seltsielu
2015 esimese poolaasta pildipuru
Vaatasin läbi selle aasta pildikaustad ja noppisin välja kõik, mis veel blogisse polnud jõudnud. Ok, mõned pildid jäid siiski oma aega ootama, sest Humana leidudest ja tööst tahan kunagi eraldi postitused teha.
Jõulude ajal sai katsetatud erinevate koostistega piparkoogitaignaid, millest üks osutus piparkookide jaoks kõlbmatuks – oli liiga paks ja mure. See-eest sai sellest jaanuaris ühe suurepärase kirsikoogi, millega külla tulnud Kaidit kostitada:
Märtsis sattusime me puhtjuhuslikult viimase minuti kutse tõttu ühele külade sõpruskohtumisele ja saime teha klaasi. Hullult äge oli.
Kuskil mai alguses korjas Poiss ühel õhtul omaalgatuslikult aiast peotäie pisikesi lilli ja teatas, et tema tahab need oma õpetajale viia. Panime vaasi, järgmisel päeval unustas ta need otse loomulikult maha. Ülejärgmisel päeval sai siis kaasa võetud – juhtumisi oli see päev, mil lasteaias toimus nende rühma emadepäeva pidu ja lapsed viisidki sel puhul ka õpetajatele lilli. Ma ise poleks selle peale tulnud, aga näe, läks õnneks 😀
Ükskord meisterdas Abikaasa meile kunstipärase õhtusöögi… Sõime ratastega siile 😀
Töiselt rindelt ka paar mälestust, traditsioonilistest täiesti harilikest kaubapäevadest:
Ükskord perega Tallinnas käies ööbisime Liisi ja Paavo pool ning unustasime maha Abikaasa kõrvaklapid. Järgmise nädala kauba hulgast leidsime hoolikalt pakitud kasti… Mis oli omakorda väga hoolikalt mitmete kastide sisse pakitud 😛
Ühtlasti kurtsin tolsamal reisil reedest komandeeringupäeva laos veetes, et kurja, valisin endale nii hoolikalt kirjutuslauda, aga tuli välja, et see võiks ikka veidi kõrgem olla. Selle peale võeti mõõdud ja järgmise kaubaga saabus vajalik atribuutika. Saamaks aru, kuidas need täpselt töötavad, peaks panema pildi, mida mul aga hetkel ei ole. Igal juhul – elagu hoolitsevad kolleegid 😀
Juuni esimesel nädalavahetusel käisime Tartus. Õnnestus lõpuks ometi Kessul külas käia, samuti nägin üle mitme aasta oma onutütart ja sai temaga pikalt jutustatud. Käisime ära Ahhaa keskuses, mille perepileti eelmisel sügisel tänukingiks sain. No tõsiselt äge oli! Pilti tegin selle nädalavahetuse jooksul imevähe, aga mõned üksikud Ahhaast siiski on.
Pime ruum ja suur liivakast, kus sai ise maailma ehitada. “Kaardi” värvus muutus vastavalt liivahunniku kõrgusele. Kogu pere mängis mõnuga 🙂
Kõrge post, mille otsa ennast ise vinnata ja siis alla sõita. Mina tõmbasin ennast ühe korra poole peale – siis hakkas hirmus ja tulin tagasi alla, rohkem ei tahtnud. Abikaasa käis lastega ikka mitu korda lae all ära. Lõpuks käisid lapsed kahekesi ka. Mina küll pabistasin ja väga ei lubanud, aga paar korda nad ikka käisid päris kõrgel.
Eelmisel laupäeval käisime maal tuttava lapse sünnipäeva tähistamas. Ilm oli imeline ja õu oli lapsi täis. Sai hobusega sõita ja kui hobused puhkasid, siis niisama vankris turnida:
Samuti oli sünnipäevakülaliseks sünnipäevalapse vanavanaisa kodustatud vares. Täiesti pesueht kodustatud vares 😀 Ja merisiga. Ja muidki loomi.
Boyband, vol 2
Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel 😀
Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea 😀
Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.
Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.
Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi 😀 Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.
Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.
Tõeliselt kevadised pühad
Pikk lihavõttenädalavahetus möödus täiesti imeliselt. Mängisime korra ideega minna Tartusse, mis langes aga erinevatel põhjustel ära ja tagantjärele on mul selle üle äärmiselt hea meel. Kolme päeva jooksul jõudsid käia viied külalised, samuti toimetasime iga päev aias.
Et postitus liiga pikaks ei läheks, keskendun siin seltsielu poolele ja kirjutan aiast täitsa eraldi.
Reedel käis külas Gea oma perega. Olime kokku leppinud, et värvime koos mune. Mul olid kodus ainult munad, värve mitte. Gea tõi veel mune, kahed värvid ja kleepekaid. Esimese laari mune värvisid lapsed üldse vildikatega:
Minu äärmiselt suureks kurvastuseks pole pilti teisest laarist munadest, mis me värvisime vees lahustatavate tablettidega. Mina ei pildistanud too päev üldse, Gealt õnneks mõned pildid sain. No mis seal ikka. Teised värvid läksid kasutusse alles täna õhtul, sellest allpool pikemalt.
Peale munade värvimist jõime kohvi, sõime kooki ja piinasime Gea peret remonditeemaliste küsimustega. Nemad on kogu selle puitmaja renoveerimise värgi juba läbi teinud, meil on kõik alles ees ja plaanid jälle aktuaalsed. Saime kusjuures täitsa uusi ideid – näiteks, et aknad tulevad odavamad, kui need kõik lahti ei käi. Sest tegelikult tõesti, KÕIK ei pea käima.
