Kõik lähevad Rabarockile ja mina ei saa!
Okei, tegelikult olen ma täna hommikul rääkinud ainult Vaska ja Nadjaga, rohkem ei julgegi, nagunii kõik teised lähevad ka.
Ja tegelikult ma üldse ei vingu, sest mul on vaba päev ja mul on köögis poolalasti mees, kes praadis mulle hommikusöögiks sinki ja mune (pilti ei lubatud teha, muhahaa) 😛
Ja me läheme varsti kinno.
Ja üldse.
Et tegelikult on elu väga lill. Ka ilma Rabarockita.
Tahtsin oma eelmist sissekannet eile õhtul täiendada, aga nett võeti enne käest ära, kui jõudsin.
Lisan siis nüüd praegu, et mul on alati olnud nõrkus meeste vastu, kes mulle süüa teevad, isegi kui see seisneb pelmeenide keetmises ja tomati lõikamises 🙂
Aga täna on mõnus päev olnud. Asjaliku tuju päev. Tööl olin asjalik ja õhtul kodus ka – pesin pesu, võtsin üle pika aja ette tripi normaalsesse toidupoodi (ja naasesin sealt suuuuure kotiga), tegin ISE süüa (seekord ravioole, pelmeenid on ikka paremad!), käisin duši all ning veetsin surmigava ja kohati valuliku (aga oh kui vajaliku) tunnikese epilaatori seltsis.
Ega rohkem polegi midagi öelda (ja ma pole kindel, kui asjalik senine juttki oli) 😀 lihtsalt seda et… Mul on hea tuju. Ja et ma olen täna jube palju kasulikku teinud, mis tekitab omakord veel head tuju.
Vaatan nüüd Ocean’s Twelve‘i edasi… Sest homme läheme ilmselt Ocean’s Thirteeni vaatama 😛
Meil on kodu lähedal Poola pood.
Iga päev töölt koju tulles jalutan sealt mööda. Sisse pole seni viitsinud astuda. Aga täna oli pelmeene vaja ja kodulähedane off license, mille ravioole alguses mõte juurde osta oli, ei jäänud teele ette, seega siis läksime…
Ja mis ma leidsin?
Külm Fizz. Tõeline õndsus! Kui keegi veel ei teadnud, siis maasika ja mustika Fizz on mu absoluutsed lemmikud alkohoolsete jookide hulgas 😛
Mees tahtis oma õlut ka pildile lükata, aga kuna see polnud Eesti oma, siis ma ei lubanud. Muhahaa.
Pelmeenid saavad ka kohe varsti valmis. Täna on meil pidu 😛
My documentsi revideerides avastasin kausta kehamaalingupiltidega, mis ma kunagi spetsiaalselt blogi jaoks välja valisin, aga see sissekanne jäi tookord miskipärast kirjutamata. Nüüd lükkan need küll üles, sest pärast kõike seda vihastamist on ilusaid mälestusi palju parem vaadata. Ja olgem ausad – kehamaalingud on ikka kuradi ägedad!
Kõigi maalingute autor on Kats, kelle (pahaaimamatuks) modelliks ma olen alati nõus rõõmsalt minema (Londonis on see küll paraku raskendatud, aga ega ma siia ju igaveseks jää!). Reklaami mõttes võin ära mainida, et Katsi võib alati igale poole maalima tellida 😉
Aga et siis pildid.
2005. aasta Tartu tudengite kevadpäevadel osalesime võistlusel “Maali tudeng kauniks”, millest kirjutasin omal ajal pikemalt siin:
© Ove Maidla, Postimees
© Ove Maidla, postimees
(ja siit edasi on kõik pildid erakogust)
2005. aasta juulis käisin Watergate’il Katsile elavat reklaami tegemas:
Ja eelmise aasta juunis kutsus Kats mu kuskile Rakverre, kus oli mingi uue kantseleitarvete poe avamine ja mina mängisin taas modelli:
Oeh… Kehamaalinguigatsus tuli kohe peale!
Ma lahkusin kodust veidi enne poolt kuut mõttega paariks tunniks lõunasse keelt kõrva ajama minna ja seejärel tagasi koju tulla, sest hommikul oli (on!) vaja vara tööle minna.
Ma läksin tipptunni ajal. Ma tulin tagasi alles siis, kui metroo enam ei töötanud. Ma jõudsin koju öösel kell pool kolm.
Ma pean 5.15 üles tõusma. Ja selle asemel, et kohe surnult voodisse vajuda, kirjutan ma blogi.
Aga ma olen ju alati arukas neiu olnud 😉
Tegelikult olen tahtnud juba mitu head päeva siia kirjutada, aga alati on midagi vahele tulnud – kas oli midagi olulisemat teha või ei saanud ma netti või kui ükskord sain, siis oli ka kiire ja vaja midagi olulisemat teha või polnud enam lihtsalt kirjutamise tuju… Ja nii need päevad läksid.
Igatahes – pikalt heietada pole siin midagi, aeg on raha. Või siis uni.
Jagaksin teiega hoopis viimase nädala jooksul kogunenud tsitaate, mille peale ma end ribadeks naernud olen. Jah, ma olen neid jooksvalt sobivatesse ja mittesobivatesse kohtadesse üles kirjutanud, sest vastasel korral oleksid need järgmiseks päevaks ununenud.
