seltsielu
Kevad ja uued algused
Ajad on kiired. Terve veebruarikuu olid õhus muudatused tööpostil. Ühe inimese lahkumisega seoses toimus ulatuslik tööülesannete ümber jagamine ja võitlus selle eest, mis oleks meie meelest kõige paremini toimiv lahendus, tekitas minuski esimest korda tööstressi. Tulem tundub see-eest igati rahuldav. Minu jaoks tähendab see täiskohta ja suuremat palka, senistele ülesannetele lisandus näpuotsaga turundust ja veebi. Põnev, põnev – tahaks rohkem teha, kui aega on. Eks näis, kuidas oma uutesse kohustustesse sisse elame.
Neljapäeva õhtul sõitsin Tallinna. Algne plaan oli minna laupäeval, Liis kutsus sünnipäevale, aga ema sõitis neljapäeval ja kasutasin muidugi juhust. Väljasõit oli kell neli, olin töösse uppumas, sai meeleheitlikult rügatud. Edukalt – kõik vajalik sai tehtud.
Esimese öö veetsin Pipsi ja Aivari juures, nägin nende uue pesa ära, saime mõnusalt terve õhtu lobiseda. Muuhulgas lahkusin sealt kahe paari jalatsite võrra rikkamana. Hea on sõbrannaga jalanumbrit jagada 😀
Reedese päeva veetsin Järve keskuses tööd tehes. Värskendav oli tavalist FB chati põhist töösuhtlust IRL ühe laua taga pidada.
Reede õhtul maandusin Liisi juurde, kust lahkusin alles täna. Eile olin ühiskondlikult kasulik ja koristasin Liisi elamist. Õhtul oli pidu, kust ma ei tundnud peale Liisi mitte kedagi. Noh, nüüd siis tunnen tsipake veel nii umbes kümmet inimest 😀 Minul isiklikult oli väga lõbus.
Pilti küll keegi praktiliselt ei teinud, aga vähemalt ükski – sellest hetkest, kui kõik oli veel ees. Väga ontliku mulje jätab… Oleks pidanud tänahommikust taaranurka ka pildistama 😛
Oh, ja kirsiks tordil oli muidugi see, et ka MINA sain eile õhtul varase sünnipäevakingi. Tuli välja, et see olla neil juba pikaajalisem plaan – mulle maasikatega klaase kinkida. Eile õhtul avastasin need ühel hetkel köögist ja kiljusin. Tänutäheks lõhkusin täna nõusid pestes ühe liigutusega ära kaks nende majapidamise klaasi. Suurepärane ja tänulik külaline, seda ma olen.
Ühesõnaga nädalavahetus oli seltskondlik, äärmiselt mõnus ja äärmiselt väsitav. Võrratu oli lastest mõned päevad eemal olla, koju tagasi jõuda oli sama suur rõõm. Oma voodi ja vannituba, no ei ole midagi paremat. Käisin koos lastega vannis 🙂
Üleüldises plaanis tundub, et blogi kirjutamine jääb aina enam soiku, sest kogu võhm kulub päriselule. Samas neid vaikseid perioode on varemgi korduvalt olnud ja alati on tempo mingil hetkel jälle tõusnud. Loodame parimat, seniks aga kannatust ja kuulmiseni!
Kui Tikker Abikaasaga Peipsi äärde jõudis, oli Herz juba ära sünnitanud
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Abikaasa pidi juba eelmisel sügisel Ida-Virumaale komandeeringusse minema. Ammu-ammu oli plaan paigas, et läheme kogu perega, mina saan Rakveres meie poe üle vaadata, hiljem läheme allapoole Peipsi ja Tartu kanti ka, ühesõnaga teeme korraliku ringreisi.
Herzile oli mul vaja üks reisiteemaline lauamäng viia, mis mul kodus seisis, sest meie seda mängida ei osanud, aga talle sobis nagu rusikas silmaauku. Leppisime siis sügisel kenasti kokku, et kui on komandeering, siis me tuleme ja toome. Aga nojah… See komandeering muudkui lükkus edasi ja edasi, kuni üks hetk oli vaja minna NÜÜD JA KOHE. Teatasin siis Herzile, et vaat nüüd me tuleme – tema kostis selle peale vastu, et vaat kui tore, ma olen haiglas. Suurepärane ajastus, indeed. Leppisime siis kokku, et vaatab, kuidas nädala lõpuks olukord on ja kas ta jõuab külalisi vastu võtta või mitte.
