rõõm

Näed sa, isegi lille sain. Laupäeva õhtul juba 😉 Ja üllatavalt paljud inimesed on head emadepäeva soovinud – päris jabur tunne on, ausõna.

Oma emale jäi isegi kaart saatmata, lilledest rääkimata. On häbi küll! Aga ma vähemalt helistasin kohe hommikul… Ma miskipärast arvan, et ta pikka viha ei pea 😛

Aga muidu on seal pildi peal meie teine katsetus rabarberikookide vallas – seekord siis maasika-rabarberikook. Maitses väga hea, ainult sutsu magus sai – see oli küll täitsa meie viga, sest suhkrut ja rabarberit sai suht suvaliselt sisse visatud – kohupiim oli meil suhkruta, tuli ju rohkem panna… Ja kaalu meil pole. Aga hea oli ikkagi.

Mees tegi täna jälle lihapirukaid. Kuna ta käis õhtul sõbral abiks kolimas ja läks hiljem temaga sauna, jäi soe toit üldse tegemata. Juba teine päev, kus ainsaks toiduks on pirukad ja kook. Võeh! On küll head, mõlemad on, aga… Tahaks midagi tahedamat 😛 Nii palju muidugi mitte, et ise tegema hakkaks, oh ei. Meie pere kokk on Mees.

Mis veel? Avastasin, et me läheme juba üheksa päeva pärast Londonisse. LENDAME Londonisse. Kas ma olen maininud, et Plikal on juba neli nädalat nohu? Ma olen ikka tainapea küll, et ma neid kahte asja varem kokku ei viinud, ausõna. Aga üheksa päeva peaks olema piisav aeg ühe lapse terveks ravitsemiseks. Humer ja Rhinomeri pump on meil juba mõnda aega kasutuses, täna ostsin hanerasva ja määrisin ta rinna-tallad enne magama panekut sellega sisse. Nüüd mõtisklen, mille sisse purustatud küüslauguküüs panna, et see ta voodi kohale riputada – viimast puhast marlimähet ei tahaks kuidagi võtta, pealegi on see liialt suur. Soki sisse…? Keegi nagu pani kuskil, mäletan, et olen lugenud.

Kui keegi oskab soovitada veel nippe väikelapse nohu efektiivseks ja kiireks raviks, jagage neid minuga, palun! Ja ärge üldse küsigegi, mis saab, kui nohu ära ei lähe. PEAB minema! Lihtsalt peab! Ma olen täiesti raudpoltkindlalt otsustanud, et Plika on üheksa päeva pärast terve nagu purikas. Nüüd tuleb ainult kindlameelselt selle suunas tegutseda.

Ahjaa, ma polegi maininud – tal tuli reede õhtul palavik. Seitse pügalat, seega vist seesamune kerge palavik, kus suurt miskit tegema ei pea, vaid ära minemist ootama. No läks tänaseks ära ka, aga eile oli laps suht nutune. Täna õnneks juba parem. Ilastab kolme eest ja tahab kõike meeleheitlikult närida – ehk siis hammas jälle tulekul, ei oska muud pakkuda.

Meie lisatoidu andmine kulges terve esimese nädala väga edukalt – sai vastavalt 1-2-3-4 tükki kõrvitsat ja edasi 4 kõrvitsat + 1-2-3-4 porgandit. No sellist kuubik-tükki või nii. See viimane 4+4 oli eile, kus ta esimest korda toidu suuremas osas järele jättis, aga no palavik, eks, arusaadav. Täna jättis kah järele, aga esiteks on haigusest toibumise periood ja teiseks tal ei olnud ehk kõht piisavalt tühi, sai natuke halvasti ajastatud, eelmine tiss oli liiga vähe aega enne. Ma siiralt loodan, et edaspidi sööb ta ikka sama isukalt, kui alguses. Ja mõtisklen, mida talle järgmiseks pakkuda – Eesti lillkapsast on saada praegusel aastaajal?

aga jah, see nohu, see on meie kõige suurem mure. sellest on vaja kähku lahti saada…