rõõm
Nädala jagu kassipilte
Tundub, et praegusega eluga sobib kõige enam nädalavahetustel blogimise rütm. Puhkepäevadel on rohkem aega, jaksab mõelda ja kirjutada 🙂 Mul mõlgub mõttes küll ka paar pikemat postitust, aga nendeks on vaja teatud tuju ja aega…. Seniks saab vähemalt igapäevaeluga järje peal püsida.
Möödunud nädala kassipilte on ainult 16 ja minu tehtud neist vaid mõned üksikud. Enamik Kaaslase, mõned ka laste poolt. Selle nädala enim pildistatud kassi tiitli saab endale Paksu 😀
Kuna Plikal pole veel kummutit riiete jaoks, kasutab ta ajutise riidekapina raamaturiiulit. Riiete peale saab endale teadagi väga mõnusa pesa teha 😀
Üks varahommik ja kolm näljast kassi 😀 Kaaslane lõikab parasjagu südant või neeru ja kassid jälgivad üksisilmi arenguid…
…
Kuidas me Paksuga musta puslet kokku panime
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Tanel keeldus mulle enne sünnipäevakingitust saatmast, kui ma olen teinud traditsioonilise sünnipäeva blogipostituse. Ja siis saatis ta paki esimese hooga kogemata mitte Pärnu Maxima, vaid Tallinnas Pärnu maanteel asuva Maxima automaati, mis tähendas, et ta sai selle sealt ise välja võtta ja edasi saata 😀
Vahemärkusena, et corona meeldiva kõrvalnähuna paigaldati just turu Rimi juurde turu Rimi juures on juba väidetavalt üle poole aasta Omniva pakiautomaat, mille olemasolust ma alles nüüd teadlikuks sain, seega nüüdsest võib kõik pakid sinna saata 😛
Igal juhul 7. aprillil sain oma paki lõpuks kätte… Ja purskasin naerma… Ma poleks elu sees ostnud ühevärvilist puslet… Tanel on õel 😀
Mul oli tegelikult juba eelmisel pikal nädalavahetusel plaanis see pusle kokku panna, aga aeg kadus muude asjadega käest. Selle asemel lebosin, lugesin ja värvisin mune. Nii et pusle ootas kannatlikult oma aega, mida aprillis ei tulnudki – ülejäänud nädalavahetused tegelesin teise tööotsaga ja vähesel puhkeajal ei jaksanud puslele mõeldagi. Oli teada, et see pole ühe päeva töö ja pikemaks ma seda kasside pärast poolikult lauale jätta ei tahtnud.
Aga siis tuli mai ja järgmine pikk nädalavahetus ilma ühegi kohustuseta. Selleks ajaks oli puslede panemisse nii pikk paus jäänud, et igatsus oli juba väga suur 😀 Seega reede lõuna ajal hakkasin pihta ja kell kolmveerand üks oli seis selline:
…
Aprilli raamatud
Kaaslane: “Kas sa tõesti kavatsed hakata mind päris raamatute lugemisega kiusama?”
Mina: “Watch me“
Ehk et raamatukogust sai broneeritud raamatuid kätte 😛 Ja hilisõhtul voodis, kui mina soovin vahel temast kauem lugeda, on taustavalgustusega e-luger tavalisest raamatust tunduvalt praktilisem valik 😛 Aga päris raamatud on ju nii mõnusad…
Jaanuar-märts on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia lihtsalt.
23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval 😀
24. Mary Higgins Clark “Every Breath You Take” 4/5 (304lk, 2.-7. aprill) – Clark kirjutab üldiselt eraldiseisvaid romaane, aga see on üks tema seeriatest “Under Suspicion”, viies osa… Laurie Moran on üsna sümpaatne tegelaskuju ja tore on vahelduseks ka jälgida kellegi arengut läbi raamatute (sarnaselt Coulteri FBI seeriale). Mõrvapool oli täitsa viisakalt huvitav ja mõnus lugemine.
25. Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine” 4/5 (198lk, 8. aprill) – laenutasin selle, sest väga kiideti ja kiituse tõttu olid ootused suuremad 🙂 Raamat oli igati mõnus ühe õhtu lugemine, aga ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kui teiste arvustuste põhjal oleks ehk eeldanud. Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile 😀
26. Mary Higgins Clark “You Don’t Own Me” 4/5 (288lk, 8.-11. aprill) – ülalmainitud seeria järgmine osa. Mõnusalt põnev lõpuni välja – hindeks võib panna isegi 4,5.
