rõõm

Naistepäeva hommik

Kuna Plika ei maganud eile pärast kella kolme silmatäitki, tegime talle õhtul vanni kaheksa asemel veerand kaheksast, nii et tund hiljem ta juba magas. Vähe sellest, et ta öösel kell pool üks üles ärkas ja pärast tissitamist magama jäämise asemel rõõmsalt teki pealt ära saputas ning tükk aega mängida tahtis… Ta ärkas hommikul juba pool kaheksa ja sibeles pärast tissi mul kaisus nagu rõõmus noor nirk, edasisest unest ilmselgelt mitte huvitatuna.

Kuna meil polnud plaanis enne üheksat tõusta, üritasin teda kõikvõimalike asjadega ära osta, et ise veel natukenegi tukkuda saaks – kõhuli ta eriti olla ei viitsinud, aga krabisevate lehtedega kilpkonnaraamatut lutsutas mõnuga. Nihverdas ilmselt samasuguse mõnuga, sest pool üheksa avanes mulle selline vaatepilt:

Siis kukkus veel edvistama kah:

(mhmh, minust jäi ta oma kilpkonnaga ikka õigetpidi voodisse – ta magab pea paremal pool)

Kuni laps hommikuuinakut tegi ja mina duši all käisin, suutis Mees nii vaikselt välja hiilida, et ma tema äraolekust aimugi ei saanud:

Aastaid tagasi on küll olnud juhus, kus üks teine noormees minu sünnipäevahommikul “auto õhufiltrit vahetamas käis”, aga siis ma ju teadsin, miks ja kuhu ta tegelikult läks. Nii puhast tööd nagu täna polegi keegi suutnud varem teha 🙂

Kevad, kevad, KEVAD!

Just seda mulle oligi vaja!

Üheksatunnine uni tegi igasugustele haigusidudele vähemalt näiliselt 1:0 ära – Mehe palavikutunne on kadunud ja enesetunne neli päeva tagasi aset leidnud oppi arvestades nii hea kui olla saab ning mina tunnen ennast nagu uus ja särav kümnepennine 🙂

Jõudsin hommikupoolikul duši all käia, masinatäie pesu pesta, kõik prahi elamisest kokku korjata, kolme päevaga tekkinud mustade nõude hunnikud ära likvideerida, köögi ära koristada ja mitu päeva edasilükatud telefonikõnega ühele poole saada.

Siis läksime Maideniga kärutama ja ilm oli tõepoolest just täpselt nii kevadine, nagu Mees lubas – päike paistis ja kõik sulas ja linnud laulsid… Ja poole tee peal läks nii palavaks, et ei saanud muudmoodi, kui pidi kindad ja mütsi ära võtma. Mhmh, eilset enesetunnet arvestades polnud see ilmselt kõige targem mõte, aga no lihtsalt ei saanud muudmoodi 🙂 Isegi Maximast käisin läbi ja vedasin neli liitrit (otse loomulikult soodushinnaga) mahla koju.

Mees jõudis minu äraolemise ajal põrandad ära puhastada, nii et meie elamine on taas peaaegu normaalset välimust saavutamas. Nüüd on vaja natuke kodutööd teha ja varsti leeritundi.

Milline kergendus on jälle ennast hästi tunda! Ma niiiii loodan, et ilm lähebki nüüd aina kevadisemaks, on seda talve ju olnud küll. Märts ikkagi!

700.- läinud nagu niuhti…

Üks väike ninaoperatsioon ja hiljem selline hunnik erinevaid ravimeid. Lisage siia juurde veel pakk Moltexeid, üks sapiseep, jogurt, mahl ja piim ning ongi umbes-täpselt 1000 kr läinud.

Positiivseid asju on õnneks rohkem.

Esiteks on Mees kodus ja pärast väikest uinakut juba täitsa kõbus 🙂

Teine asi on kohe pikem jutt.

Ma olen viimasel ajal üksi vankriga väljas käies ennast iga kord pooleks vihastanud, sest väikese lapsega pere, kes elas siin trepikojas ammu enne meid, hoiab oma kergkäru välisukse kõrval, nii et meie peame oma rasket vankrit keldritrepist üles-alla lohistama, et seda siis seal allpool mademel hoida. Vihastanud eelkõige enda peale, et ma pole kunagi naabritega rääkima läinud, kas oleks äkki võimalik vastupidi teha, kuna nemad oma käru ei paista eriti tihti kasutavat. No nad olid venelased, ma ei oska eriti keelt, Mees oskab küll, aga temaga koos käies on vangerdamine kergem, siis ei tulnud kunagi meelde… Nii see rääkimine venis.

