Mõned kohad lihtsalt on erilised. Mudaaugu on kahtlemata. Esimest korda sattusime sinna märtsis, teist korda nüüd… Loodetavasti saab neid kordi olema veel mitmeid.
Aga üldiselt ma arvan, et ega siin suuremat rääkida olegi… Las pildid räägivad enda eest.
…
Olen maganud viimase kahe öö jooksul kokku kaheksa tundi, nii et põhjalikumad ülevaated jäävad hilisemaks…
Weekendiga on mul suhted teatavasti sellised, et eelmisel aastal lubasin pühalikult – sel aastal ma SELLEKS nädalavahetuseks Pärnust põgenen. Ja põgenengi – bussipiletid on ostetud, nädalavahetuse veedan Tallinnas.
Täna aga juhtus kolleeg mainima, et Weekendiga üheaegselt toimub ka tänavatoidu festival. Ja tänavatoidus on minu jaoks alati olnud midagi ääretult paeluvat.
Tihti on kõiksugu ägedad üritused ajal, mil raha kulutamiseks lihtsalt pole ja siis ma parem hoiangi heaga eemale. Seekord läks aga hästi – just täna oli palgapäev + meil on Weekendi raames taas aias telkla ehk veidi lisatulu sealtki. Niisiis helistasin Abikaasale ja teatasin, et õhtusöögiks on tänavatoit 😛
Tööpäev venis pikale, koju jõudsime alles peale kuut. Vihma sadas, aga see ei takistanud kedagi – võtsime rattad ja sõitsime Supeluse tänava poole. See oli hullumeelne, mis massid igal pool olid – inimesed, autod… Aga tuju oli nii hea ja inimeste vahel laveerida pigem lõbus. Nojah, et kõik ei oleks NII lilleline, siis Poisi tähelepanematus ratta seljas muidugi tekitas paar uut halli karva mu pähe ja ka häält tuli päris mitu korda tõsta 😛
Otsustasime kõigepealt kogu tänava läbi jalutada ja siis valida, mida sööme. Mina tahtsin Korea toitu, aga selle aja peale, kui ringiga tagasi jõudsin, oli mind huvitanud roog juba tahvlilt kustutatud, ülejäänu ei tundunud nii ahvatlev, seega jäi proovimata. Lapsed tahtsid burgerit – seda pakuti ilmselt kümnes kohas, arvan ma, aga meile jäi üsna juhuslikult ette Haapsalu Grill & Pruul (nr 8). Seal oli superäge teenindaja, kes laste burksiümbriste peale nimed kirjutas ja päikesed joonistas 😀 Burgerit ennast sain ma vaid ühe ampsu ja ei mäletagi, kuidas täpselt maitses. Ise otsustasin Krishteli soovitusel Elujanu taimetoidu foodtrucki (nr 3) falafeliwrapi kasuks, mis oli tõesti ülihea.
Magustoit sai kohe alguses paika pandud – Fresko Jäätisevabriku (47) käsitööjäätis. Veidi hiljem jalutas ka Kristhel sama jäätisega vastu ning soovitas soojalt. Läksime siis uurima, jutustasin seal lõpuks vähemalt veerand tundi, kõiki maitseid saime proovida ja… (Mh, tuleb meelde, et mustika-ingveri siiski ununes – krt!). Mina võtsin oma topsi pooleks jõhvika-apelsini ja mündi-avokaado – see viimane kõlas täpselt nii, nagu ei peaks mulle üldse maitsema, aga hämmastavalt hea oli. Lapsed valisid vanilje, sõid selle ära, tahtsid veel. Mina lahke emana lubasin – olgu siis hea päev. Teiseks valikuks oli Poisil maapähkli-jõhvika ja Plikal mandariini. Poiss võttis ühe ampsu ja teatas siis, et tal on külm, rohkem ei taha 😀 Võtsime hoopis koju kaasa, panime sügavkülma, saab Abikaasa ka oma magustoidu – ta pidi varem ära minema, et õega kokku saada. See maapähkli oma oli ka väga mõnus, mulle täiega meeldis, kuna kõht oli aga täis ja see oli üsna rammus, valisin endale need kaks, mis olid tiba kergem koostisega…
Ühesõnaga, ma vaimustun käsitööjäätistest. Sellest ajast saadik, kui Mama Toni’s kinni pandi, pole olnud ühtki arvestatavat jäätist, mida ma tõesti tahaks suvel osta. Poejäätised on kohutav magus kräpp ja ajavad mul südame pahaks. Sel suvel on aga imeline Jäämari, mida Pärnus päris mitmes kohas müüakse (Bio4You, Delice, Taluturg, Karamell) ja nüüd siis uue avastusena Fresko Jäätisevabrik – sel aastal Tartus käima pandud ettevõte, Pärnus müüakse nende jäätist hetkel Taluturul.
