rõõm

Vahel jookseb ka magavale kassile hiir suhu

Kui ma jaanuaris Tallinnas käisin, sattusin Apelsini. No teate küll, see kodutarvete pood Järve keskuses, mida mu meelest kõik muudkui kiidavad, aga mis polnud mulle kunagi varem ette jäänud 😛 Vaatasin seal ringi miskine tund aega… Pildistasin üles rea asju, mida võib-olla tahaks… Ja ei ostnud lõpuks mitte midagi. Sest ma polnud kindel ja ei viitsinud ühe mõõdulindi pärast kassasse minna (no tegelt ma vist mõtlesin, et lähen hiljem tagasi, aga ei jõudnud).

Mitte väga ammu aega tagasi avastasin, et Apelsinil on koduleht ja seal on täiesti olemas too ilus puuviljakorv, mis mulle hinge jäi. Ma muidugi ei raatsinud seda tellida, sest kes tahab postikulu maksta, eks, niigi kallis 😀 Aga vaheleht jäi lahti, mitmeks nädalaks. Sest ma mõtlesin, et ÄKKI ma ikkagi millalgi tellin.

No ja siis kirjutas Mallu täna, et tal on sooduskood, millega saab e-poes 20% alla. Ja ma avastasin, et üle 30€ on saatmine tasuta. Nii et sain ära tellida oma puuviljakorvi ja linase pesukinda (teine asi, mida jaanuaris pikalt näppisin)… Ja juuksekriidid, mida Nele kunagi Plikale soovitas, kui me lillade juukseotste projekt kuidagi välja ei tulnud… Ja need mummulised muffinivormid, mida ma ka juba jaanuaris vaatasin… No ja kahepoolne teip, sest see jäi ette, olen vahel puudust tundnud.

Nii et win. Mõtlesin, et kui ei raatsi tellida, siis pean ikka ootama corona lõppu ja jälle Tallinna minekut… Nüüd sain 20% soodsamalt ja otse Pärnusse 😛

Screenshotil on täishinnad, neist sain 20% alla – krt, kas ma olen mingi ihnuskoi, kui ka 18€ selle puuviljakorvi eest mulle kallis tundub? 😀 Aga see on NII ILUS! 😀 Mul muideks on juba kodus kaks metallist puuviljakorvi, neist üks kahekorruseline (mind you, ka Apelsinis müügil, aga mina sain Kessult), teise ostsin uuskasutuskeskusest 2.50€ eest (siin pildil on näha) – puuvilju on miskipärast ikka rohkem 😀 Samas näiteks seda jahusõela ma ei raatsinudki tellida – ma konkreetselt AASTAID olen taolist nillinud poodides, aga mu meelest pole see 6-8€ õigustatud väljaminek, sest mul on kolmes eri suuruses sõelad olemas ja need ajavad ju asja ära, ehkki too tassikujuline oleks tainast tehes mugavam… 😀 Kui teise ringi poes peaks kunagi ette jääma, ostan kindlasti ära, seni aga… Las olla.

Seda kollast mõõdulinti, mis ma tahtsin, neil kodukal muidugi polnud. Kirjutasin lisainfosse, et kui müügil, pangu pakki ja saatku lisaarve. Huviga ootan, kas keegi vaevub. Mul nimelt pole aastaid mõõdulinti olnud, läks kuskile kaduma. Ja vahel on vaja mõõta asju, mida pole mugav mõõta ehituspoe mõõdulindiga. Ja mul ei tule see kunagi meelde, kui ma olen mõnes vastavas poes. Ja ma ju tahan just kollast 😀

Tibu seiklused

Eelmise postituse jätkuks veel mõned nädala tagused pühadepildid.

Möödunud nädal oli täiesti hullumeelne ja kurnas mu ära viimse piirini. Õnneks on nüüd koolivaheaeg ja Eksabikaasa puhkus, mis tähendab, et järgmisel nädalal saan vabamalt võtta – AINULT oma tööd teha ja seda enamiku ajast täiesti lastevabas kodukontoris. Võinoh, kolmapäevast reedeni on lapsed kodus, AGA vähemalt tegelevad vabakavaliselt oma asjadega ning pole karta ühtki dramaatilist purset koolitööde suunas. Ehk jõuan siis tegeleda ka nende asjadega, millega sel nädalal lihtsalt mitte kuidagi ei jõudnud.

