seltsielu

Pool läbi!

Pool puhkusest on läbi, appi! Kuidagi väga kiirelt on aeg läinud. Igal pool käimised ja seltskondlik olemine on mõnus, aga kodus molutamise aega tahaks veeeeeeel…

Nädalavahetuse olime kodus.

Esmaspäeval käisime ema juures.

Eile käisime Viking Spa vee- ja saunakeskuses, hiljem Steffanis, õhtul mängisime õekese perega kaarte.

Täna on nad ka siin, õhtul läheme Entel-Tenteli kontserdile.

Ülejäänud puhkuseks veel plaane pole, aga olen kindel, et tekivad. Peaasi, et seda molutamise aega ikka ka jääks 😛

Vähemalt ei ole pidanud mööda Eestit ringi tiirutama, kõik perekond on kenasti ja mugavalt ühes linnas koos.

Head asjad #57 – Steffani

Steffani pizzarestorani teavad vist küll kõik. No hea küll, kindlasti mitte kõik 🙂 Aga usun, et suurem osa pärnakatest ja Pärnut külastanud inimestest.

Mul endal on Steffaniga vähemalt viisteist aastat sooje suhteid. Vahel satume sinna tihemini, vahel harvemini – vahel sööme seal, vahel ostame lihtsalt koju kaasa… Vahet pole, kuidas – alati on hea.

Täna sattusime pärast pikemat pausi taas Steffanisse ja kogemus (mis on seal, olgem ausad, alati positiivne) oli lihtsalt igas mõttes imeline.

Kuna meid oli seltskonnas üheksa ja Steffanis on laua ootamine pigem reegel kui erand, olin valmistunud nii ootamiseks kui seltskonna vajadusel kahte lauda jaotamiseks. Juhtus aga nii, et enne meid ootasid vaid ühed inimesed ning meid mõlemaid juhatati kohe lauda. Teisel korrusel oli neid suuri laudu kohe mitu.

Seal oli lihtsalt nii imeliselt mõnus ja õdus. Hubane, soe, tuli praksus kaminas, igal pool jõulukaunistused, taustaks jõululaulud… Lapsed värvisid, täiskasvanud lobisesid, teenindus oli ülisõbralik nagu alati, pitsad jõudsid kiirelt lauda ja maitsesid ülihästi nagu alati.

Ühesõnaga – puhas rõõm.

Ma armastan söögikohti, mis pakuvad ilma igasuguse küsimuseta joogiks kraanivett ja Steffanis on see alati nii olnud. Samuti on neil tasuta eelsalat (mis küll mulle ei maitse, seega ma seda kunagi ei söö :D), lõunapitsad on soodsamad, lisaks saab lõuna ajal tasuta kohvi (ma ise küll nädala sees lõuna ajal sinna kunagi ei satu, aga Abikaasa on noid hüvesid korduvalt nautinud).

Ja kes pitsat ei taha, siis näiteks salatid on neil ka väga maitsvad ja nii suured, et neist saab ka reaalselt kõhu täis. No ja lisaks pastad, vormiroad, burritod, mida ma pole vist küll kordagi proovinud, sest pitsa on lihtsalt liiga hea 😀 Salatit söön enamasti suvel, kui isutab pigem millegi värskema järele, aga tahaks siiski kõhu korralikult täis saada.

Ma olen väga-väga tänulik, et Pärnus on nii mõnus ja kodune koht, kus terve perega söömas käia.

Head asjad #32 – mõnusad kohtumised

Pere ja töö kõrvalt ei jagu just ülearu palju aega sotsialiseerumiseks – olen esimene, kes seda tõdeb ja tunnistab. Aga seda mõnusam on, kui võimalus vahel siiski tekib.

Kuna enamik sõpru on mul Tallinnas, siis enamik mõnusaid kohtumisi leiabki ka aset just seal – kui juba teise linna mindud, katsub ikka leida ka aja, et kellegagi kokku saada.