Seni käisin lapsega väljas nii, et läksin kolmandalt korruselt alla, panin lapse vankrikotiga alumisele trepiastmele, tegin sisemise ukse nii lahti, et see enam kinni ei vajuks, tõmbasin naabri keldritrepi ees seisva käru vastasseina, et meie vanker läbi mahuks, tirisin hirmraske vankri trepist üles, uksest välja ja kolmest astmest alla, panin naabri vankri kohale tagasi, võtsin lapse, lasin sisemise välisukse kinnitusest lahti ja hoidsin seda nii kaua kinni vajumast, kuni ise välimisest uksest välja sain (muidu poleks mahtunud). Tagasi tulles kõik see k*pp vastupidises järjekorras, mäkke ronimisest väsinuna ja raskete kottidega 😛

Noh, täna tuli naaber täpselt sel hetkel posti vaatama, kui ma olin lapse trepile pannud, tema vankri eest ära tirinud ja parasjagu oma vankrit uksest sisse üritasin saada, samal ajal kahe raske kotiga žongleerides. Perfektne ajastus!

Otse loomulikult ta ei rääkinudki eesti keelt ja mina ei saanud tema jutust suurt midagi aru, aga mõte jõudis kohale – ta tegi ise selle ettepaneku, mida meie olime plaaninud teha ja tiris meie vankri, mille ma olin juba jõudnud alla ära panna, üles tagasi ning pani enda käru selle asemele. Ise veel seletas juurde, et nendel on laps juba kaheaastane ja seega käru nii tihti ei kasuta (kui ma nüüd õigesti aru sain).

No aitäh ma ikka öelda oskasin, ütlesin kohe mitu korda. Kogu väsimus sai ka suurest rõõmust kui peoga pühitud.

Vankriga väljas käimine läks poole kergemaks 🙂

Valmis!

Uus MSN on seadistatud ja kasutusel.

Mul on nüüd kõigest 44 kontakti senise ~70 asemel – jätsin umbes kolmandiku lisamata. Ma siiralt loodan, et keegi neist nüüd ei solvu, selles pole midagi isiklikku – ma lihtsalt lisasin ainult need, kellega viimasel ajal reaalselt rääkinud olen. Mu uus MSN on Orkutis olemas ja kui tahate minuga suhelda, siis palun väga – lisage mind jälle 😉

Huvitav on see, et enda arust saatsin ma igale kontaktile teda lisades lühikese selgitava kirjakese, miks ma uue aadressi tegin ning et vana võib ära kustutada, paistab aga, et seda kirja ei näita kuskil. No ma siis kinnitan kõigile neile, kes mu blogi loevad ja MSNis ka on – Hotmaili aadressi võib rahus ära kustutada, ma kustutasin sealt kõik kontaktid ära ja panin meili ka kinni. Lõplikuks kustumiseks kulub muidugi 27o päeva, aga minu poolest seda enam ei eksisteeri 🙂

Muuseas muutsin eile Orkutis igasugu seadeid – mu fotod, testimonialid ja scrapid on nüüd nähtaval vaid sõbralisti liikmetele, Google’i otsing mind Orkutist ei leia, e-maili aadressi järgi mind enam ka otsida ei saa. Nii et kui keegi peakski nüüd mingil põhjusel detektiivi mängima ja mu Orkutist üles tuhnima, saab ta sealt infot vaid mu lemmikmuusika, -filmide ja -raamatute kohta, ei midagi enamat.

Üritan lihtsalt oma eraelu netis natukene vähem avalikult eksponeerida, vähemalt hoida lahus siinne blogi ja… Muud asjad. Pole vaja kõigil liiga palju teada. Kui on soovi, siis saab alati küsida.

Meilide ümberkolimine on ka peaaegu edukalt ühel pool. Hoti aadressi kinni panemisega veel natuke ootan – vaatan, mis kirjad sinna tulevad, kas olen midagi olulist unustanud. Aga paari nädala kuni kuu pärast kustutan ka selle lõplikult ära, siis on ainult Gmail.

Google Talki jätsin alles, ehkki ma seda vestlemiseks absoluutselt ei kasuta – las olla seal all paremas nurgas lahti, näitab mõnusasti kõik uued meilid ära.

Oi, kuidas mulle meeldib oma elu niiviisi korrastada. Hea mugav on, kui kõik meilid on ühes kohas koos ja MSNi kontaktides vaid need inimesed, kellega päriselt suhtlen 🙂

Külastuspäev

Kõigepealt tuli Pips ja kui tema paari tunni pärast Otepää poole liikuma hakkas, jõudis just Marko kohale. Sai ilusat kohvi tehtud ja juttu räägitud… Ja Plika sai omale kollased vannipardid 😀 Needsamad, mida ma paar kuud tagasi igatsevalt vaatasin, aga ostmata jätsin, kuna raha oli vähe ja Plika toona veel nagunii mänguasjadest ei huvitunud. Nii et igati naelapea pihta kink 🙂 Markol on õigus – vannipardid on klassika, mis peab iga lapse vannis olema!

Scroll to Top