Tundsin mullalõhna, hakkasin selle võimalike põhjuste üle juurdlema ja sain lõpuks aru, et oleks vist asjakohane mõned õnnitlused Eesti poole teele saata.
Tavaliselt otsin sellisel puhul netist midagi illustreerivat, aga seekord polegi vaja. Väike meenutus jõuludest, millest varem on siin blogis näha olnud vaid väike fragment selle posti sellel fotol.
Jaa, ma mõtlen ikka veel nii 😉
PALJU ÕNNE!
Tülide juures on üks hea asi ka – pärast leppimist on kõik alati eriliselt magus. Ei taha enam kunagi neli ööd järjest üksi magada! (sry, Iiris, sina ei lähe arvesse 😉 )
Aga pildil on hoopis kohvi, mis Luca mulle eile õhtul tegi.
Enne raamatupoodi minemist ostsin plätud. -50% – £4. Eestis 100 kr nii odav ei tunduks (ehkki väga kallis ju ka ilmselgelt mitte), aga siin küll. Hästi mõnusad on, pehmed ja mugavad. Mustvalge fetiš on endiselt tugev. Mitte et mul tegelikult veel ühte paari plätusid vaja oleks, eks 😉
Iiris ostis endale kleepsud, et läpaka peale kujundeid kleepida. peamiselt sellepärast, et ta edaspidi kohe peale vaadates vahet teeks, milline on minu ja milline tema arvuti – meil on need nimelt täiesti ühe välimusega. Veel ostis ta valgete pärlitega võtmehoidja, aga selle pildi lasen ma tal endal üles panna.
Üleeile avastasin, et siinsamas Angelis, mu töökoha kõrval asuva ostukeskuse teisel korrusel asub hiina gourmet buffet. Ja et see on täiesti normaalse hinnaga – take away väike karp £2.80 ning suur £3.60. Siiani oli mul see häda, et peale Camdeni ma ühtegi puhvetilaadset hiinakat endale sobival marsruudil ei teadnud – igasuguseid tavalisi take awaysid oli küll, aga need pole üldse nii head, saad vähe asju tellida ja no lihtsalt ei maitse nii hästi. Aga see siin on täpselt sama hea kui Camdenis ja sama odav ka. Muust rämpstoidust on ammu siiber, aga hiinakat naudin ikka veel meeletult. Täna näiteks oli äärmiselt maitsev avastus crispy seaweed ehk krõbe merivetikas (kõlab jälgilt, mis? aga maitseb suurepäraselt!) – pildil näha parempoolses karbis. Peale selle sõin riisi, magushaput kana ja praekana, kõik äraproovitud headuses.
Ja kui ma seda hiinakat sõin ja iga natukese aja tagant ohkisin: omg, that’s so f*cking good!, siis ma järsku… Sain aru, kui mõttetu on tülitseda. Sain aru, kuiväga ma E järele igatsen ja kui nõme oli selle ühe õhtu pärast selline tüli üles kiskuda, mis tegelikult oli ahastav appikarje hoopis teiste asjade peale. Ja kuigi ma oleksin vähemalt kolm korda varem tahtnud temaga asju selgeks rääkida, siis alati läks mingi asi natukene valesti ja mina olin liiga uhke, et mingit omapoolset sammu teha.
Aga siis ma järsku tundsin, et ma olen loll. Et ma ei taha olla loll. Et ma helistan talle ise. Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tema helistas. Ja küsis, mis nüüd saab, kas me jäämegi teineteist igavesti vältima… Ja ma katkestasin ta jutu poole lause pealt ja ütlesin, et saame kokku ja räägime.
Nii et me siis saame varsti kokku ja räägime. Ja ma olen kindel, et kõik saab korda.
Mul on jälle hea olla 🙂
Nii ma siis istun enne tööd staff roomis, joon oma vaniljelattet ja… Päris hea on olla.
Täna vast jõuan midagi siia lõpuks kirjutada ka, sain kõik teiste blogid lõpuks läbi loetud. Veerand tunni pärast pean küll tööle minema, aga kaks pooletunnist pausi on ja kui nett jälle ei jupsi, siis…
Aga niikauaks saadan Martale ja Potsatajale ühe suure virtuaalse pai.
Tegelikult pidin ma täna õhtul kolima, aga kuna Swamm magas liiga kaua, siis lükkus homsele. Ja enne ma detailidest ei räägi, kui asi päriselt toimunud on, sest ei taha ära sõnuda.
Pakkisin kõik oma asjad kokku, läks väga valutult ja võttis aega vaid poolteist tundi.
Olen viimased tunnid oma blogi arhiivi lugenud. Mitte päris kõike järjest, aga nii valikuliselt. Võtsin ette kõigepealt juuni, siis mai, nüüd olen aprillis 2007. Ja loen nii, et järjest vanemaks lähevad.
Paljude asjade peale on praegu nii hea naerda. Näiteks selle peale, et ma kartsin enne esimest tööpäeva, et ma ei saa aru, mida kliendid räägivad (no see suhtluskramp oli alguses, mis siis, et keeleoskus hea, nüüdseks muidugi ammu kadunud). Et ma kurtsin, kuidas tööl on raske ja nii palju asju vaja meeles pidada. Hiljem jamad piima ja masinate puhastamisega.
Nüüd haigutan ja teatan, et töö on nohu. Aga graafik on s*tt ja palk ka, nii et tahaks paremat. Augusti lõpus siis. Küsisin täna, kuidas puhkuseraha arvutatakse. Liidetakse kõik palgad kokku ja arvestatakse nädala keskmine. Nii et mida rohkem enne tööl käinud oled, seda rohkem saad. Loogiline. Positiivne (sest mingi aeg tagasi ma töötasin pikalt kuus päeva nädalas ja järgmised viis nädalat ju ka)
Ja siis ma olin mingi aeg pildistanud kollast liblikat ja mõtlesin, milline suvi tuleb. no… Päris huvitav on, ütleme nii 🙂
Ja siis kogu see poistega seotud jama, mis nii pikalt ja raskelt kulges. Mis nüüdseks on igakülgselt ok, sest kõik asjaosalised on ammu aru pähe võtnud.
(linkida ei viitsi ühtki neist mainitud asjadest, sest ei viitsi uuesti üles otsida. Uni on)
Nii palju probleeme, mis nüüdseks on kõik lahenenud.
Tuletab lihtsalt meelde, et alati läheb paremaks. Et kõik laheneb.
🙂