Pärnus elab mul täiskohaga kaks sõpra, aga ühel neist on nii kiire, et ma pole teda viimased kaks aastat praktiliselt näinud. Loodan siiski, et mingil hetkel asi paraneb 😀 Reaalselt on hetkel ainus inimene, kellega Pärnus peale pere tihemini suhtlen, Annika.

Aga vahetevahel olen ikka tundnud puudust veel mõnest “kohalikust” sõbrast, kellega õhtuti klaasike veini võtta ja maailma asju arutada.

Kust need uued tuttavad ja sõbrad ikka täiskasvanute maailmas tekivad – kooli, töö, ühiste hobide ja sõprade kaudu. Siis on tutvumine kuidagi loomulik – on mingi ühisosa, kust saab vestlust edasi arendada, edasi läheb mõnede inimestega juba iseenesest. Mul on viimastest aastatest palju toredaid tuttavaid töö ja blogi kaudu, kellest nii mõnedki on praeguseks sõbra tiitli auga välja teeninud. Ükski neist ei ela aga Pärnus…

Siin Pärnus on üks inimene, kelle kohta olen pikalt mõelnud, et ta tundub väga sümpaatne – aga ühisosa oli liiga väike, et see tutvus oleks iseenesest kuskile edasi arenenud. Täpsemini oli tegu Plika parima lasteaiasõbra emaga, kellega oleme küll jutustanud lasteaias ja vahetanud nüüdseks juba õige mitu sünnipäevakutset e-maili teel, aga kontakt on jäänud seni pigem põgusaks.

Ja nüüd hiljuti, pärast järjekordset sünnipäevakutserallit (meil on tüdrukud ju ühel kuul sündinud), tundus, et kas nüüd või mitte kunagi. Kirjutasin talle, et kuule, sa tundud äge, joome veini.

Ja siis natuke pabistasin, et mis ta küll vastab, aga õnneks vastas, et joome muidugi 😀 Ja siis me üritasime oma graafikuid klapitada kaks nädalat, et ühist (laste)vaba õhtut leida. Ja eile õhtul jõudsimegi lõpuks sinnamaani, kus ma panin lapsed kell kaheksa magama, üheksaks oli külaline kohal ning korkisime veinid pidulikult lahti.

No ja ma parem ei täpsusta siin avalikult, kui mitu veini me ära jõime, aga ütleme nii, et väga-väga lõbus õhtu oli, mis läheb kindlasti kordamisele. Ehk küll tiba mõistlikuma veinikogusega 😀

Kirjutasin hiljuti Liisidest oma elus. Novot, tundub, et mul vist ongi nüüd ka Pärnus oma Liis 🙂

Ma olen ääretult tänulik kõigi mõnusate kohtumiste eest toredate uute ja vanade sõprade ning tuttavatega. On nii hea, kui on olemas “oma inimesed”, kellega koos maailma asju paika panna.

Läks vahepeal veidi kiireks :)

Ühesõnaga – otsustasin ära, et “positiivne päevakaja” sellisel kombel ei jätku. Ma parem kirjutan igapäevaelust niisama, nagu seda senini tegin. Ja ikka positiivses võtmes. Päris iga päev pole millestki kirjutada, päris iga päev pole aega kirjutada.

Tänulikkuse projekti üle endiselt mõtlen. Ma kohe kindlasti hakkan igapäevaselt üles tähendama asju, mille eest olen tänulik, aga kas ma teen seda blogis või arvutis või vihikus – kaalun veel.

