seltsielu

Ma armastan lauamänge! Kahetsusväärne tegelikult, kui vähe me neid viimastel aastatel mänginud oleme. Peab võtma plaani!

Tegelikult meil polegi kodus väga palju mänge… Alias, Scrabble, Casflow. Kõik suured lemmikud. Mängime siis, kui on külalisi ja tuleb meelde. Peab rohkem külalisi kutsuma just selle sihiga!

Õige, meil on olemas ka täringud, millega saab mängida Yatzy laadset mängu, mida me küll kodus kunagi ei mängi 😛 Aga Abikaasa vanaemal külas käies pea iga kord, tema küll nimetab seda Jospliks…

Ja siis muidugi kaardid, täpsemini mu lemmikmäng Phase 10. Seda mängime alati, kui õeke külas on.

Aga miks ma kirjutan just nüüd? Sest üle hiiglama pika aja Kristi ja Rauli juures külas olles sattusime mängima meie jaoks täiesti uut ja väga ägedat mängu, mille nimi EI ole “Võidab see, kellel on surres kõige rohkem vääriskive”. Kuna selle õhtu jooksul sai aga ära joodud arvestatav kogus veini, siis ma päris nime tõesti ei mäleta. Ja ehkki ma ajastasin selle postituse reede õhtuks, mil mängisime, siis reaalselt kirjutan seda kaks päeva hiljem… Kristi ehk loeb millalgi ise ja kommenteerib.

Olen ääretult tänulik kõigi ägedate lauamängude eest, kõigi mõnusate mänguõhtute eest koos sõpradega – nii nende eest, mis olnud, kui nende eest, mida tulevikku ohtralt plaanime 🙂

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega 😀

Ma ei saaks öelda, et ma olen meeletu ujumise või saunade fänn, aga mulle on saanud väikestviisi hobiks Pärnu erinevate vee- ja saunakeskuste külastamine ning võrdlemine. Vahel on nii mõnus basseinis sulistada, mullivannis vedeleda ja saunast sauna kulgeda.

Nende keskustega on muidugi see häda, et kuna harrastan seda konkreetset hobi piisavalt pikkade vahedega, jõuavad eelmised kogemused juba meelest ära minna…

Nii et näiteks aasta tagasi käisime nii Tervise Paradiisis kui ka Tervise vabaajakeskuse sauna- ja veekeskuses, aga viimasest ei mäleta ma praeguseks õieti miskit. Ainult seda mäletan, et külm oli mõlemas…

Tervise Paradiis, jah, sellest mäletan piisavalt 🙂 Isegi mullivannis hakkas jahe 🙂 Nii et sinna ma rohkem ei kipu. Samas kripeldab endiselt, et seda saunakeskuse osa seal pole ju proovida saanud. Ehkki mulle üldse ei meeldi mõte, et pean ostma veekeskuse pileti ja veel peale maksma, et saunadesse pääseda, siis just seda tuleb ilmselt teha. Laste jaoks on Tervise Paradiis nagunii endiselt suurim lemmik (torud!) ja nemad oleks rõngas, kui me sinna uuesti läheks. Seega üks €40 kinkekaart palun, mille eest saab 3h perepileti nii saunadesse kui veekeskusesse. Mul sünnipäev on varsti ju 😀

Tervise vabaajakeskuses tahaks veel korra käia, et mälu värskendada. Oli okei mu mäletamist mööda, aga jah, jahedavõitu.

Estonia Termides käisime mälu värskendamas 1. septembril. Saunade valik on seal muidugi eeskujulik, aga KURADI KURADI KÜLM ON! Need saunad on seal kuidagi nii laiali. Normaalne ju, et kui saunas on palav, siis sealt väljas olles on mõnus ennast jahutada, aga see temperatuur oli ikkagi minu jaoks liiga madal. Ebameeldiv on iga hetk saunast väljas olles lõdiseda…

