seltsielu
Kevadpäevad
Kui Abikaasa läheb nädalavahetuseks kodust ära ja ei taha igavusest hulluks minna, tuleb sõbrad külla kutsuda.
Õhtusöök kahes vahetuses. Nagu viisakas on, siis lapsed enne. Kõik sõid pulkadega 😀
Mõtlesime mängida Scrabble’it ainult roppude sõnadega. Ei õnnestunud. Küll aga oli see konkurentsitult ajaloo kõige s*temate tähekombinatsioonidega mäng. Nii et kui roppused ei läinud läbi, siis niisama rõvedusi tuli küllaga. Õnneks ei viitsinud keegi mängulauda õhtul koristama hakata, nii sai hommikul isegi klõps tehtud:
Muu hommikusöögikraam sai eelmisel õhtul soetatud, aga munad, mis tavaliselt tulevad OTTilt või erinevatelt tuttavatelt talunikelt, ei olnud meeles… Seega pidi kodulähedasest poest võtma selle, mis valikus oli:
Tervislik hommikusöök kaheksale:
Kui kõik see kraam ükskord valmis sai, põgenesid lapsevanemad üksteise järel peekonisuitsusest ja lärmavaid lapsi täis köögist õue vaikuse ja värske õhu kätte, kus oli ühtlasi esimest korda tõeliselt soe ja kevadine ilm. Kuna lapsed pärast kakaotasside tühjendamist köögist kadusid ja söögi vastu huvi üles ei näidanud, oli ühine otsus enda söök vaikselt välja smuugeldada, et veel rahu ja vaikust nautida. Õnnestus!
To be continued…
Igav ei hakka
Sihuke tunne on, et rabamatkal loksutati veits miskit paigast ära – ja tundub, et järjest hullemaks läheb. Viimane kuu on olnud pehmelt öeldes jabur. Liiga jabur, et midagi sellist oleks osanud ettegi kujutada. Aga noh… Nagu pealkirjas mainitud – vähemalt igav ei hakka 😀
Nädal oli raske. Kõigepealt üle töötamine, siis muu draama, palju teravaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Tõsiselt oli tunne, et tõmbun tagasi oma urgu ja hakkan normaalseks. Aga pärast seda, kui olin pool laupäeva voodis teki all emonud ja süngeid mõtteid mõlgutanud, otsustasin hoopis, et s*tta kah, kodus pole nagunii miskit asjalikku teha, lähen parem Tallinna, riietevahetusele.
Riietevahetuse mõte seisneb selles, et inimesed toovad kokku oma lastele väikeseks jäänud riided ja saavad need loodetavasti anda edasi neile, kel selles vanuses lapsed peale kasvamas. Mul ootas hunnik riidekotte tükk aega, et ma viitsiks nendega midagi peale hakata, aga energiat polnud. Kuna teadsin, et Abikaasa on ära, siis ma üldse ei kaalunudki osalemist, riietega Tallinna jõudmine tundus võimatu.
Lõppes aga asi nii, et pakkisin kaasa ühe kohvri ja suure kilekoti, organiseerisin transpordi Pärnus bussijaama ja Tallinnas bussijaamast. Kõik riided kaasa ei mahtunud, aga kuna Abikaasa õde tuli meile porgandeid tooma just siis, kui ma pakkisin, ja tal on kaks väikest tüdrukut kodus kasvamas, sundisin teda mingid asjad kaasa võtma 😀 Õel nagu ma olen 😀 Nii et nüüd mul põhimõtteliselt polegi ülearuseid lasteriideid enam kodus. Midagi nipet-näpet ainult. Aga ära andmise asju on ikka veel hunnikus ootamas.
Lapsed kah muidugi, lisaks kottidele. Sõitsime mõlemad otsad Lux Expressiga, mis tähendas, et igaühel oli lõbustuseks oma ekraan.
Öösel olin Liisi juures, nagu tavaliselt. Neli last ja palju segadust.