Reedese päeva veetsime Rakveres, imelist hommikusöögikogemust sai eelmises postituses juba mainitud. Pärast seda viis Abikaasa meid mu kolleegi juurde ja põrutas ise edasi tööd tegema. Meie arutasime kolleegiga terve päeva tööasju, lapsed said tänu sellele multikaid vahtida. Õhtupoolikul nägin poe ka ära (no ja üleüldse Põhjakeskuse, polnud seal varem käinud), võtsime kiirelt veel väikese eine ja hakkasime Peipsi poole sõitma.
Nimelt kolisid Külli ja Iivo, meie Norra “naabrid”, kes nüüd ka tagasi Eestis, umbes aasta tagasi Tartust ära maale. Ja tuli välja, et Herzist ca 10 km kaugusele. Ääretult mugav 🙂 Niisiis ööbisime Külli ja Iivo juures ning hängisime seal ka enamiku laupäevast. Lapsed olid ääretult rõõmsad üle pika aja kohtudes, meie samamoodi – lobisemist jagus. Ja kui Herz siis laupäeval lõuna paiku sõnumineeris, et sai lapse magama ja nüüd võib tulla, jätsimegi lapsed Külli hoida (paaripäevase tite juurde lasteaialastega väga ei kipu, eks) ning kihutasime kohale.
Assa raks, saate aru, me olime põhimõtteliselt ESIMESED, kellel õnnestus Mesilast näha. Mis te arvate, kas mul on uhke tunne või mis 🙂 Sain Mesilase raamatusse pühenduse kirjutada ja puha. Ja saime näha Herzi ja Härra imelise remondi tulemusi – ma olin ju kogu sellele protsessile Herzi blogi kaudu innukalt kaasa elanud, aga kui pole enne käinud ja näinud, siis pildid ei anna ikka pooltki edasi… Koha peal oli mulje palju võimsam. Nii me siis imetlesime remonti ja titte, jõime teed ja lobisesime. Ja ära minnes pandi veel kuivatatud kala ka kaasa. Mmmm!
Laupäeva õhtul sõitsime Tartusse, kus olime skoorinud järgmise öömaja Piia ja Runni juures. Tartus käib Abikaasa reeglina üksinda – tal on seal palju sõpru, minu omad ju pigem Tallinnas. Mul on Tartus muidugi ka Kessu ja Piia ja Nadja, aga nood vähesed korrad, kui mul oleks olnud võimalus kaasa minna, olid neil juba alati teised plaanid. Seekord oli Kessu Tallinnas ja Nadja üldse Eestist ära, aga Piia õnneks valmis meid võõrustama. Ma polnudki nende praegust kodu näinud, ehkki nad olid seal juba mitu aastat elanud – ja õigel ajal jõudsin ka, sest varsti nad jälle kolivad.
Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – Piia kokkas meile lasanjet, mina nautisin üle mitme kuu alkoholi ja mulle hakkas üllatuslikult maitsema Sherwoodi siider, lobisesime pikalt elust ja maale kolimise mõtetest ja kõigest muust. Ruts oli vahepeal kasvanud vahvaks kaheseks pägalikuks – kui ma teda viimati nägin, oli ta paremal juhul nii umbes pooleaastane titt. Küll aeg ikka lendab…
Lastel oli ka lõbu laialt, nad said Playstationi vm taolise mänguga mingeid putukaid tappa 😀 Ja Piia köögiseinale joonistada:
Pühapäeva hommiku molutasime veel ka mõnusalt seal maha, sotsialiseerusime ja tegime suuremal hulgal värsket apelsinimahla – majapidamises oli tervelt kaks mahlapressi ja Selver ka otse üle tee, nii et apelsinivarusid äärmiselt lihtne täiendada. Üle pika aja sai apelsinimahlast tõesti isu täis joodud.
