Käisin 30. jaanuaril hambaarsti juures, viisin 3. veebruaril avalduse haigekassasse ja tänaseks on 450 krooni arvel – nagu niuhti!
Mäletan, et olin ka viimati (ca kaks aastat tagasi) seda raha tagasi saades nende kiirusest üllatunud, aga igal juhul ei toimunud see siis nii kiiresti kui nüüd.
Väike see summa ju on, aga olgem ausad – alati teeb tuju heaks, kui keegi raha annab 🙂
Jälle üks lõbus ja toimekas päev. Ei tea ainult, millal me lõpuks Mehega poodi jõuame, võtame juba viis päeva Maximasse minekut ette…
Käisime Antti-Rarru ja Pisi-Maideni-Jukuga Kassitoomel vastlaliugu laskmas ning niisama jalutamas.
Hiljem sõime meie juures heeringaleiba, hernesuppi (purgist, mhmh) ja vastlakukleid (kuna Kaubahallis polnud otse loomulikult ei valmis kukleid ega isegi vahukoort, sai ostetud rosinakukleid ja kohupiimakreemi – kodukootud kuklid siis seekord, väga maitsev!). Kohvi-kakaod ja mitmesugust alkoholi sai otse loomulikult ka.
Presidendi vastuvõttu vaatasime, väga vinge oli. Kiivritega Revalia, Def Räädu ja Tanel Padar… Väga meeldis, tõepoolest. Ja kleite mõnitada oli ka mõnus 😛
—
Mis värk on? Kust kõik need inimesed minu koju said??
Näe, mingi võõras sell minu tegelusteki peal…
…ja küll alles seletab!
Ei, tegelikult mulle Juku täitsa meeldib! Ei saa ainult aru, miks ta nii ehmunud näoga on…
Kui kõik presidendi vastuvõttu vaatavad, kuidas minagi teisiti saaksin!
Aga väsitav on kogu see värk…
Onu Antti süles on ka hea 😛
Tegin täna esimest korda kohvi, mille kvaliteediga ise piisavalt rahule jäin – ei piim ega lill polnud küll päris perfektsed, aga see tuli MINU vähesest harjutamisest, mitte masina kiiksust. Tundub, et ma pole lasknud masinal seni lihtsalt piisavalt soojeneda (juhendis räägitakse midagi kümnest minutist, minu meelest sellest ei piisa, pigem 15-20… Või no äkki ma siis ei oodanud kümmetki minutit täis, ei tea), sellepärast tuligi piim vastik mulliline.
Aga täna käis Haide perega siin, nii et meil oli kokku suisa kuus kohvi/kakaojoojat – esimesed kolm laari (kaks tassi saan korraga teha) tulid keskpärased, aga jätsin masina sisse, et hiljem soovijatele veel kohvi teha ning siis tuligi välja SEE:
Ja pärast seda veel see ka, aga piim sai sutsu liiga vahune.
Igatahes sain ma lõpuks oma veast aru, see on kõige olulisem. Kui nüüd veel väiksema kannu ka saaks, et ainult ühe kohvi piima korraga kuumutada, siis peaks vähekese harjutamisega absoluutselt parimaid tulemusi saavutama 🙂
Oi, mul on hea meel… Nii lapsikult hea meel!
Rohkem külalisi, kellele kohvi teha!!!
Iir kirjutab, nii kohutavalt hästi kirjutab 🙂
Mul on nii hea meel, et me Eestisse tagasi kolisime. Mul on nii hea meel, et just nemad Steniga meie korterisse kolisid. Mulle meeldis Londonis väga, aga meie aeg seal sai vähemalt praeguseks ümber (sest kunagi ei tea, mis tulevik toob, eks, ehkki tagaskolimisplaane hetkel küll pole), Iirele paistab aga ideaalselt sobivat – paremini, kui mulle üldse kunagi sobiski.
Nüüd oleks vist õige aeg üles tunnistada, kuidas me tol päeval, kui ma pensioniametist kinnitust sain, et rahaasjadega kõik korras on, patuga pooleks Londoni lennupiletid ära ostsime. Patuga pooleks sellepärast, et enne ei tasu teatavasti hõisata, kui raha arvel on ja kui Mees töö leiab, ei pruugi ta nii ruttu puhkustki saada. Aga Easyjeti allahindlus lõppes just tolsamal päeval ning eelmisest allahindlusest saati, mis oli pealegi suht hiljuti, olid meid huvitavavad piletid juba kallimaks läinud, nii et… Riskisime. Raha osas riskisime õigustatult, töö osas loodame tööandja mõistvale suhtumisele. Meil on tegelikult asja ka, saame selleks ajaks aastavanused interneti ja BT lepingud oma nimelt ümber teha, viimaseid otsi kokku tõmmata jne.
Nii et 19-26 mai ootab meid London 🙂
Ja me saame teha kõike seda, mida olen igatsenud siin ja siin. Lisaks veel kindlasti päevake Camdenis ning jalutuskäik South Bank’il.
Ah, ma ei suuda ära oodata! Eestis on hea, aga London on igavesti mu südames.
Eilne vestlus poes:
Tikker: “Mis me siis leiva peale ostame?”
Mees: “Leppisime ju kokku, et sööme putru.”
Tikker: “Ma tuletan sulle seda homme hommikul meelde!”
Mees: “Sul pole vaja mitte midagi meelde tuletada, ma toon selle pudru sulle VOODISSE!”
Mees sõnast, härga sarvest 😉
Tõe huvides peab küll ära mainima, et sööma läksin ma seda putru siiski kööki, oli lihtsalt mugavam 🙂
Ja üldises plaanis ei saa ma hoolimata kes teab mitmendast katsest hommikul tervislikumalt sööma hakata endiselt aru, kuidas selle pudru peal lõunani vastu pidada. Jajaa, hommikul vara pole eriti isu, pudrukausikesest täiesti piisab. Ainult et… Kahe tunni pärast on kõht tühi! Tänagi sõime üheksast putru ja üheteistkümnest kohvi-võileibu.
Aga muidu möödus ülejäänud päev pulmade tähe all – käisime mu onutütre registreerimisel. Hästi lihtne ja tagasihoidlik, pärast oli väike pidu ca 30 inimesega seltskonnas… Sellest hoolimata (või ehk just tänu sellele?) olid need ühed parimad pulmad, kus seni käinud olen. Lihtsalt nii armsad ja südamlikud. Palju-palju lapsi sinna lisaks. Ja registreerija jutt näiteks oli tunduvalt asjalikum, kui Pärnus.
Plika pidas ennast üle mõistuse hästi üleval – ei nutnud kordagi, väike virin tühja kõhu pärast oli ainus kõvem hääl, mis tema suust tuli. Muidu oli seltskonnas, käis vahepeal teiste süles ka, vahepeal magas natuke minu rinnal laenuks saadud kandekotis (unustasime kiiruga lina maha, aga peokohas elas suur lastega perekond, oli kõike vajalikku) ja pidas väga ilusasti vastu. Lust ja rõõm!
Pildil tirib Plika pruuti juustest 🙂