Minu eriline nõrkus on sorbetid ja smuutijäätised – pigem sellised värskema ja kergema koostisega. Ometigi on valikut küllaga! Rõõm!
No ja lõpetuseks, kui ma juba nii pika jutu jäätistest kirjutasin, siis tundub paslik mainida ära ka vana hea La Muu ja meie kohaliku Sepa mahetalu käsitööjäätis… Kuna meie peres pole jäätis ette tellimise ega kodus söömise teema, vaid pigem emotsiooniost sobival hetkel väljas olles, siis Sepa talu jäätist saavad lapsed siis, kui juhtuvad OTTil käima… Ja La Muu puhul mul pole kunagi meeles, et neil on 100ml topsid ka, mis sobivad kaasa haaramiseks.
Igal juhul on väga äge, et tervislikke ja maitsvaid jäätiseid tekib turule järjest juurde. Ja väga äge, et Pärnus on nüüd ka tänavatoidu festival. Noh, rangelt võttes, on’s suurt vahet, kas ürituse nimi on tänavatoidu festival või näiteks augustiunetus? Süüa saab vist üsna sarnaselt 🙂 Järgmisel nädalavahetusel ühesõnaga uus melu 🙂
Pilte ei teinud kahjuks ühtki… No ei tulnud pähe ka mitte, vihma sadas ja… 😀
Ligi poolteist kuud suve möödus täiesti Pärnu-keskselt, nüüd sai üle pikema aja jälle Tallinnas käidud. Seekord ilma lasteta, vahel kulub vägagi ära. Ühesõnaga harilik nädalavahetus ilma lasteta – sõbrad ja geopeitus ja rabalaukas ujumised…
Laupäeval käisime rabas murakal. Uus kogemus, polnud varem käinud. Murakaaeg on läbi, tõdesime – söömiseks midagi leidis, korjamiseks mitte. Selle eest sõin ühe metsmaasika, ühe pooltoore pohla või jõhvika, ohtralt murakaid ja mustikaid ning nägin ohtralt seeni, millest ühtki ei osanud nimepidi tuvastada.
Samuti ujusin esmakordselt (alasti) rabalaukas. No ja päev hiljem teist korda ka 😀
Ja eksisin esmakordselt metsa ära. Millest mul oli jumala ükskõik, sest ma ise ei teinud metsal ja rabalgi vahet ning teadsin, et kaaslane on pädev ning varem või hiljem jõuame ikka autoni 😀
Ei oleks ma ligi kümme aastat tagasi oma Aipisid tellides mitte osanud arvata, kui pikalt ja ustavalt nad mind teenivad…
Laupäeva õhtul sõitsime veel ratastega mööda Tallinna ja otsisime geopeituse aardeid. Aasta taguse korraga, mil mu geopeituse “süütus” võeti, olid asjad nii palju arenenud, et seekord ei pidanudki Liis laste rattaga sõitma 😀 Ütlemata mõnus oli, ilus ka. Ainult külm hakkas, sest soojemaid riideid mul kaasas polnud.
Ühesõnaga rabaretk + ujumine + rattasõit = tõenäoliselt ühe päevaga rohkem trenni, kui terve eelmise kuuga 😀 Sest mu tavapärane trenn on ca 5 km lebotempos rattasõitu tööpäevadel ja suht kõik. Ütleme nii, et igasugused lihased olid järgmisel päeval valusad…
Pühapäev venis niisama käest, rappa ujuma jõudsime vähemalt.
Sinnasõidul sõin autos ühe jäätise, tagasisõidul läks süda nii pahaks, et kohe väga halb oli. Siiamaani imestan, mis juhtus. Ilmselt eelmisel õhtul joodud korralik kogus gini + kehvasti magatud öö + magus jäätis + kuumus + autos loksumine… Pidasin kuidagi vastu ja veetsin ülejäänud osa päevast voodis pikali. Magada ei õnnestunud, lugesin siis raamatut, õhtupoole läks olemine vähe paremaks, nii et julgesin isegi süüa (ja, khm, veidi ka juua) – bussisõitu Pärnusse poleks välja kannatanud, aga eks ma olingi arvestanud sellega, et töötan ehk nädala alguses Tallinnast. Eilegi veel tekitas autosõit kõhtu veidra tunde, aga õnneks ei midagi enamat ja praeguseks olen õnnelikult kodus tagasi.
