seltsielu

Viimastel kuudel on olnud mitut puhku juhuseid, kus nädalavahetuste seltskonnas on rohkelt lapsi, mis inspireeris FB fotoalbumite sarja “Harilik nädalavahetus/pühapäev viie/viie-kuue/kaheksa lapsega”. Vaatasin, et blogisse need pealkirjad polegi jõudnud, viimane aeg see viga parandada 😀

Viimase nädalavahetuse lastega Tallinnasse mineku plaan oli paigas juba vähemalt kuu aega tagasi, kui mitte rohkem. Liisi plika 5. sünnipäev oli ammuilma mu mobiili kalendrisse märgitud.

Otse loomulikult juhtus aga nii, et täpselt samale nädalavahetusele langesid lisaks ülalmainitud sünnipäevale ka Liisi sessilõpp ja nende kolimine. Sest noh, muidu oleks ju igav.

Minu esialgne plaan oli laupäeva õhtuks Tallinna sünnipäevale sõita, pühapäeval lastega Paavli kaltsukas käia, et nende riidevarusid täiendada ja õhtul tagasi sõita. Tegelikkus? Läksime reede hommikul, jõudsime tagasi Pärnusse teisipäeva pärastlõunal. Paavlisse ei jõudnudki 😀

Selgus, et Murakas on Eestis, aga tal on nii kiire, et Pärnusse ei jõua. Reede oli ainus päev, mil tal oli võimalik minuga Tallinnas kokku saada, tol õhtul nad lendasidki juba tagasi. Seega tegin plaanid ümber ja sõitsime lastega Tallinna juba reede hommikul 8.20 bussiga, mille peale jõudmiseks pidime takso võtma (meie autol on taas pidurid läbi, eks näis, millal remondini jõuame) ja ka siis oli täielik närvide mäng – kaks minutit enne bussi väljumist keeras takso otse bussijaamas bussi ette. Siis oli pingelangus suur ja meel hea. Bussisõit möödus meeldivalt, sest noh – MULTIKABUSS – nagu mu lapsed armastavad Lux Expressi kutsuda.

Ahjaa, põnevust lisas asjaolu, et neljapäeva lõunal helistati lasteaiast ja paluti Poisile järele tulla, sest tal on 38.6 palavik. Valmistusin juba mõttes selleks, et lähen Plikaga kahekesi, Poiss oli aga reede hommikul täiesti terve, seega otsustasin riskida… Ja no ma ei tea, mis see oli, igatahes palavik tagasi ei tulnudki. Läks hästi.

Kuna jõudsime Tallinnasse üsna varakult, läksime maha hoopis Järvel ja suundusime korraks tööle. Lastega reisides oli hirmus palju asju, jätsin neist enamiku lihtsalt maha, et oleks kergem liigelda, päeva jooksul neid nagunii vaja ei läinud.

Siis saime Kristiines Murakaga kokku, istusime Babybackis, eks ikka sealse lastenurga pärast. Nurk õigustas ennast täiega, lapsed lõbustasid endid ise ja meie saime rahulikult lobiseda. Ja juua maasika margaritat. Ja veini.

Kuna tuli välja, et Murakas ööbis üsna Liisi vana kodu lähedal, saime koos tagasi jalutada. Lõpuks tuli välja, et Muraka õde ei ela mitte ühe mu teise sõbraga samal tänaval, vaid suisa samas majas 😀 Väike Eesti. Sellest, et mu sõber elab Liisist paarisaja meetri kaugusel, sain ka aru alles umbes kuu tagasi… No nii parasjagu enne Liisi ära kolimist 😀

Ülejäänud nädalavahetus möödus hektiliselt. Reedest esmaspäevani oli väga palju lapsi ja kolimist ja koristamist. Mina olin abitööjõud ja tundus, et ma sain päriselt ka kasulik olla. Vastavalt vajadusele lapsi kantseldada, süüa teha, nõusid pesta, asju kokku pakkida ja lahti pakkida, koristada ja nii edasi.

Laupäeval käisime lisaks lastega kinos. Liis viis poisid ühte filmi vaatama, mina tüdrukud teist. Milleks kõigeks ma laste nimel valmis ei ole… Maksma 7 euri kinopileti eest, et kuulata multikat, mille helitugevus on minu kõrvade jaoks liig mis liig 😀 Ma ausõna kirjutan Apollo kinno ja küsin, miks kuradi päralt see lärm peab nii kohutav olema… Täpselt selline tunne oli, nagu reguleeriks seal helitugevust kuulmispuudega inimesed.

Pärast kino käisime veel Lotte kohvikus, seejärel oli aega taas veidi kolimisega tegeleda, õhtul sünnipäev… Pühapäev taas kolimine, esmaspäeval hoidsin mina põhiliselt lapsi, õigemini lapsed hoidsid end ise ja mina tegin tööd.

Ja noh, nii kuidagi juhtuski, et Pärnusse tagasi jõudsime alles teisipäeval…

Pildimaterjal on põhiliselt kahel teemal. Esiteks muidugi lapsed.

Noh, alustuseks üks täiesti normaalne pilt täiesti normaalsetest lastest 😀

Siis üks meenutus reede õhtust. Kell oli kümme, kui mitte rohkem, ja me Liisiga kolisime viit väsinud last ühest korterist teise. Jala, kilomeetri kaugusele. Jäime ellu, kedagi ära ei kaotanud 😀

Ülientusiastlikud lapsed, pakatamas innust VEEL JALA KÄIA:

No ja kolimisest ka mõned klõpsud.

Kõige olulisem sai kolitud esmajärjekorras:

Identiteedikriis Pelgulinnas:

Kui pole lõikelauda ja nuga, sobivad ka puss ja taldrik.

Kui viitsiks, teeks paroolipostituse ülejäänud laste piltidega, aga ausalt öeldes ei viitsi, FB-sse sai ka juba pandud ja… Aitab küll.

Mis ma tahtsingi veel öelda… Ahjaa 😀 Igav ei hakka 😀