rõõm – Page 401 – Tikri blogi

Maailmaga rahu(jala)l

09/08/2007 / london/UK, rõõm, töö / 4 Comments

Kahele eelmisele päevale vastandina oli täna tööl nii mõnus, et mul oli puhtast rõõmust pidevalt lai irve näol. Esiteks olid tööl normaalsed inimesed, kes meeldivad mulle iseloomult ja teavad, mida nad teevad. Ei pidanud kogu aeg uutel silma peal hoidma, selle asemel sai mõnusalt juttu vesta. Masin töötas ka lõpuks ometi korralikult ja mõnusalt vaikne oli ja… Lill ühesõnaga.

Üldiselt ma tunnen iga päevaga, kuidas ma hakkan seda tööd üha rohkem hindama. Jah, ma sellegipoolest kavatsen uue otsida, et normaalsemat graafikut ja veel paremat palka saada, aga kuniks seda juhtunud pole, on ju hea olemasolevat… Kas just nautida, aga võtta sellest parim.

Sest tegelikult tõesti – oleks võinud PALJU hullemini minna. Oleks võinud olla veel hullem graafik. Veel väiksem palk (või noh, alustavad kõik miinimumist, aga millal sa ükskord juurde saad ja kui palju, see on iseasi, eks). Oleks võinud olla idiootne vorm, milles töötades sa palavusse sured ja/või ennast lihtsalt naeruväärsena tunned. Oleks võinud olla veel hullemini haisev töö (selles mõttes, et praegu ma vingun oma juustele külge jääva kohvilõhna üle). Paari veidi iseloomult vastumeelse töökaaslase asemel (kellega ma siiski täitsa okeilt läbi saan) oleks võinud olla kõik idioodid ja nõme ülemus ka veel.

Ühesõnaga ma olen tõesti õnnelik ja tänulik, et ma sattusin siia Tinderboxi, kus enamik töökaaslasi on super, ülemus rohkem sõbra eest, nalja saab palju, töö (mis siis, et kohati tüütu) on piisavalt huvitav, meeldiv ja mitmekesine ning kus pärast kolme kuud olen ma saanud kaks korda palgakõrgendust, mis siis, et suht väikest.

Ma olen õnnelik, et ma ei tööta supermarketi kassapidajana, ma olen õnnelik, et ma ei tööta McDonaldsis (õigemini ükskõik millises rämedas haisevas rämpsuputkas), ma olen õnnelik, et ma ei tööta mõnes kohvikuketis, kus töö võib olla küll siinsega sarnane, aga kus peaks hommikul kell viis võileibu vorpima ja idiootset vormi kandma.

Ja kui ma alguses mõtlesin, et see koht mulle kohvikuna üldse ei meeldi, siis enam ma nii ei mõtle. Mida rohkem ma siin ise istun (sellest ajast saati, kui tasuta wifi tuli), seda rohkem mulle siin meeldib. Selline *oma* tunne on – kodune tunne 🙂 Muidugi, kui ma ise kohviku teeks, siis ma teeks kõik teistmoodi, aga siin on ka omamoodi nunnu.

—

Panete tähele, et ma pole viimasel ajal rääkinud muust, kui vaid tööst? Sest ma elan praegu sellist rahulikku valge inimese elu ja naudin võimalust kujundada seda väikest kooselu rutiini. Käia pärast tööd koos poes ja teha süüa (loe: lasta endale süüa teha), vaadata koos filmi ja lihtsalt… Olla. Just seda olen ma viimased kolm päeva teinud.

Ja hea on. No on 🙂

—

Eile olin jube usin ja tubli ning tegin ära kaks asja, mida oleks juba ammu teha tulnud. Esiteks läksin (kuu aega pärast kolimist) panka ja ütlesin neile, et mul on uus aadress.

Eestis oleks ma loginud hanzanetti ja lihtsalt uue aadressi sisse trükkinud. Siin see-eest pead täitma mingi kuradi põhjaliku ankeedi, nagu oleks kolimine kuritegu.

