rõõm

Nostalgia

Keskkooli lõpetamisest on kuidagi juba viis aastat mööda saanud ja poolteist nädalat tagasi toimus esimene meie lennu kokkutulek, kuhu mina muidugi minna ei saanud, sest olen ju siin 🙁

Ma varem eriti ei süvenenud sellesse teemasse, aga täna sattusin Orkutis meie lennu communitysse ja lugesin foorumit ja vaatasin pilte ja… Nii kohutavalt kohutavalt kahju on, et ei saanud minna. Oleks nii väga tahtnud näha, mis meist kõigist saanud on.

2005. aasta sügisel oli viimane vilistlaste kokkutulek, seal ma käisin ja ma mäletan seda tunnet, mis mind ikka täiega rabas. Kuidas ma armastan oma kooli… Lihtsalt nii palju häid mälestusi.

Oeh. Loodetavasti olen järgmist kokkutulekute ajal ikka Eestis, siis ei puudu neilt mitte mingi hinna eest.

Minu kool on lihtsalt parim!

EDIT kell 4:06

Pole oluline, et ma pean kell üheksa tõusma, eks. Olen siiani netis kolanud ja nostalgitsenud. Orkutist uusi vanu tuttavaid leidnud. Kooli kodukalt videosid vaadanud… Õpetajate päev. Õpside bänd. Naera puruks.

Nostalgia.

Meenutus rongkäikudest kogu kooliga läbi Pärnu (kesk)linna. See võimas ühtekuuluvustunne. MEIE-tunne. See ei kao. See jääb. Elu lõpuni 🙂

EDIT kell 4:36

Aga äkki peaks hoopis õpetajaks hakkama?
(aga ega ma tegelikult kusagil mujal kui oma koolis õpetada ei tahaks ka)
Ma AUSÕNA lähen kohevarsti magama, vaatan ühe video veel ära.

Niuks

Kõik lähevad Rabarockile ja mina ei saa!

Okei, tegelikult olen ma täna hommikul rääkinud ainult Vaska ja Nadjaga, rohkem ei julgegi, nagunii kõik teised lähevad ka.

Ja tegelikult ma üldse ei vingu, sest mul on vaba päev ja mul on köögis poolalasti mees, kes praadis mulle hommikusöögiks sinki ja mune (pilti ei lubatud teha, muhahaa) 😛

Ja me läheme varsti kinno.

Ja üldse.

Et tegelikult on elu väga lill. Ka ilma Rabarockita.

Lihtsalt

köögisTahtsin oma eelmist sissekannet eile õhtul täiendada, aga nett võeti enne käest ära, kui jõudsin.

Lisan siis nüüd praegu, et mul on alati olnud nõrkus meeste vastu, kes mulle süüa teevad, isegi kui see seisneb pelmeenide keetmises ja tomati lõikamises 🙂

Aga täna on mõnus päev olnud. Asjaliku tuju päev. Tööl olin asjalik ja õhtul kodus ka – pesin pesu, võtsin üle pika aja ette tripi normaalsesse toidupoodi (ja naasesin sealt suuuuure kotiga), tegin ISE süüa (seekord ravioole, pelmeenid on ikka paremad!), käisin duši all ning veetsin surmigava ja kohati valuliku (aga oh kui vajaliku) tunnikese epilaatori seltsis.

Ega rohkem polegi midagi öelda (ja ma pole kindel, kui asjalik senine juttki oli) 😀 lihtsalt seda et… Mul on hea tuju. Ja et ma olen täna jube palju kasulikku teinud, mis tekitab omakord veel head tuju.

Vaatan nüüd Ocean’s Twelve‘i edasi… Sest homme läheme ilmselt Ocean’s Thirteeni vaatama 😛

True bliss

Meil on kodu lähedal Poola pood.

Iga päev töölt koju tulles jalutan sealt mööda. Sisse pole seni viitsinud astuda. Aga täna oli pelmeene vaja ja kodulähedane off license, mille ravioole alguses mõte juurde osta oli, ei jäänud teele ette, seega siis läksime…

Ja mis ma leidsin?

Külm Fizz. Tõeline õndsus! Kui keegi veel ei teadnud, siis maasika ja mustika Fizz on mu absoluutsed lemmikud alkohoolsete jookide hulgas 😛

Mees tahtis oma õlut ka pildile lükata, aga kuna see polnud Eesti oma, siis ma ei lubanud. Muhahaa.

Pelmeenid saavad ka kohe varsti valmis. Täna on meil pidu 😛

Kehamaalingutest

My documentsi revideerides avastasin kausta kehamaalingupiltidega, mis ma kunagi spetsiaalselt blogi jaoks välja valisin, aga see sissekanne jäi tookord miskipärast kirjutamata. Nüüd lükkan need küll üles, sest pärast kõike seda vihastamist on ilusaid mälestusi palju parem vaadata. Ja olgem ausad – kehamaalingud on ikka kuradi ägedad!

Kõigi maalingute autor on Kats, kelle (pahaaimamatuks) modelliks ma olen alati nõus rõõmsalt minema (Londonis on see küll paraku raskendatud, aga ega ma siia ju igaveseks jää!). Reklaami mõttes võin ära mainida, et Katsi võib alati igale poole maalima tellida 😉

Aga et siis pildid.

2005. aasta Tartu tudengite kevadpäevadel osalesime võistlusel “Maali tudeng kauniks”, millest kirjutasin omal ajal pikemalt siin:

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, postimees

© Anton Klink

(ja siit edasi on kõik pildid erakogust)

2005. aasta juulis käisin Watergate’il Katsile elavat reklaami tegemas:

Ja eelmise aasta juunis kutsus Kats mu kuskile Rakverre, kus oli mingi uue kantseleitarvete poe avamine ja mina mängisin taas modelli:

Oeh… Kehamaalinguigatsus tuli kohe peale!

Scroll to Top