Kusjuures tänaselt riietevahetuselt ma oma lastele miskit ei saanudki, sest inimesi viitsis kohale tulla üsna vähe ja polnud lihtsalt meile sobivaid suuruseid. Mul oli ausalt öeldes üsna savi, ma läksin Tallinna täiesti puhtalt seltskondlikel eesmärkidel ja tahtsin enda kraamist lahti saada. Isegi kohver jäi Tallinna, see pakitakse nüüd järgmise nädala kauba hulka 😀
Aga jah… Igav ei olnud 😀 Kui riided said vahetatud ja lapsed tubastes oludes liiga hulluks läksid, sai nendega õue mindud. Kolm (hiljem neli) täiskasvanut, kaheksa (alguses üheksa) last (Liis viis oma poisi vahepeal sünnipäevale ja tuli siis ise tagasi). Ava või lastehoid 😀
Õhtul jõudsime koju peale seitset. Lapsed olid alguses kohutavas tujus, ainult üks virin ja tüli. Eks pikast päevast väsinud… Aga mingil maagilisel kombel õnnestus mõlemal lõpuks maha rahuneda ja duši all ära käia, misjärel kell üheksa õhtul sõbralikult kolmekesi õhtusöögiks muna-singi võileibu sõime, kolmveerand kümnest said lapsed lõpuks voodisse ja kustusid hetkega.
Ühesõnaga… Mida ma tahtsingi öelda… Ehkki viimase kolme päeva sündmused on olnud nii kirjud, et endal on ka juba üsna ebaadekvaatne tunne, siis… Igav ei hakka 😀 Ja kuna ma mingi hetk avastasin, et õhtul ringi toimetades nii muuseas muusika järele tantsin, siis vist – lõpp hea, kõik hea.
Mis tulevik toob, seda näitab vaid aeg.
Scrabble’i avapauk
Kuna me ei saanud seltskonna peale kokku vajalikku arvu nutiseadmeid, mis toetaks Cashflow mängimiseks vajalikku äppi, läks käiku plaan B.
The morning after
Mul oli juba pärast rabamatka üsna võimatu esmaspäeva hommikul töölainele saada, aga nüüd tundub see veel võimatum.
Eile hommikul ärkasin veel paralleelreaalsuses, päike paistis igast aknast sisse ja tõusmine polnud kuigivõrd keeruline. Mingi aeg hiljem sain teada, et olin magama jõudnud pool kuus. See hetk, kus sa oled mingil põhjusel mõelnud, et võib ju öösel kaua üleval olla, kella keeratakse tund aega tagasi. Avastades järgmisel hommikul, et hoopis edasi keerati. Ja sellegipoolest imestades, kuhu kurat need tunnid kadusid.
Juba eile õhtul hakkas reisipohmell kohale jõudma, tänaseks on see ainult süvenenud. Ja siinkohal pole paslik rääkida pohmellist selle sõna traditsioonilises mõttes – hoolimata nädalavahetusel ära joodud siidritest olin kogu aja purukaine ja terve viimase öö jõin ainult vett. Vanusega kaasnev kiiks, järgmisel korral tean, et pole suurt mõtet raha kulutada.
Tunne on küll, nagu oleks 22, aga ennast argireaalsusesse tagasi kiskuda on äärmiselt keeruline. Lisaks on pärast kolme võrdlemisi lühikeseks jäänud unega ööd olemine täpselt selline, nagu oleks terve päeva puid teinud ja terve öö saunalaval vedelenud.
Täna hommikul ei tahtnud kohvi nähagi, süüa samuti mitte. Ainus, mis vähekenegi erutas, oli C-vitamiin greibimahla näol. Mõistus sundis veidi kraami tööle kaasa võtma, midagi tuleb hommikul ometi näksida.
Sünnipäeva järelkaja. Neljapäeval läks nii kiireks, et ei jõudnud pildistadagi. Ema toodud lilled, Kristheli ootamatu üllatuskingitus, mis on küll mõeldud kuumadele jookidele, aga sobib suurepäraselt ka mahlale, ja kolleegi saadetud pipar…
Mis oli algselt selline:
Nüüd peab katsuma vägisi nädalavahetuse peast välja lükata, et kuidagi töölainele saada.