Ja teiseks tegin lõpuks ometi algust national insurance numberi taotlemisega ehk läksin Jobcenterisse ja helistasin, et aega kokku leppida. Numbrit on vaja selleks, et vähem makse maksta ja mõned töökohad näiteks ei võta üldse jutulegi, kui sul seda pole (ega muidugi enne ei anta ka, kui tööl käid). Polnud viitsinud sellega siiani tegeleda, Kay juures küll oli lauatelefon, aga ma olin lihtsalt laisk, hiljem ei viitsinud Jobcenterisse minna. Nüüd siis sai lõpuks ära käidud ja helistatud, kõne võttis aega ca 15 minutit (küsiti igasuguseid andmeid aadressist ja töökohast kuni rahvuseni) ning aja sain… 14. septembriks! Krt, ma ei arvanud, et neil NII pikad järjekorrad on. Vestlusel küsitakse lihtsalt selle kohta, mis sa teed ja teha kavatsed ning kui asjad on korras, siis on see rohkem formaalsus ja saadki numbri kätte (mis võtab kindlasti veel oma aja).

Igatahes, algus on tehtud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Aga see kuradi paberimajandus ja bürokraatia siinmaal… Ega’s muud, kui õpin rohkem Eestit hindama 😉

—

Kaks tööpäeva veel, siis tuleb puhkus 😀

Einokuratküll

08/08/2007 / rõõm, töö, virin/urin / 7 Comments

Täna on tööl kõik kuidagi eriliselt p*rses.

Seda nagunii, et esimene masin, mida tavaliselt kasutame, oli terve eilse päeva p*rses ja pool tänast ka ja tagumist kasutada on k*pp, sest kõik asjad-süsteemid on esimese ümber ja tagumine teeb koledat häält ja shotid jooksevad kauem ja sada muud häda. Tehti siis esimene masin lõpuks korda ja nüüd jooksevad shotid lihtsalt liiga pikalt. Ma pole nüüd kindel, kas inimesed, kes kohvi tegemisega kokku puutunud pole, minust üldse aru saavad, aga lühidalt… Kohvi tegemine seisneb selles, et lased kõigepealt masinast 1-2-3 vms shotti kohvi ja siis valad kuuma piima peale. Shotid peaks masinast ise välja jooksma ja õigel ajal ära lõppema, nii et sinu töö on ainult kohvi masinasse panna, tass alla ja nuppu vajutada. Aga nüüd jookseb vesi liiga pikalt, nii et sa pead pärast nupule vajutamist peale passima, et sa selle õigel ajal kinni ka vajutaks, muidu tuleb ühest shotist umbes poole rohkem vett läbi kui peaks.

Uus poiss sai täna hakkama tõelise vaimuhiiglusega – pani blenderi alusele ilma kaaneta kannu ja selle siis tööle… Võite kolm korda arvata, kas terve blender oli p*ska täis või mitte – külmutatud mangotükid ja mahl. No kuidas saab ikka nii aju olla?

(Ja ma tükk aega mõtlesin, kuidas blenderit tõlkida, aga no sõnaraamatu kõige sobivam vaste saumikser ei ole ju ka see. Ehk siis ma jäin inglise keele juurde)

Ja teine töötaja, kes peale uue poisi ja supervisori veel praegu tööl on, see on lihtsalt jube aeglane kogu oma olekult. TEMALE muidugi kasulik, et miski teda endast välja ei vii, aga kui ta tänu sellele kõike muud ka umbes kolmandiku võrra aeglasemalt teeb, kui võiks, siis on minul suht s*tt.

Ja tasuta wifi kaardid on praktiliselt otsas! Mul on kõrvale pandud veel nelja tunni jagu ning all kassas on paar tükki alles, siis on kõik. Ma ei tea, mis edasi saab :'(

Et jah.

Positiivsema poole pealt nii palju, et eile Debbie naeris, kui ma pausile minnes võileiba valides nägusid tegin ja mina vastasin: don’t laugh, i’m trying to decide which one of them is least disgusting (mis btw ei õnnestunud, see OLI tõeliselt jälk, mille valisin, no mul on nii kopp ees kõigest), siis täna läks veidi paremini – esiteks oli meil mingi uus supp, mis maitses väga hästi ja teiseks oli miskil puhul saadetud mingi uut sorti kook (proovimiseks ilmselt vms) ja me võisime seda süüa ja see oli ka hea. Et vähemalt näljas ma täna ei ole.

Eelmise nädala payslipid saime täna lõpuks kätte (oleks pidanud juba eelmisel neljapäeval tulema) ja ma sain tõepoolest juba tolle nädala eest £5.70 (Tarase jutust jäi mul mulje, et oleks pidanud alates järgmisest nädalast saama), mis on äärmiselt positiivne, sest see oli mul 7 päeva ehk 50,5 tunni nädal. Juhhuu!