Mingi hetk hakkasime veel mune koksima ja märkamatult sai ära söödud täiesti ulmeline kogus mune. No mina ja Plika sõime juba näiteks mõlemad kolm 🙂
Ahjaa, ja pusle saime ka veel kingiks. Kui see oli nüüd koos kokku panemiseks mõeldud, siis mina jaole ei saanud – Plika võttis selle laupäeval ette ja pani kõik kokku 😀
Laupäeval käis Külli lastega külas. Nägime viimati siis, kui Eesti ringreisil käisime, nii et kohtumisrõõm oli tavapäraselt suur. Lapsed mängisid, meie kohvitasime ja jutustasime, pilte ei teinud keegi mitte ainumastki.
Plaanisime teha Külli saabumise ajaks sibulapirukat, aga kuna olime hommikul söömata aeda toimetama läinud, jõudsime hommikusöögi ehk soojad ahjuvõileivad valmis täpselt selleks hetkeks, kui Külli kell pool kolm kohale jõudis. Niisiis lükkus pirukategu hoopis õhtusse, jagus veel tänasekski.
Täna polnud üldse külalisi plaanis, aga aias toimetades tekkis mõte, et äkki läheks Birgiti perel vaja vanu telliseid (tee täiteks vms), mille me oleks muidu prügimäele viinud (sellised iidsed, punased ja lagunevad). Abikaasa helistas ja uuris, nad olid just linnas, seega tulid läbi, et pakutav kraam üle vaadata. Umbes samal ajal helistas ka Annika (kelle sünnipäeval ma üldse Birgitiga tuttavaks sain) ja küsis, kas nad võivad külla tulla. Niisiis tulidki kõik… Ja Annikal olid kaasas ELUSAD TIBUD. Olid käinud Kaubamajakas, kus olid küülikud ja tibud ning suureks üllatuseks müüdi kaasa ka. Ta siis konsulteeris emaga, kui raske on tibusid pidada ja võttis kolm koju kaasa. Suureks kasvanud tibud on plaanis tallu teiste kanade juurde saata, nii kaua siis koduloomad. Igal juhul olid kümnepäevased tibud hirmus armsad ja meeletu hitt kõigi laste seas.
Kuueks olid kõik külalised läinud, siis saatsin lapsed vanni. Vahepeal helistas just Inglismaalt tagasi tulnud ema ja uuris, kas võib külla tulla. Suurepärane ajastus – selleks ajaks, kui tema kohale jõudis, olid lapsed kenasti puhtaks küüritud ja magamiseni veel tubli tunnike. Ekspromtideena otsustasin veel munad keema panna, et reedest alles jäänud värvid ka kasutatud saaks:
Ma nüüd räägin nendest värvidest ka natuke pikemalt, sest mul endal oli hästi põnev võrrelda – kellelgi sellest sel aastal enam kasu pole, aga äkki järgmisel? Meil olid siis sellised värvid, nagu näha ülaloleval pildil, pärit vist Selverist. Suuremas pakis olid tabletid, väiksemas värvilehed. Mõlemal puhul seisis kasutusjuhendis, et lisada tablett/leht 250ml vette koos 1-2spl äädikaga ning keedetud, aga veel kuumad munad sinna sisse “värvuma” tõsta. Erinevus seisnes selles, et suure paki tablettidega tuli seda teha külma veega, väiksema paki värvilehed kästi aga panna keevasse vette. Sestap saigi reedel valitud tabletid – külma veega oli lihtsam.
Nüüd oskan öelda, et suuremal pakil olid ka ilusamad värvid. Kahjuks pilte nendest munadest pole, aga värvid olid kollane, punane, roheline, sinine ja lilla. Kollane oli mõlemas pakis täiesti mõttetu ja kahvatu, nii et sellest tõstsin munad mõlemal korral järgmisesse värvi edasi. Suure paki punane (tegelikult pigem küll sügavroosa), lilla ja sinine olid tõeliselt ilusad ja sügavad. Roheline tuli kahel munal veidi erinev, aga ka väga kena.
Väikeses pakis olid kollane, oranž, punane/roosa, roheline ja sinine. Kollane oli täiesti mõttetu, oranž üsna igav, punane/roosa täpselt sama, kui suures pakis, roheline heledavõitu ja lahja, sinine oli erksam ja omamoodi kena, aga suure paki sügavsinine meeldis tunduvalt rohkem. Pildil olev oranž muna on saadud hoopis kollasest karbist võetud muna punasesse karpi tõstmisel, tumedam roosa on kausi ainus pruun muna ja lilla saime nii, et tõstsime muna punasest sinisesse ja siis veel korra punasesse tagasi. Pole pooltki nii kena, kui suure paki lilla.
Kui ema kohale jõudis, läks muidugi peoks, sest vanaema tuleb reisidelt ikka kingihunnikuga:
Lapsed said kingituseks tätoveeringud ja need olid totaalne hitt. Kahjuks ma ise nende kätest pilti ei teinud, emalt pole veel saanud. Teiseks kingituseks oli põnev komplekt, kus sai värvida ja siis ise kokku kleepida mitmetasandilisi pilte – sellega jõudsime ka veel natuke enne magama minekut tegeleda:
Ühesõnaga väga ootamatu külaliste tulv oli ja see on tõsiselt äge. Kohe elus tunne on!