“Head asjad” jätkuvad. Nendega läks nüüd tõesti nii, et ma olin täiesti kindel, et leian neljapäeval selle aja, et kirjutada, aga tutkit… Ja reedegi libises käest… Ja laupäevgi oli nii toimekas, et kirjutamiseni jõudsin alles hilisõhtul, kui kalendri järgi oli juba pühapäev 😀 Aga kirjutasin kolm postitust tagantjärele ja “ajastasin” need siiski vastavalt varasemate kuupäevadega. Et kõik oleks korrektne 🙂

Neljapäeva hommikune huumorinurk. Olin palunud laos töötavat kolleegi, et ta pakiks plakatid kõige peale, sest mul on neid kiirelt vaja. Ja tõepoolest, ei olnud raske leida 😛

img_4676

Neljapäeva õhtul sai teoks üks pikemalt planeeritud kohtumine, mis tähendas, et õhtu möödus äärmiselt mõnusate inimeste seltsis – kõik maailma asjad said läbi arutatud.

Ah et kus ma käisin? Vihje saab sellelt pildilt, mille tegin reede hommikul enne Pärnu poole tagasi sõitma hakkamist 🙂

img_4679

Positiivne päevakaja #5 – külalised ja shopping

Tänased rõõmud on taas parem kirja panna hariliku postitusena, tuleb hallatavam tekst.

Päeva esimene pool möödus külaliste tähe all. Imemõnus rahulik hommikusöök ja jutustamine, misjärel pakkisime kõik autode peale ja sõitsime munamäele kelgutama. See tähendab – lapsed kelgutasid, mehed valvasid, meie Haidega läksime linna peale jalutama 😀

Kui mäel möllamisest küllalt, läksime kohvikusse. Plika nimega kohvikusse 🙂 Me polegi seal temaga varem käinud!

Siis saatsime külalised Tallinna poole teele ja läksime ise enne kojuminekut uitmõtte ajel rannast läbi. Seal oli lihtsalt imeline! Ja nii kahju, et sinna koos külalistega minna ei saanud… Oli täiesti tuulevaikne, päike paistis, lumi oli nii valge ja pehme… Ja meri oli kaldast vaikselt jäätuma hakanud, nii et me saime käia jää peal ja tunnetada, kuidas seal all vesi õõtsub. Väga mõnus ja sürr oli.

Mõnes kohas vajus jääst läbi ka, tükk tegemist oli lastele seletamisega, et võiks siiski mitte väga palju vees solberdada, mis siis, et saabaste alumine osa on kummist – äkki oleks siiski parem, kui püksisääred hiljem päris läbimärjad poleks 😛

Õhtupoolikul viisime lapsed Abikaasa ema poole ja käisime shoppamas. Kuna see ei kuulu kohe kindlasti Abikaasa meelistegevuste hulka ja ka rahaline pool senini ei soodustanud, on tema riidekapp olnud juba pikka aega üsna nukras seisus. Ütleme nii, et oli üsna viimane hetk seda uuendada, ühtlasi ka motivatsioon uusi asju soetada, ühtlasi ka rahalised võimalused seda teha.

Nii et põhimõtteliselt me kulutasime paari tunniga riietele ja jalatsitele umbes-täpselt selle summa, mis meil siiani autolaenuks läks 😛 No ja siis veel ostsime lastele Lego advendikalendrid kah 😛

Ma põhjalikult ei viitsinud pildistama hakata, aga ühe pildi siiski tegin meie tänasest saagist. Väga hästi just detaile näha pole, aga mingit aimu saate.

img_4517

Kõige suurem rõõm on ilmselt selle üle, et Abikaasa sai endale Ecco saapad, mille täishind oli €165, kõigest €89 eest. No lihtsalt super 🙂 Pea sama suur rõõm selle üle, et leidsime talle Cropptownist uue dressipluusi. Ei olnud küll kõige odavam – €35 – aga täpselt tema värvides ja väga praktiline. Sama mustriga T-särk ka. Ja siis veel üliäge Mosaici tumesinine mummudega triiksärk, mida täishinnaga poleks kindlasti ostnud, aga poole hinnaga – €20 – super. Istus ideaalselt. Ja siis veel üks pikkade käistega pluus Takkost ja mõned paarid uusi sokke kah.

