Mul on tunne, et ma olen kahe viimase nädala jooksul elanud rohkem, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Ja ma olen sealjuures IGA PÄEV tööl olnud. Sellest moraal – kui tahtmist on, jõuab ka õhtuti palju korda saata.
Ma olen käinud meeletult paljudes kohtades, kus ma pole kunagi varem olnud, teinud asju, mida ma pole kunagi varem teinud ja kulutanud suuremal hulgal raha, sest ma ei jõua lihtsalt kunagi sellisel kellaajal koju, kui mõni pood veel lahti on, et süüa osta. Ja väljas söömine, khm… Aga noh, kõigi nende lisapäevade juures võin ma seda vähemalt esialgu endale lubada.
Ühe päeva (pigem siis küll õhtu ja öö) jooksul jõuab nii palju juhtuda, et järgmise päeva õhtuks tunduvad hommikused sündmused olevat hirmkauged.
Eile näiteks… Läksime Lepaga pärast tööd KuKusse, sest Mart ja Nele olid seal. Lepal ja Mardil tekkis (foto)idee, mis lõppes nii:
Siis istusime vanalinnas mingi suvalise maja trepi peal, jõime veini, torkisime mööduvaid turiste vihmavarjuga ja karjusime saksakeelseid roppusi.
Siis seksisime Nukuteatri kõrval tellingute vahel.
Pärast seda pidime Mardi ja Nelega Levikas kokku saama, aga sinna nad ei jõudnudki, nii et lõpuks istusime kuskil väljas ja jõime veel veini.
Ja kuna ma polnud söönud midagi peale kahe saiakese hommikusöögiks, läksime öösel McDonaldsisse.
Ja kui me taksoga koju jõudsime, ei olnud kell üldse veel NII palju. Magama saime sellegipoolest alles kolme paiku.
Ja umbes nii on see igal õhtul.
Elu pole kunagi nii äge olnud.
PS. Ma pole kunagi olnud veinisõber, aga mind tutvustatakse iga päev odavate peetide maailmaga, mis maitsevad kummalisel kombel tuhat korda paremini. Üleeile öösel jootsin isegi Muraka täis 😀 777 mõjub alati!