Teed ukse korraks lahti ja kohe on rinnad paljad.
Kuu võtab.
Meil on kolm varianti – kas suitsetada, seksida või filmi vaadata. Me võime teha kõike kolme korraga või siis kordamööda.
Sina oledki paha – suure peega.
Mul on liiga suur, et alla võtta.
Mis see on? Täiesti närimata kont!
—
Järgmiseks mõned fotod laupäeva õhtust, millest ma siinkohal pikemalt kirjutada ei viitsi, aga lähemalt võite lugeda siit.
Ja tegelikult peaksin ilmselt veel kirja panema ka kõik need uitmõtted, mis mul erinevatel aegadel erinevates situatsioonides olnud on, mõned ikka juba väga ammusest ajast. Mõtted, mille puhul ma hakkan naerma ja mõtlen, et selline asi saab olla ainult Londonis.
(ja tegelikult saab selliseid asju juhtuda kindlasti ka paljudes teistes kohtades, kuid minu mõtted liiguvad vaid seda rada pidi, et kui ma poleks siia tulnud, oleksin ikka veel Eestis ning seal ma ennast sellistest situatsioonidest ilmselgelt leidnud poleks)
Mäletan üht suhteliselt ammust hilisõhtut, kus ma olin (nagu alati) suure näljaga ostnud suvalisest rämpsuputkast mingi kebabi või ribi (kes seda enam mäletab) ning kuna koduni ei kannatanud ometi oodata, hakkasin bussis sööma (mis on iseenesest ka täiesti tavaline, Londoni vahemaad, mäletate?). Aga buss oli nii täis, et istuda polnud ruumi, nii ma siis kõõlusin keset kahekorruselise bussi treppi (seal on muidugi olemas sildid, et trepi peal pole bussi liikumise ajal soovitav ohutuse pärast seista jms) ja närisin oma ribi. Ja mõtlesin sellele, et Eestis ei juhtuks sellist asja ealeski. Ja naersin.
Mäletan eelmise nädala varahommikut Brixtonis, kus ma jalutasin hommikul pool seitse, kohvitass käes (jah, päris tavaline tass, mitte termos ega plastik), metroo poole, et tööle sõita. Ja päike paistis ja linnud laulsid. Ja ma naersin.
(Mees: mis sa võtsid selle tõepoolest kaasa või?
Mina: ma ju enne küsisin, kas ma võin kohvi kaasa võtta)
Mäletan seda, kuidas täna bussiga Finsbury parki poole loksusin ning tabasin end mõttelt, et siinne elu on suures osas juba täiesti loomulik. Et ma ei mõtle enam, kui ma oma levinud marsruutidel liigun, kuhu või kuidas minna, et ma olen harjunud siinse ühistranspordi, vasakpoolse liikluse, busside hääletamise, Oysteri süsteemiga, tohutute vahemaadega, pideva junk foodiga… Ma istusin seal kahekordse bussi ülemise korruse kõige esimesel istmel päikese käes, vaatasin aknast välja ja naersin kõva häälega. Ja mõtlesin, et kui ma oleksin Eestis, siis ma ei teaks, et elu võib ka selline olla.
Mis siis, et veerand tundi hiljem suutsin ma sellessamas bussis koledasti vihastada, sest ma olin üle pika aja tipptunni ajal liikvel ja uimerdamine oli lihtsalt kohutav. Ja ma suutsin vihastada metroos, kui rong mul nina eest ära sõitis (MIS MÕTTES ta paneb uksed kinni just siis, kui ma platvormile jõuan???), ehkki järgmine tuli kahe minuti pärast (nagu tavaliselt), mis jättis mulle just piisavalt aega selleks, et katki läinud koti rihm ära parandada.
Mis siis, et ma vihastasin öösel, kui ma väsinuna lõunasse tukkuma jäin, teades väga hästi, et metroo ei sõida eriti kaua, kuid tigetsedes siiski mõtte peale, et ma pean keset ööd nii kaugelt kahe bussiga koju loksuma ning väljas külmetama (kuna ma ei kavatsenud kaugeltki nii hilja peale jääda ja tulin kodust välja vaid kampsuniga).
Mis siis, et vähemalt kuu aega on igasugune elamissituatsioon veel piisavalt keerukas ja ma saan samalaadsete asjade peale veel n+x korda vihastada ning kes teab, mis kuu ajagi pärast saab.
Ja kui palju on veel neid asju, mida olen tahtnud teile siia selle aja jooksul kirjutada, aga pole kohe jõudnud ja on hiljem ununenud…
See kõik on loomulik. See on ju London.
Ma olen tõeliselt rahul. Hoolimata sellest, mis edasi saab, ma ei kahetse, et ma siia tulin.
Ma olen õnnelik.
EDIT: Käisin korra Sitemeteris ja viimasest 100-st külastusest 75 on tulnud Blogtree kaudu. Tavalise ca 100 külastuse asemel päevas on täna neid praeguseks juba üle 300. Intrigeerivast pealkirjast ilmselgelt piisab, et huvi tekitada… Ja see polnud isegi mitte mu kavatsus. Aga tünga saite te kõik, mis 😛
*ma tean vähemalt kaht oma blogi lugejat, kes seda teinud on. TEIL pole vaja vastata 😉