27. Libby Page “The Lido” 5/5 (320lk, 12.-15. aprill) – Goodreadsi skoor on ainult 3,87, minu jaoks on see kindlasti eelmise kuu kõige sügavama mulje jätnud lugemine. Ma olen oma loomult positiivne inimene ja tunnen rõõmu lihtsatest asjadest. See raamat oli inimsuhetest ja väga nauditavalt kirjutatud. Kõik tegelased pugesid hinge. Tegevus keerleb ümber kohaliku ujula, mida ähvardab sulgemise oht ning kohalik ajakirjanik sõbruneb sellest kirjutades vana naisega, kes on käinud seal ujumas terve oma elu. Nii hargnevadki kõrvuti kaks liini – minevik ja olevik, mõlemad võrdselt haaravad. Eesti keeles ka olemas, soovitan tõesti soojalt kõigile.
Minu jaoks tegi selle raamatu nii eriliseks muidugi asukoht. UK, London, Brixton. MA ELASIN BRIXTONIS! Ma olin siis noor, ei hoolinud kogukondlikust elust ega oma ümbrusest, sattusime sinna elama juhuslikult, sest oli soodne, tööl käisin põhjas… Räägiti, et see kant on ohtlik – ma ei tundnud seda kunagi. Ühesõnaga – ma olen ELANUD Brixtonis, jalutanud mööda neidsamu tänavaid, mul on siiani soojad mälestused Vera Cruzi nimelisest kohvikust, kus me käisime inglise hommikusööki söömas (pigem küll pärastlõunal) – näe, siin on pilt minust kohviku ees ja siin mõned pildid kohvikust seest. Ma isegi ei teadnud, et seesama väliujula, mis on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks, eksisteeris minu kodust 1,4km kaugusel. Amazing! Kui ma kunagi Londonisse satun, tahan kindlasti ka Brixtonist läbi käia – vaadata, kas mu kohvik on veel alles ja Brockwelli ujula oma silmaga ära näha 🙂
28. Sarah Dessen “Just Listen” 4/5 (343lk, 15.-16. aprill) – eelmise kuu spontaanne lugemine. Polnud üldse plaanis, aga jäi Goodreadsis silma, et Minna luges – tundus selline mõnus noortekas, lugesin ka. Kogu raamat oli pigem tõsisemas toonis, keerles erinevate probleemide ümber. Lihtne ja küllaltki nauditav lugemine sellegipoolest. Põnevust oli ka – terve raamatu jooksul keris, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Suhteliin oli olemas, tegelaste areng märgatav – ja noorte probleemidest lugemine oli minu jaoks huvitav, sest enamikuga neist, mida tolles raamatus lahati, pole ma õnneks isiklikul tasandil kokku puutunud.
29. Ruth Ware “The Woman in Cabin 10” 4/5 (352lk, 17.-18. aprill) – mulle hakkas pisut vastu peategelase hädaline olek, aga raamat ise oli ääretult põnevalt kirjutatud ja põnevust keris kuni viimse hetkeni.
30. Mary Higgins Clark “Death Wears a Beauty Mask and Other Stories” 2/5 (304lk, 18.-24. aprill) – aprillikuu feil, ei soovita kellelegi 😀 Lugesin pahaaimamatult, sest Clark ju. Olen varasemalt lugenud vähemalt kaks raamatut tema lühemate lugudega ja need olid ok. Siia raamatusse olid aga kokku kogutud mingit eriti varajase perioodi naiivsed ja mõttetud lookesed. Ei tahtnud pooleli jätta, nii et lugesin võiduka lõpuni, aga nagu isegi näete, läks selleks terve nädal ja hinne on ka vastav 😀 Nimilugu oli enam-vähem, Alvirah & Willie lugu ok lugemine tuttavate tegelaste pärast (Clarki teine sari) – ülejäänud lood mõttetud, pooltes polnud isegi mõrva.
31. Paula Hawkins “The Girl On the Train” 4/5 (336lk, 24.-29. aprill) – sarnaselt üle-eelmisega ei nautinud ma väga peategelase hädalist olekut, aga raamat oli äärmiselt põnev lõpuni välja. Vaatan, et lugesin ka tervelt kuus päeva, aga siinkohal oli põhjuseks see, et oli meeletult palju tööd ja olin väsinud… Lihtsalt ei jõudnud õhtuti pikalt lugeda.