Vahel on vaja ära käia…
Teatavasti venis eelmine nädalavahetus Tallinnas nelja päeva pikkuseks. Sel nädalavahetusel oli plaanis olla kodus ja… Siis kutsus kolleeg juubelile 🙂 Nii juhtuski, et neli päeva hiljem leidsin end jälle Tallinna poole sõitmast.
Kuna kutsel oli kirjas…
Dresscode: nüüd on aeg kapi sügavaimatest soppidest valla päästa oma kõige pöörasemad/salajasemad ostud, mille kandmiseks ei olegi kunagi sobivat hetke tulnud. Ma tean küll, et sul on kapis see Batmani keep, maani ballikleit, nahkkostüüm, Madonna torbikrinnahoidja, kärtsroosa lips või värviliste papagoidega särk, mida oled ammu salaja ihanud kanda, kuid lihtsalt ei ole võimalust avanenud. Nüüd on!
…siis leidsin pärast pisukest juurdlemist, et ainus riietusese minu kapis, mis tõesti nondele kriteeriumitele vastab, on korsett, mida kandsin pulmas 😀 No oli küll mõte, et muretsen selle juurde sobiva punase seeliku ja kingad, et oleks tulevikus üks mõnus pidulik komplekt, aga mõtteks on see jäänudki. Seega – must seelik, võrksukad ja tanksaapad. Sobis kah.
Ja kuna tol õhtul tehti pilte üksjagu, siis kasutan nüüd juhust ja jätan need endale mälestuseks… Sest ROHKEM ma seda korsetti küll selga ei pane 😀 Krt, hingata tahaks ka 😀 Huvitav, ma ei mäleta, et pulmas oleks nii ebamugav olnud. Aga las ripub mul nüüd edasi kapis, mälestuseks hea, äkki Plika tahab kunagi oma pulmas kanda. No pressure at all, eks.
Piltidega on nii, et kuna seltskonnast enamik oli mulle võõras ja võõraste pilte ei saa ju üles panna, eks ma siis panen endast. Ja koerast. Ja kolleegidest.
Üldiselt, nagu pealkirjas mainitud, oli hägune õhtu. Mina seda peakirja kusjuures välja ei mõelnud, sellise nimega oli pildikaust, mida sünnipäevalaps minuga täna jagas, tundus paslik see blogipealkirjana ära kasutada.
Mina, kes ma joon viimasel ajal vaid veini, jõin kõigepealt gini, siis rummi ja lõpuks ka veini… Ühesõnaga jah, pisut hägune. Ja lõbus. Ja mul ei olnudki pühapäeval ärgates tunnet, et hakkaks ära surema 😀
Alustuseks üks pilt sünnipäevalapsest. Igaks juhuks selja tagant 😀
Tänane päev oli töö-töö-töö. Ca 11 tundi, ühe väikese söögipausiga. Nüüd on tööst… Noh, kopp ees 🙂 Aga sain järjele ühe projektiga, mis oli vahepeal unarusse jäänud. No see projekt on käsil juba aasta ja jagub veel aastaks, arvan ma. Homme pean 11h letis olema. Siis on kolmapäeval lühendatud tööpäev, siis on jaanid, siis kaks nädalat puhkust. Seega elan need pikad tööpäevad üle, pole enam palju kannatada.
Kõigele lisaks läks mu telefon tuksi. Kuu-paar tagasi pillasin eelmise nutika puruks ja kuna ei viitsinud hakata ekraanivahetusega nikerdama, kasutasin kolleegi pakkumist ning võtsin kasutusele tema vana telefoni. See hakkas aga viimastel päevadel niiviisi kokku jooksma, et aitas vaid aku tagant ära võtmine. Ja eile õhtul juhtus nii, et sisse lülitada telefoni enam ei saanudki. St sisse lülitada saab, aga ekraanil jääb ketrama LG logo, edasi ei lähe. Nii et olin terve tänase päeva telefonitu ja edasi ei teagi, mis saab. Neid helistamise telliseid on mul kodus üksjagu, st päris hätta ei jää, aga ma olen ausalt juba nutiga harjunud. Meilid ja chat ja hotspoti võimalus 🙂
Olen tegelikult pikalt mõelnud, et oleks vaja korralikku nutikat, HEA kaameraga… Aga need on nii kuradima kallid ja vaba raha pole isegi mitte null, vaid pigem umbes miinus viissada. Ja järelmaks tähendaks kallist netipaketti – praegu maksan miskit €5 kandis, siis ilmselt vähemalt €15 ja nii kaks aastat järjest. No ei eruta mind järelmaks, üldse mitte. Oeh. Saaks kuskilt mingi järjekordse suvanuti, mis oleks kasutatav, oleks hea… Eks näis.