Ja siis veel üks tore asi – Mees helistas ja ütles, et me saime järgmiseks reedeks torumehe aja. Nii et kui hästi läheb, siis saab Pips viimased neli päeva Londonis ennast isegi normaalselt pesta. Noh, mina ka muidugi, aga mina olen (paraku) juba enam-vähem harjunud, ehkki Nadjat tsiteerides: igasuguse s*taga ei maksa ära harjuda.

Sedasi siis.

Nädalavahetus piltides

06/08/2007 / igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Need kolm päeva jäävad mulle kauaks meelde just oma palavusega. Suvi selle sõna kõige paremas mõttes – selline suvi, mille järele ma juba nädalaid igatsenud olin. Ja mul juhtus olema isegi kaks vaba päeva – puhas õnnistus.

Reedest Reinu pubi mainisin juba eelmises postituses. Tookord unustasin ära kaks pilti, mis tol õhtul tegin, saavad siis siia. Eks nädalavahetus algagi ju reede õhtust 😉

Esimene pilt läheb loomulikult tervitustega Pipsile. Mina muide ei teadnudki, et pip tähendab inglise keeles seemet, aga kui mulle seda öeldi, siis tuli küll meelde Bethi kanaarilind Louisa May Alcotti raamatust “Väikesed naised” (või mõnes selle järgedest), kelle nimi oli Pip ja seega ma eriti imestunud polnud.

Eriti auväärne 15 aastat vana viski veelgi auväärsema nimega, muhahaa.

Laupäeva õhtu algas minu jaoks taas Reinu pubis, kuhu minemisega seekord päris esimest korda üksi hakkama sain (see ei lähe arvesse, et ma Picadilly Circuses kõigepealt ajalehemüüjatelt suunda küsisin ja tee peal Mehele vähemalt kolm telefonikõnet tegin ja suurel hulgal roppusi karjusin, NÜÜD oskan edaspidi igatahes ilma igasuguse abita ise minna!)

Pubist liikusime edasi Willesden Greeni Reinu juurde grillima. Teekond oli äärmiselt lõbus, ilmestatud Red Bulli ja Smirnoffiga. Metroo põrandat sai näiteks desinfitseeritud.

Reinu aeda kogunes tol õhtul (Londonile suhteliselt tavapärane) rahvusvaheline seltskond: Reinu majanaabrid, nende sõbrad ja muud loomad, sealhulgas Eesti neiu, kellel oli laps musta mehega (rahvus teadmata, aga ta rääkis oma sõbraga prantsuse keeles, mille peale mina taas igatsevalt mõtlesin, et kui oskaks ka nii hästi ja tahaks ikka veel õppida) – kõige nunnum pisike tõmmu lokkis juustega poisipõnn, kes igal pool ringi koperdas ja mingi hetk muru pealt viskipudeli kätte sai ning sellega ringi käis. Mul on sellest päris hea foto ka, aga pärast pikki kõhklusi otsustasin seda siia mitte panna, sest noh, (siiski suhteliselt) võõra inimese lapse pilt suvalises blogis, mulle vist ei meeldiks, kui minu lapse pildiga nii käitutaks ja luba küsida ma ei saa… Seega siis nii.

Äärmiselt värskendav ja mõnus oli üle pika aja olla lihtsalt purjus, olemata väsinud või midagi muud. Lihtsalt kohustustevaba, ergas ja purjus… Ja rõõmus. Ja ülemeelik.

Sellest ajast, kui hämarduma hakkas, on mul ähmasemad mälestused, aga parim neist on meenutus, kui hea oli Mehe süles magada ning kui mõnusalt pehme ja soe oli tema jope all 🙂

Ja pühapäev (kui jätta kõrvale mõned mitte nii toredad momendid, mida oli siiski vähe ja mida ma otse loomulikult ei meenuta) oli tõeline idüll.

Sõime hommikust ühes äärmiselt sümpaatses väikeses kohvikus, mille lihtsalt Streathami poole jalutades leidsime. Palavus, välilauad, rohelus, päikesevarjud, jääkülm smoothie, tasuta wifi (seda viimast küll ei kasutanud, aga tuleviku mõttes väga hea leid) – oleks tahtnud pilti teha, aga kuna olime teel shoppama ja meeletult palav oli, siis ei viitsinud kotti võtta ja mul polnud kaasas muud, kui vaid Oyster, telefon ja päikeseprillid.