32. Katrin Pauts “Minu Muhumaa” 4/5 (232lk, 30. aprill) – mingil põhjusel olin jätnud Minu-sarjast vahele Muhumaa, Setomaa ja Virumaa, laenutasin siis nüüd need. Tahtsin eile õhtul tähistada pika nädalavahetuse algust ja aprillikuusse veel kümnenda raamatu kirja saada. Jah, oli negatiivne, mida paljud ette heitsid… Aga üllataval kombel see ei häirinud mind oluliselt. Mulle isiklikult tundus, et see negatiivsus oli siiski üsna objektiivselt kirja pandud… Kui nii saab üldse öelda 🙂 Mul tekkis kohe huvi, et kus on siis tõde – kas on autor liiga negatiivne nagu mõned kommenteerijad väidavad või on see tõesti omade ringkaitse? Ütleme siis nii, et pole koht, kuhu sooviks kolida, et kogukonda sulanduda 😀 Ja ma ei saa hästi sellest aru, miks autori EMA sealt saarelt ära ei kolinud, kui tal nii negatiivsed kogemused… Autor ise paistab saart armastavat hoolimata kõigest. Ma NII VÄGA tahaks kuulda kuskilt siseallikast, kas on siis nii, et osa inimesi selles väikeses suletud kogukonnas on tõesti nii võõraviha täis, et sel kombel uut välja söödaks või lapsi süüdistataks… Ilmselgelt polnud ju tema ema mälestused välja mõeldud. Tahaks nii kangesti kuulda teise poole seletust… Aga ilmselgelt ei saa ma seda kunagi. Tahaks lugeda teist raamatut Muhu “põliselaniku” sulest, aga ka seda ei saa ilmselt kunagi olema 🙂 Igatahes pani raamat sügavalt mõtlema. Ja Muhule tahaks turistina mnna 🙂 Kusjuures Pautsi esimese krimi võtsin üheaegselt täiesti märkamata, et autor on sama.
2020 aasta senini: 32 raamatut, 10 276lk. Mu eesmärk on 100 raamatut ja 30 000lk aastas – nii et olen üsnagi järje peal.
Mais on ehk aega rohkem lugeda, sest sain lõpuks ühele poole tööotsaga, mille veebruaris enne kolimist ja coronat olin pahaaimamatult vastu võtnud. Töö oli täpselt see, mida ma oskan ja mida mulle teha meeldib, aga ajastus sai juhuslikult täiesti kohutav… Kõigepealt kolimine, siis corona, olin tööst ja distantsõppest kogu aeg nii väsinud, et veel ühe kohustuse päevakavasse mahutamine viis mind üsna viimse piirini. Aga tehtud see sai ja rahulolu on nüüd suur.
Maikuu vabad päevad on vaid puhkamiseks – pere, raamatute, puslede ja blogi seltsis 🙂 Ja millalgi, kui tuju on, saab hakata tagantjärele eelmise aasta fotosid sorteerima ja selle põhjal olulisemaid sündmuseid blogisse kirja panema.
Kahe nädala jagu kassipilte
Ma ei ole kunagi varem üritanud otse WordPressi videosid üles laadida, aga mõtlesin, et prooviks. Tundub, et vaatajatele laevad ära pigem aeglaselt (vähemalt kui ise postitusest vaadata üritasin, pidin panema mängima ja siis pausile, kuni oli ära laadinud, muidu jooksis kogu aeg pilt kokku) ja püstipidi video tuli hirmus suurena – niisama postituse sees on seda ebamugav vaadata, aitab full screen… Ma küll räägin Kaaslasele, et ärgu filmigu niipidi, aga ega see tal pool ajast meeles pole 😀
See on üsna hea näide meie hommikutest 😀 Ehkki see konkreetne video on tehtud pärastlõunasel ajal, mul on riided seljas ja puha…
Paar stiilinäidet Säde ja Paksu kaklustest. Minu puslelaud, jah… 😀 Ja see vaene lill 😀
Ja siin lausa karvad lendavad 😀 Aga mulle siiski tundub, et pigem sõbralik-vennalik kaklus, mitte eriti vaenulik. Varem nad küll nii palju ei kakelnud mu meelest… Või on asi selles, et varem ma olin päeval tööl ja lihtsalt ei näinud? Või ajas veel rohkem tagasi minnes, et varem käisid kassid õues, mis tähendab, et neil oli rohkem muud tegemist?
No ja siis kõik need ülejäänud 42 pilti 😀
…