Minul polnud plaanis midagi osta, aga kuni Abikaasa Shus jalatseid proovis, uurisin mina müüjatelt, kas mu lemmikkott, mis enne oli nähtaval kohal väljas, on tõesti ära müüdud. Nägin seda täitsa juhuslikult umbes kuu aega tagasi – jäi poest mööda jalutades silma. Ma olen ammu uut musta õlakotti otsinud, aga jällegi – sada nõudmist, polnud seni lihtsalt sobivat leidnud, nii suur häda polnud ka. Tuli välja, et on täitsa alles – lihtsalt teise kohta tõstetud.

See kott oli üsna ideaalne – mahukas, täpselt sellise kujuga, nagu mulle meeldib (ei ole liiga lai, vaid kõrgem), hoiab vormi (mulle liiga pehmest materjalist kotid ei meeldi, sealt on nii halb midagi üles leida), piisavalt palju taskuid, et võtmeid, rahakotti ja muud pudi harjumuspäraselt omadel kohtadel hoida (st senise kotiga sarnaselt)… Lihtne ja ilus 🙂 Ja see hõbedane osa meeldis eriti – kuna kannan viimasel ajal päris palju ka halli, olin pikalt mõelnud, et oleks mõnus, kui saaks mõne hõbedase õlakoti. Samas kui õlakotti värvi pärast vahetada ma üldse ei viitsi. Ühesõnaga ideaalne – kahevärviline, samas neutraalne ja kõigega sobiv.

Maksis €50. Ja ei teagi, kas nahk või mitte, sest tootja sildil oli kirjas, et on, aga müüja ütles, et poe poolt lisatud sildil ei olnud. Naha eest on see summa ok, kunstnaha eest mitte nii väga. Kaalusin, mis ma kaalusin, aga ära ma selle koti ostsin – ja maksin €45, oma maja töötaja eelised. Mul on nüüd nimelt uus suhtumine rahasse (küllus! nüüd ja alati!) – ühesõnaga tundsin, et olen selle ära teeninud, nüüd ja kohe 🙂 Ja no… NII rahul olen. Tõstsin kõik asjad vanast kotist uude ümber ja lihtsalt super on.

No ja siis leidsin täiesti juhuslikult kingad kah veel! Mõtlesin sügisel korduvalt, et tahaks musti kinnisemaid madalaid kingi – mul on mustad baleriinad, mis on suvised ja mustad kinnised kingad, mis on 6 cm kontsaga… Aga madalaid ja kinniseid polnud – vahel on just neid vaja. Ja nüüd siis vaatasidki mulle näkku ühed ägeda välimusega isendid, oli minu numbrit ja maksid kõigest €19. Ja ennäe – olid ka jalas täitsa parajad ja mugavad! Nii nad minuga kaasa rändasid. Kanda saan muidugi alles umbes poole aasta pärast 🙂

Ühesõnaga – rõõm, puhas rõõm. Hommikupoolikul seltsielust, õhtupoolikul shoppamisest.

Ja päeva väljakutse? Eks ikka see, kuidas olla zen ka siis, kui endal pole juhtumisi kõige parem enesetunne (väsimus, nälg) ja lapsed otsustavad käituda mitte kõige eeskujulikumalt (iga pisiasja peale tülli minna, üksteist üles keerata). No muidugi, puhata ja süüa ja rahulikuks jääda, aga…. Noh, ütleme nii, et arenemisruumi on 🙂 Õnneks on see hea asi, et kui ka olukord natuke käest ära läheb, saab ennast ikka kokku võtta ja rahulikult istuda ja kallistada ja rahuneda ja rääkida ja leppida… Ja siis on jälle kõik korras 🙂

Ja kui osta lastele ettehoiatamata legod, võib muidugi kuulda vaid vaimustunud hüüdeid “Aitäh, ma armastan sind! Täna on maailma parim päev!”. Nüüd nad peavad ainult iseloomu kasvatama ja peaaegu kuu aega kinnist karpi imetlema. Ei lubanud isegi kalendrit välja võtta, enne kui detsember käes 😛

Scroll to Top