Tikker hüppab kell pool kolm öösel suurest rõõmust toas ringi ja plaksutab käsi nagu väike laps, sest elektrilambid said lõpuks ometi akna külge pandud.
Elagu jõulud!
PS. Mental note – enne, kui lähed kuuske ostma, katsu kuusejalg muretseda!
Ma läksin suht hilja magama (nii pool kolm), aga ma EI maganud sisse. Ma tõusin õigel ajal. Ma käisin duši all. Ma tegin endale kohvi ning hunniku muna ja majoneesiga saiu. Ma mõtisklesin selle üle, kui mõnus on omada nii vähesel määral juukseid, sest isegi külmade ilmadega ei pea muretsema “mis-saab-kui-ma-hommikul-duši-all-käin-ja-ei-viitsi-juukseid-fööniga-kuivatada”. Ma kahtlen, kas ma enam juukseid kunagi oluliselt pikemaks kasvatan (häh, keda ma petan, miski hetk saab mul kõrini ja raudselt hakkan jälle kasvatama :P).
On laupäev ja tööpäev on kaks tundi tavalisest lühem ja nädalasisestest vaiksem, nii et ma saan rahus teise poole hiiglaslikust riiulist ka ära koristada.
Tore on.
Aga miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin – lugedes hommikusöögi kõrvale oma viimase paari kuu ainsat lektüüri – Daki blogi (demit, sa kirjutad liiga palju, ma ei jõuagi kunagi algusesse… Või siis lõppu? 😀 Aga kui endal elu pole, on jube hea kellegi teise omale kaasa elada), leidsin jälle ühe tema mõtteavalduse, mis minu vaadetega nii perfektselt kokku sobib. Homoseksuaalsusest sedapuhku. Loe siit.
Olen Daki blogiga jõudnud juulisse 2005. Oli ääretult armas lõpetamise ja bakatööga seotud paanilisi mõtteid (ma ei olnud ainus, lohutav teada) ning kõike muud ülikooliga seotut meelde tuletada.
Ilus, ILUS aeg oli. Hoolimata sellest, et erialaga puusse panin (tegelikult pole isegi see 100% kindel, leidsin ju isegi ühe erialase tööpakkumise, mis VÄGA HUVITAV tundus). See ei muuda fakti, et ma veetsin kolm võrratut aastat, sain hindamatu elukogemuse ja palju uusi sõpru, leidsin oma elu esimese tõelise armastuse ja et ma jumaldan Tartut, oma osakonda, õppejõude, kursust ja üldse 🙂
See oli üks väga eriline ja õnnelik päev – ja aeg-ajalt polnud ma sugugi kindel, kas see üldse kunagi kätte jõuab… Heldimusega tuletan meelde.
Igasugused koolilõpetamised on üldse sellised… Kehavälised kogemused. Sa ei usu viimse hetkeni, et sellega hakkama saad ja kui actually saad, siis on lõpuaktuse päeval suu kõrvuni ja tuju nii taevas, et sel päeval pole võimalik sinust mitte ühtki koledat fotot teha. Õnn paneb särama. Õnn teeb ilusaks.
Oh, kuidas tahaks jälle kuskile õppima minna. Midagi, mis mind tõesti huvitaks. Kutsumus, miks sa mulle juba puuga pähe ei löö?
Seoses sellega, et sain hiljuti hakkama suure tööga ehk valisin välja kõik pildid, mida paberile teha ja albumisse panna (aasta algusest alates, kokku 500 ringis, JAH, ma olen fotopede!), avastasin, et mul on palju ägedaid pilte.
Kollektsioon parimatest/tähenduslikematest/ägedamatest on siin:
EGIPTUS (14-24. aprill 2006)
Kairo
Valgusetendus püramiidide taustal
Alexandria raamatukogu
Alexandria hotell. Bassein (mille vesi oli muide jõle külm).
Alexandria hotell. Meie toa külmkapp.
…
Homme pean viks ja viisakas olema, aga öö venis jälle pikale. Süüdistaks ilusat poissi. Mitte R-i seekord. Kõige esimest ilusat poissi. Muig.
Aga Ruudu, ma luban, et olen homme õhtul ikkagi värske, ausalt!
Ja nüüd ruttu magama.