Midagi ilusat
We are all in the gutter, but some of us are looking at the stars.
Oscar Wilde
rõõm
The Cure – Close to Me
Mulle meeldib ausus.
Mulle meeldib otsekohesus.
Ja mulle meeldib, kui tüüp, kes mu öösel lipsuga duši alla veab, selle järgmisel päeval ka ära triigib.
Ilusad asjad
Paratamatult kord on juba nii, et kui midagi on halvasti, tunnen ma meeletut vajadust ennast välja elada ning tulemuseks on hulk vihaseid / tigedaid / hüsteerilisi postitusi.
Tegelikult pole ju kõik alati nii s*tt, nagu siit paistab. Tegelikult on palju ilusaid pisiasju ja suuremaid asju, ma lihtsalt tavaliselt ei räägi neist. Mõtlesin, et äkki vahelduseks peaks 😉
Ilus on see kastanimuna, mille ma viimasel nädalavahetusel Pärnus Annikaga jalutades korjasin. Ilus on see aroomilamp, mille ma parandamatu päevalillemaniakina täna Ülemistest ostsin. Ilus on see tulp, mille Murakas mulle viimaseks sünnipäevaks kinkis…
Ilus oli kolmapäeva õhtu, kui me Marise ja Murakaga veini jõime ning hiina toitu sõime (ja suutsime ühena ajaloolistest hetkedest ka Marise tõepoolest täis joota!).
Ilus on mõte, et kuigi asjad võivad vahel minna jube s*tasti, siis mul on alati mu sõbrad, mu perekond, mu kodu, mu töö ja mu iseseisvus. See on teadmine, et ma saan alati hakkama.
Ja veel üks hea asi on kogu selle s*ta juures – suure tõenäosusega saab olukord edasi vaid paremaks minna 😀
mäks says:
noh, sinu terviseks (D) et sul ikka seda jõudu ja jaksu jätkuks tohmanitega võitlemiseks
Minu uus läppar!
Ära tegin! Mul on nüüd uhiuus ja üliäge läppar HP NX6325.
Type: AMD Sempron Mobile
CPU Speed: 1.8 GHz
Internal Memory: 1 GB
Hard Drive Size: 60.0 GB
Screen Size: 15.0 in
Optical Drive: DVD-RW
Graphics: ATI Radeon 1150
Memory Card Reader: 7-in-1
Weight: 2.6 kg
Ostmise mõte tekkis siis, kui esimene laar oli juba läbi käinud ja välgukiirusel ära ostetud. Ei olnud kindel, kas neid enam juurde tulebki või mis hinnaga… Aga eelmise nädala lõpus lugesin, et uus partii jõuab kohale selle nädala algul ja otsustasin tegutseda.
Terve nädala ootasin oma läpakat nagu väike laps jõule. Ja täna õhtul tõi Runn selle mulle lõpuks ära 😀
Üldiselt jah, prose võiks olla parem, ketas võiks olla suurem, kaal võiks olla väiksem… Aga nii naeruväärselt väikese raha eest on see ikka üks kuradi hea masin! Kiirem (lasin RAMi 512 juurde panna) ja kergem kui vana; DVD-kirjutaja, mälukaardilugeja ja klahv, millega saab teha <>| – kolm asja millest ma eelmise läppari juures kõige enam puudust tundsin. Ja saksakeelne klaver, mis tähendab, et pidin ainult õ ja paar sümbolit peale kleepima.
Uue koti ostsin ka, nii et kokkuvõttes on mu läpakamajandus nüüd ca 2 kilo kergem – 3+2 asemel 2,6+0,5 – koju tulles oli kott mu õlal nii kerge, et peaaegu ei tundnudki seda.
Ma olen ülirahul. Huvitav, kaua aega läheb, et esialgne vaimustus kaoks…
Lepa lugu
Nagu mulle on kurdetud, ei saa mõned teist ikka veel päris hästi aru, kes on see saladuslik Lepp, kellest ma kogu aeg räägin.
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama kuskilt juunikuust, kui ta meile tööle tuli – minu jaoks oli ta tükk aega vaid näota nimi poodidevahelises MSNis. Mingil hetkel pressisin temalt süüdimatult välja lubaduse, et ta peab mulle kommi tooma (Selgituseks: me tellime teistest poodidest pidevalt mingeid kaupu ja see oli hetk, kus ma lubasin talle midagi saata ning küsisin, kas ma saan nüüd kommi. Tema strateegiline viga oli mulle seda lubada 😀 Faktide mõttes: ta pole kommi siiani toonud, SELLE eest vähemalt mitte).
21. juunil lõpetasid nende kolmest uuest töötajast kaks ühel päeval keskkooli ja oli vaja, et keegi asendaks. Mina olin ainus, kel oli võimalik minna. Nii me üksteist esimest korda nägime.
Seda ma olen varemgi maininud, et mul olid nende poe suhtes eelarvamused, aga see päev oli väga chill. Meil oli mõlemal juhtumisi hea tuju ja juttu jätkus.
No ja siis ta mulle meeldima hakkaski 😛
Seega ajasin talle edaspidigi poodidevahelises MSNis süüdimatult kahemõttelist juttu – mida edasi, seda rohkem.
Mingil hetkel võtsin kindlaks nõuks ta suvepäevadel ära lohistada, kui ta sel muidugi juhtuda laseb.
Lasi. Ehkki me siiani vaidleme, kes kelle ära lohistas 😛
Sellest, kuidas ma pikemaks nende poodi tööle sattusin ja päriseks jääda otsustasin, kirjutasin samuti ülalmainitud postituses.
Aga ausalt, mul polnud algselt mitte mingeid taolisi kavatsusi. See pidi olema flirt… Lihtne seks. Ma ju pidin uuel aastal välismaale tööle minema. Ma ei otsinud mingeid tundeid ega suhet, tahtsin olla vaba ja lihtsalt vahetevahel ringi seksida.
Paraku on ikka nii, et kõik kipub kavatsustele vastupidiselt minema.
Enne, kui ma arugi sain, olin mässitud veel suuremasse suhete sasipuntrasse, kui ma ette kujutadagi oleks osanud. Seebiooper, mille sisuks muuhulgas seitsmendat kuud rase eks (kes mulle üksvahe meetripikkusi kirju kirjutas, õnneks on nüüd pikemat aega vaikus, loodetavasti jäädavalt), täiesti ootamatult ja kiiresti tekkinud väga tugevad tunded, meeletult palju uusi kogemusi, kohti, inimesi…
Ja olukord ei ilmuta mingeid paranemise märke, pigem vastupidi!
Niimoodi siis.
Aga seda võin ma küll siiralt tunnistada, et ma ei mäleta, millal viimati nii õnnelik olin 🙂 Väga ammu…
PS. Välismaale ma ilmselgelt ei lähe 😉