Otsisime Streathamist (erilise eduta) kasutatud mööbli poode ning jõudsime lõpuks jälle Croydonisse. Käisime seal esimest korda juba paar nädalat tagasi, sest seal oli mingi riidepood, kuhu Mees minna tahtis – tookord küll juba suletud ja sel õhtul sai hoopis mulle roosa telefon ostetud. Juba siis mõtlesin, kui mõnus seal on – peatänav, mis oli täis poode ja sagimist ning kus ei sõitnud autosid… Just see viimane oli kõige sümpaatsem, meenutas mulle kangesti Horshamit.

Seekord oli seal veel mingi turulaadne üritus, erinevate maade tooted ja söögid ja letid ja… Mõnus väikelinna tunne tuli. Croydon meeldib mulle kogu Londonist siiani vist kõige rohkem.

Praegu on kahju, et kõigest sellest pilti teha ei saanud, aga tagasi mõeldes ei kahetse siiski kõige vähematki, et fotokat kaasas polnud – hea kerge oli ilma igasuguste asjadeta olla.

Ja õhtupoolikul vedelesime lihtsalt maja kõrval… Sellelsamal muruplatsil, mida hiljuti pildistasin.

Otsisime levi (lõpuks leidsime ka muide, ühe maja nurga juurest, aga see oli nii saast, et esialgu käin vist ikka pigem tööl netis, Mees rääkis midagi võimsamast võrgukaardist (?), eks näis):

Olime nunnud:

Ja mitte nii nunnud:

Ja siiski, päris nunnud:

Ja lihtsalt… Chillisime.

Ja nüüd on viimane töönädal. Ja siis tuleb puhkus. Ja Pips. Ja Maris ja ema… On, mida oodata 🙂

Vaba päev

03/08/2007 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Jajah, mul on vaba päev. Eriliseks teeb selle asjaolu, et viimane vaba päev oli mul vist… 21. juulil? Mingi laupäev ja mitte nädal tagasi, vaid kaks.

Ja ma pean tunnistama, et (ennast kiitmast ma ei väsi) kell on alles kaks läbi ja ma olen juba hirmpalju kasulikku teinud.

Pesu pesnud ja selle kuivama pannud. Nõusid pesnud (no neid oli vähe, eks) ja pliidi ära puhastanud. Nägu koorinud-maskitanud-kreemitanud. Vannis käinud. Keha koorinud. Jalavanni teinud. Epileerinud…

Ja nüüd ma istun tööl, sest Pipsi artikkel ilmus täna ja mul oli ometigi vaja kohe samal päeval seda lugeda.

Olen ilus ja puhas ja pehme ja hästi lõhnav ja kuna oli üleslöömise tuju, siis on mul isegi kontsakingad ja ripsmetušš… Oi oi. Ütleme nii, et ma tunnen ennast päris hästi 🙂

Aga et kogu see sissekanne liiga positiivne ei saaks (irw), siis ma panen lõppu ikka natuke vingu ka.

Täna nimelt oli mul esimene kord võtmete puudumise üle korralikult vihastada. Tulin kodust välja ja olin juba metrooni jõudnud, kui järsku turgatas pähe, et ei võtnud jakki kaasa, kuna väljas oli palav… Ja ma hoian oma Oysterit jaki taskus, sest tavaliselt on mul jakk ALATI kaasas.

Lõppkokkuvõttes pidin ostma päevase travel cardi, sest üks ots metroos ilma Oysterita maksab £4 (oysteriga £2 ja mul on nagunii nädalane travel card, eks), aga päevane travel card paberkandjal ainult £5.10.

Oi oi, ma olin pissed. Aga midagi polnud teha, sest võtmeid polnud ja kedagi enne viit koju tulemas ka mitte.

Ah, mis seal ikka. Ei saa ometi mingil viiel naelal oma tuju rikkuda lasta 🙂 Varsti tuleb Murakas ka siia, saan temaga veidi chillida ja siis koju mehe juurde ja… Elu on ilus.

Ilm on ka suurepärane. Ometi kord sattus vaba päev õigele ajale!