Estonia uues spa- ja saunakeskuses käisime viimasel pulma-aastapäeval. Kuna mul oli blogimisega tol hetkel madalseis, siis sellest midagi kirjutanud polegi. Tol hetkel sai sellest minu kindel lemmik Pärnus, sest see oli esimene saunakeskus, kus mul oli reaalselt soe ka siis, kui ma saunas ei olnud 😀

Sealne bassein oli väga vinge, õdus ja mitmekesine ja soe ja ilus ja… No tõesti, väga meeldis. Õues olid ka mullivannid, kus oli mõnus vedeleda, isegi jahedama ilmaga. Saunad olid… Nii ja naa. Saunadel olid aknad (ei mäleta, kas kõigil, aga enamikel), see oli veits veider, eriti siis, kui väljas oli valge – enamikest neist akendest mu mäletamist mööda erilist vaadet polnud. Samas pimedas oli aknast tulesid vaadata päris mõnus. Ja suitsusaun haises üsna räigelt 😀 Saunade koha pealt on siiski pigem hägune mälestus, mis vajaks värskendust. Bassein ja mullivannid õues on eredamalt meeles. Ja üks suur lemmik oli mul seal veel see 40-kraadine bassein, mis enamikes veekeskustes on Jaapani vanni nime all – seal kutsuti seda väga nunnult rabajärveks.

Lastega aga, tundus mulle tookord, poleks seal väga midagi teha, sest põhibassein oli üsna sügav, meie omadele üle pea. Küllap seal oli lastele mingi eraldi bassein ka, alati ju on… Aga kuidagi tundus, et lapsi sinna pigem kaasa ei võtaks. Ise läheks küll uuesti. See on ühtlasi ainus koht, kus rätik on hinna sees. Hind, olgem ausad, on ka piisavalt krõbe 😀

Seekord jõudsime lõpuks ära käia Viiking Spa vee- ja saunakeskuses. Seda soovitas meile kunagi ema ja tahtsime sinna õekese perega minna juba nende eelmise Eesti külastuse ajal, siis aga ei mänginud miski välja ja nad käisid ainult oma perega. Meeldis piisavalt, et teist korda tagasi minna.

Rahvast oli väga palju võrreldes nende eelmise külastusega, tõdesid nad. Valisime küll tööpäeva, aga aasta lõpus on ju paljudel puhkus. Samas peab tõdema, et väga hullu ülerahvastatause tunnet ei tekkinud – ehk vaid suures basseinis, mis oli üldiselt päris äge. Aga ma olin suurema osa ajast mullivannis ja saunades, basseinis kohe üsna vähe. Ja saunad olid seal ägedad! Esiteks olid enamik neist ruumikad, teiseks oli seal mõnus hämar valgus jääpurikakujulistest lampidest. Üleval iglusaunas käisin korra ära, aga lemmikud olid siiski soola- ja aroomisaun ning sanaarium. Kadakasaun lõhnas hästi 🙂 Soome saun oli… Noh, harilik 🙂 Mullivannid olid mõõõnusalt soojad. Õhk oli mõnusalt soe. Keskus ise oli õdus ja mõnusalt kompaktne ja sopiline. Ei pidanud pikki maid käima, iga nurga taga oli midagi. Aga Jaapani vann tundus küll palavam kui 40 kraadi – tavaliselt ma naudin selles kuumas vees vedelemist, seekord oli liiga kuum. Väiksevõitu oli kah. Abikaasale meeldis külma vee lähker, kasutas seda pärast saunatamisi ohtralt.

Igatahes – läheks hea meelega tagasi! Meeldis vist isegi sutsu Estonia uuest spast rohkem. Ehkki sinna läheks ka veel, hea meelega 🙂

Ja nüüd ma ei teagi, kas mul on avastamata veel vaid Paradiisi saunad, mille peab ükskord koos veekeskuse külastusega ette võtma… Või on Pärnus veel mõni taoline koht? Eks pikemas perspektiivis võib neid üle Eesti läbi käima hakata.

Igal juhul olen väga-väga tänulik, et elan just Pärnus, sest siin on veemõnude nautimiseks üsna eeskujulik arv erinevaid asutusi 🙂