Võtsin enne coronat vastu ühe tööotsa, mille esialgne tähtaeg märtsi lõpp on ammu möödas ja uus tähtaeg aprilli lõpp… Nii et praegune blogipostitus on puhtalt prokrastinatsioon – eilne päev oli puhkamiseks ja lebotamiseks, täna peaks täie rauaga tööd tegema… Siin ma siis nüüd olen 😀 Sest Dropbox sai täis ja ma pidin veits pilte arvutisse ümber tõstma ja siis mõtlesin, et mingi pisikese elumärgi võiks ometigi blogisse maha jätta… Need 90 uut kassipilti ja -videot (no ok, ülekohtune süüdistus, kümme pilti neist on tegelikult minust ja lastest :D), mis nädala jooksul tänu Kaaslasele taas mu fotode hulka tekkinud on, neid sorteerin heaga mõnel muul ajal, kui on rohkem aega… Ja konkreetsust, et igast seeriast enamik ära kustutada ning ainult paar parimat alles jätta 😀

Ühesõnaga – meeletult kiire on ja korraga on vaja tegutseda liiga mitmel rindel. Katsun ellu jääda, aga blogisse selle tagajärjel väga tihti ei jõua. Tööpäevade õhtutel olen omadega nii läbi, et blogimine ei tule üldse meeldegi… Nädalavahetusel, praeguse näitel, ei viitsinud eilsel lebomiseks planeeritud päeval sellele üldse mõeldagi, passisin lihtsalt arvutis ja lugesin… Nüüd siis, kus vaja tööd teha, otsin asendustegevusi 😀 Aga hea küll… Lähen olen nüüd asjalik ja teen tööd 😛

Selle aasta lihavõtted, vol 2

Mõtlesin küll, et corona ja värki, ei viitsi sel aastal mitte midagi teha. Pühapäeval ehk sellel kõige õigemal päeval pidid lapsed nagunii issi juures olema – mõtlesin, et las ta siis teeb aardejahti ja kõike 😀

Aaaaaaga… Läks nii nagu alati 😀 Kõigepealt ei suutnud reede hommikul Rimis käies vastu panna, ostsin lauakaunistuseks lilli ja tibuga muru – oli aus plaan sellega piirduda. Aga lapsed niiväga lunisid munajahti ja ma mõtlesin, et olgu peale – kuna Kaaslane oli reede õhtul nagunii liikvel ja tahtis teisest Rimist läbi käia, siis palusin, et toogu siis šokolaadimune ja kui juba, siis juba – munavärve ka 😀

Aardejahti ma muidugi eriti ette valmistada ei viitsinud, puistasin lihtsalt munad aeda laiali. Lapsed leidsid kenasti kõik üles ja olid rõõmsad. Mune värvides miksisime värve kokku ka, nii et kui pakis oli viis erinevat värvi, siis meie tegime üheksa eri värvi muna (kümnendal läks koor katki, seda ei hakanud värvi sisse kastma). Kõik miksitud värvid said ilusamad kui algsed 😀 Ja laud sai ilus värviline.

Kui kodu on muidu juba nii ilus, siis kohe on rohkem tahtmist seda kaunistada 🙂

Tibu seiklused 😀

Kuna Poisil on koolis just matemaatika epohh, kus teemaks avaldised, tehete järjekord jne, siis palusin tal ka ülesande ära lahendada 😀

Uus kodu: elutuba

Ja saabki ring peale – aiast teen postituse kunagi hiljem, kui seal ka reaalselt mingit aega veedan 😀 Viimaseks jätsin elutoa kui mu hetke kõige lemmikuma ruumi terves majas… Ehkki köök ja vannituba on sellega suht võrdsed… No kõik on lihtsalt niiiiiii imeline, andke andeks, et ma end kordan, aga kümme aastat ootamist ja nõukaagset remonti, eks… Elan oma unistust ja olen vaimustuses.

Elutuba oli algusest peale selline, kus muuta ei soovinud üldse mitte midagi, kõik oli olemas – teleka vaatamise diivan, lugemise diivan, kenad kapid, kirjutuslaud… Ok, jah, asjade jaoks oli ruumi vähevõitu, nii et ühe kapi juba ostsime lisaks ja võib-olla ostame teise veel. Aga see üldjoontes ka kõik, väga pikka juttu ei tule.

Kogu elamise kohta saan öelda veel üldiselt seda – super on, kui on SOE. Ma ju totaalne külmavares, varasemad elamised kõik soojustamata – pliidiga andis väga soojaks kütta, aga pikalt ei pidanud, töölt koju jõudes ja hommikul ärgates oli ebameeldivalt jahe, temperatuurikõikumised suured. Nüüd on aga soojustatud maja, soojustatud põrandad… Õhksoojuspumpa pole pidanud kordagi kasutama (aga on kindlasti asendamatu abiline külmal ajal reisile minnes), igapäevasest pliidi kütmisest piisab. Ahju kütame vastavalt ilmale – vahepeal kütsime iga päev, vahepeal jäi mitu päeva vahele. Ja temperatuur alla 18 kraadi eriti ei lange. No korralikku talve pole muidugi ka olnud, nii et eks ole näha… Aga senini ikka absoluutselt imeline.

