luges lehte:

Seejärel kihutasime West Norwoodi tagasi, et Mehe töö juurde jõuda, enne kui kontor kinni pannakse. Laps tekitas üleüldist vaimustust.

Ja lõpuks käisime veel Lewishamis. Helistasin nimelt hommikul ühe kasutatud MacLareni kuulutuse peale, mis oli juba nädal aega vana, nii et erilist lootust polnud. Minu suureks üllatuseks oli aga käru alles, nii me siis läksime seda üle vaatama ja olemegi nüüd MacLaren Techno XLRi õnnelikud omanikud. Kaheksa kuud kasutatud, igati korralik, jalakott ka ilusti kaasas. Maksime £120 🙂 Uuena maksab see käru £245. Rahulolu! Müüja arvas, et talle helistati ehk varemgi, aga ta polnud lihtsalt kodus – kuulutuses oli ainult lauatelefoni number. Meil vedas!

Koduteel jõudsime veel hindussiputkast kebabi kaasa haarata. Täpselt nagu vanasti!

Ja siis muidugi smoothied – PÄRIS normaalsed smoothied, mis on tehtud ainult värsketest puuviljadest, mitte kontsentreeritud mahlast, nagu Eestis. Minu suurim lemmik strawberry & banana on mul praegugi kõrval. Njämm.

Homme hommikul läheme MrsB-le külla, päeva poole peame Riinaga piknikku, kuuest saan Tinderboxis Andreeaga kokku ja pärast seda ehk veel Ronn-Katre ja Reinu pubi. Aga nood viimased lükkuvad vist pigem laupäeva peale, Camdeni kõrvalt jõuab ilusasti 😛

Kõik on nii hästi!

Ma lihtsalt ei saa, pean veelkord rõõmustama!

Londonisse tulek oli nii pikalt kahtluse all, kartsime Plika nohu pärast, siis tegin oma varbale haiget ja jäin ise haigeks ja…

Aga Plikal läks lennukis väga hästi ja üldse peab ta hästi vastu. Mina sain täpselt õigeks ajaks terveks. Varvas on nüüdseks nii palju paranenud, et veidi sinakas veel on, aga ei ole paistes ega valus ja lonkama ei pea. Londoni ilm, mis oli tükk aega niru, läks meie tulekuks ilusaks. Isegi käru valimisega sain lõpuks hakkama.

Iire ja Steni juures oma vanas kodus ööbida on nii hea. Igal pool tuttavates kohtades käia ja tuttavaid asju teha on nii hea. Plaanid on tehtud ja kõigeks, mida me teha tahame, paistab ilusti aega jätkuvat.

Ja ma kohe tunnen, kuidas ma ei taha üldse kodus istuda, vaid minna ja teha! Teha seda ja teist ja kolmandat. Et siis õhtul väsinuna tagasi jõuda ja kodust mõnu tunda.

Nii et kõik on kõige suurepärasem. Tõeline puhkus!

Esimene hommikusöök söödud!

Kuna Plika ei olnud pärast esimest rõõmsat ärkamisjärgset tundi enam üldsegi mitte rõõmus, vaid paistis lõpuks eilset väsimust välja elavat, kussutasime ta magama, palusime Stenil helistada, kui ta jaurama peaks hakkama, ning läksime lähedal asuvasse kohvikusse hommikusöögile. Toit on seal sama hea kui Vera Cruzis, aga kohv ja atmosfäär mitte, tuttavat teenindajat ka pole 🙂 Kuna hetkel oli esimene soov siiski kõht täis saada, lahkusime igati rahulolevatena. See peekon… Need oad… Võrratu!

Nüüd oleme tagasi kodus ja Plika magab endiselt magusasti:

Nüüd võib ülejäänud nädala plaani paika panna ja kui Plika ärkab, siis saame Croydoni poole liikuma hakata.

Nii mõnus oli jälle West Norwoodis jalutada – kahekesi, käsikäes, mööda tuttavaid tänavaid, kus kõik need tuttavad putkad ja poed 🙂

Nostalgia

See aste, mis kööki läheb, on ikka veel jala sees.
Veepumba plärisev hääl vett tõmmates ja duši alla minnes ei üllata.
Värava kriiksumine tuletab meelde kõiki noid päevi, kus mina tunni varem koju jõudnuna Mehe tuleku üle rõõmustasin.
See nädal saab olema mälestuste ja nostalgia nädal.
Scroll to Top