Ja Marko külaskäigust ka

02/08/2007 / london/UK, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Meeldetuletuseks siis nii palju, et ta oli siin 12. juulil. Lihtsalt pole olnud varem võimalust ja/või tuju kroonikat kirjutada. Nüüd siis lõpuks ometi on 😛

Läksin Markole hommikul Victoriasse vastu, päeva eesmärgiks oli näha nii palju Londonit, kui see ühe päevaga üldse võimalik on.

Kuna Victoria Station asub teatavasti Buckinghami palee lähedal, mõtlesimegi selle esimesena üle vaadata. Ja kohe sai kirja esimese linnukese teemal Tikker ja orienteerumisoskus ehk ma leidsin selle üles küll, aga selle asemel, et otse palee ette minna, sattusime me kuidagi vales suunas jalutama, ümber aedade. Ja see aed on suur – I mean, SUUR. Aga lõpuks me kohale jõudsime. Pilti ei hakka panema, on ju varem näidatud ka, kole nagunii.

Siis võtsime suuna Camdenisse, kuna nälg oli suur, aga minul oli muust rämpstoidust kõrini ning ühtki head ja odavat hiinakat ma mujal ei teadnud. Pluss Camden on nii äge, et tahtsin seda Markole nagunii näidata.

Pilte jälle ei viitsi panna, midagi nii erilist seal ei teinud ka (erilist pilti, ma mõtlen). Lihtsalt sõime ja vaatasime niisama ringi, aitasin Markol Pipsile T-särki valida ja ostsime maasikaid ja…

Siis sõitsime minu töö juurde, sest Markol oli netti vaja ja tol hetkel teadsin ma ainsa tasuta wifi olevat sealses pargis. Sealt siis ka esimene illustratsioon. Just nii ma päevast päeva istusingi, kui Alconbury Roadil veel netti polnud:

Näitasin talle oma töökoha ka ära, istusime isegi seal veidi, jõime kohvi ja teed… See oli üldse esimene kord, kus ma all kohvikus nö kliendina istusin – mõnusam oli, kui oleks arvatagi osanud.

Käisime sealsamas asuvast Bordersist läbi, sest Marko tahtis osta raamatut, millest ta seni oli lugenud vaid esimest viit osa. Neil oli ka ainult esimesed viis osa, aga meid suunati edasi mingisse raamatupoodi Tottenham Court Roadil, kust meid omakorda suunati edasi poodi nimega Forbidden Planet, mis Marko silmad üliväga särama pani ja kust ta oma raamatu ka päriselt leidis ja ära ostis.

Tegelikult ma pean tunnistama, et nüüd läheb kogu vaatamisväärsuste järjekord veidi häguseks ja ma võib-olla unustan midagi vahelt ära, aga kuivõrd fotod on kronoloogilises järjestuses, siis lähtun nendest ja loodan lihtsalt parimat.

Igatahes kärutasime metrooga mööda Londonit ringi ja vaatasime turistikaid ning ma tegin Markost rea pilte seeriast mina ja London 😛

Ehk siis… Marko ja Picadilly Circus:

Marko ja Trafalgar Square:

Vahepeal tahtis Marko minna Madame Tussauds vahakujude muuseumisse ning mina istusin seni tema läpakaga wifis ja kirjutasin tolle sissekande, mida ülevalpool ka linkisin. Ehk siis tegelikkuses sai aku peaaegu kohe tühjaks ja ülejäänud aja lugesin Jackie Collinsi raamatut, mis oli hirmpõnev ja mul oli väga lill olla.

Selleks ajaks, kui Marko muuseumist välja jõudis, olin mina võrdlemisi kärarikkal tänaval istumisest ja päevasest ringikablutamisest suhteliselt väsinud ja närviline. Seega võtsime suuna Tower Bridge’i juurde, et seal veidi chillida, jalga puhata ja viisakalt alkoholi tarbida.

Ja et ka ennast ära näidata, siis pilt nimega “mina ja Tower Bridge ja munakujuline maja” (ehk Londoni linnapea peakorter, nagu Maris selle postituse kommentaarides väitis):

Marko ja Tower Bridge:

Seejärel ostsime ostsime alkoholi. Kuna kohalikku siidrit ma võimalusel ei joo, sest see ei maitse üldse siidrina, küll aga meeldib mulle üks siidrilaadne kirsimaitseline magus löga, mida paraku müüdi ainult suures pudelis, siis… Mnjah. Kes kui palju joob 😀