Panen kõigepealt ühe pildi varasemast, kus näha, et algselt oli punase diivani kõrval lillepostament:

Ja edasised pildid ongi juba “valmis” elutoast. Esimene ring on tehtud tolle päeva õhtul, kui olime teise ringi poest tolle kapi ostnud, teine ring järgmisel päeval päikesega 🙂

Teleka saime koos elamisega 😀 Meil on nüüd siis üle 10 aasta päris telekas. Mina pole seda küll siiani vaadanud, sest harjumust endiselt pole, aga tean, et saaksin vaadata TLC-d igal hetkel, kui soovin 😀 Plika vaatab Nickelodeoni, Poiss pisut ka, aga eelistab pigem arvutimänge 🙂 Kaaslane vaatab igasugu sarju, neid küll arvutist, mis telekaga ühendatud – koos vaatame vahel filme. No jube mõnus on, kui on elutoas hea koht ja suur ekraan, täiega mõnuleme.

Punane diivan on minu lemmikoht elutoas, kus ma olen harjunud oma läpakaga istuma või lugema, vahel ühineb minuga ka Kaaslane. Arvutilaua tagant leiab enamasti Poisi või Kaaslase. Plika õpib punasel diivanil. Telekat vaatavad kõik teised rohkem kui mina.

See nurgakapp, mille peal on lilled, oli alguses pildil olevast uksest (mis viib esikusse) paremal nurgas. Mingi hetk tõstsime ümber, sest see sobis sektsiooni juurde paremini ja nii sai selle ukse kõrval oleva osa täitsa vabaks muude asjade jaoks.

Hetkel on seal too lillepostament, mille ära tõstsime, et kapile ruumi teha, ja üks kassi ronimispuu. Ja peegel oli juba enne. Pikemas perspektiivis on võib-olla plaan sinna ka üks kõrgem kapp või riiul panna, sest asju on endiselt palju… Õigemini, mina suutsin oma asjad kuidagi ära mahutada, aga Kaaslane pole siiani saanud oma vanast elamisest kõike üle vaadata ja kaasa kolida. Kuna vend elab endiselt seal ja ruumi on küllaga, siis aega õnneks on… Küll jõuab 😀

Mis mind selle elutoa juures vaimustab – päike paistab pikalt sisse, kogu päevase aja ja õhtupoole ka… Õhtul mitte väga pikalt, ma täpsemalt ei oskagi öelda. Aga päike annab elule nii palju juurde. Elutoas olla on mõnus 🙂

Selle kapiga seal elutoa nurgas olen üsna rahul – mu meelest sobib ülejäänud komboga täitsa hästi. Kallivõitu ju oli teise ringi poe kohta (ma olen ära hellitatud, tean – aga siiski, 90€!), samas ilus ja praktiline. Ja no vaadake, kui imelised pitskardinad!

Kasside lemmikaken. Minu lemmiklaud 😛 Selle laua kõrvale nurka on vaja tegelikult mingit madalamat kappi, kus peal hoida kõiki meie kotte, mida hea välja minnes kaasa haarata… Praegu on need kõik põrandal.

Mis ma oskan kokkuvõttes öelda? Kui mitu korda olen ma möödunud postituste jooksul kasutanud sõnu “super”, “vaimustav” ja “imeline”? Ma olen NII tänulik, et tegime selle otsuse võtta nii suur laen ja osta juba renoveeritud kodu – et meil oli rahaliselt võimalik seda teha. Ma ilmselgelt ei ole remondiinimene ja ma olen nii tänulik, et õnnestus leida imeliselt sisustatud kodu, mille saime endale kogu mööbli, vaipade, kardinate ja telekaga 😀 Kui palju närvikulu ma säästsin, sest ei pidanud ise sisustama! Nägin, mis on, see meeldis – ja ei ole pidanud pettuma. Nagu eelmiste postitustega selgeks sai, on tegelikult päris palju väiksemaid ja suuremaid asju, mida sooviks muuta, et elamine oleks veel mõnusam ja meie vajadustele vastavam. Aga juba praegu on elukvaliteet nii hüppeliselt tõusnud, et selle kõigega on aega. Ma lihtsalt elan. Ja naudin. Ja tasapisi nokitsen kõike mõnusamaks.

Scroll to Top