Ja ehkki meil oli plaan Tartust otse koju sõita, tegime lõpuks vahepeatuse ka Elvas ühe Abikaasa sõbra juures, et lapsed saaksid kelgutada. Mina olin selleks ajaks küll omadega nii läbi, et nõudsin ainult vaikset sooja nurka, kus hirmus põnev pooleliolev raamat ära lõpetada. See mulle ka võimaldati, nii et kõik olid rahul.
Õhtupoolikul Pärnusse jõudes viis Abikaasa meid ema juurde ja läks ise koju kütma. Saime kõhud täis süüa ja pesus ära käia, et siis sooja koju magama minna.
Lõppkokkuvõttes oli üks äärmiselt mõnus ja viljakas reis. Ja seekord ei olnudki koju jõudes tunnet, et EALESKI EI LÄHE ENAM LASTEGA REISILE. Ei tea, kas sai paremini planeeritud või tuleb vanusega mõistust või oli lihtsalt õnnelik juhus… Väiksemaid tülisid küll oli, aga üldiselt oli superluks. Teinekordki!
Sushimaailma avastades
Sushi on popp, kõik ümberringi tunduvad fännavat. Minu senised sushikogemused piirdusid paari maitsmisega – ei saaks öelda, et ei meeldinud, ei tekitanud aga ka sellist emotsiooni, et oleks tahtnud oma raha eest ostma minna. Olen samas alati mõelnud, et tahaks veel proovida, nii et kui ema helistas ja teatas, et ta ostis vautšeri, võtsin lõunale kutse suurima rõõmuga vastu.
Nii me siis käisimegi täna Silk Sushi Baaris. Mul ei olnud mingeid ootusi, ei positiivseid ega negatiivseid, aga kogemus oli igal juhul üdini positiivne.
Okei, jah, ma olin muidugi räigelt näljane ka. Vastupidiselt emale, kes tuli lõunasöögilauast ja teatas, et tal on kõht nii täis – ma söögu, ta ainult maitseb. Maitses aga nii hästi, et maitses kohe päris mitu 😀
Teenindus oli oivaline. Me ütlesime kohe alguses ära, et ei tea sushist suurt miskit ja kogemus on suht olematu. Saime väga pikad ja põhjalikud soovitused. Ma arvan, et see, mille valisime, oli äkki California krõbe? Igal juhul friteeritud variant, mis oli ekstra mõnus. No ja siis prooviks ühe üksiku, mille täidiseks oli miski vetikalaadne asi, see oli ka hästi hea. Ja kuna keegi, kelle isikut ma ei suuda meenutada, oli mulle kunagi mingi vestluse käigus maininud, et talle kohutavalt maitsevad edamame oad, mida ta peale sushibaaride kuskilt mujalt ei leia, siis otsustasime neid ka proovida. Jällegi – imehead. Ma nüüd väga vabandan, et pildi kvaliteet nii kehv on, aga nagu öeldud – ma olin näljane ja ei mallanud sadat pilti teha, tahtsin sööma hakata 😀
Joogiks soovitas teenindaja meile kohe kannuteed – ütles, et see on neil väga hea. Mina teatavasti teed praktiliselt ei joo, aga juhtumisi oli mul jahe, aga kohvi ega kakao isu polnud absoluutselt, seega otsustasin, et võin teed juua küll. Kuna nii teenindaja kui mu ema ühine lemmik oli seitse samuraid, siis just selle valisimegi. Ja no tõepoolest, isegi mulle maitses! Lõhnas ka äärmiselt meelierutavalt.
Eriti vaimustav oli muidugi kogu serveerimise pool. See imeline teekann, kust jagus mõlemale mitme tassi jagu. Ning nunnu meekausike sidruni- ja laimiviiludega.
Ühesõnaga… Ma tahaks sinna kangesti tagasi minna. Vautšereid võiks muidugi olla iga inimese kohta üks, siis saaks näljaselt ka kõhu täis 😛 Ja seda ei tulnud pähe küsida, kas ei oleks võimalik võtta mingit assortiid, kus oleks taldrikutäis eri variante normaalse hinnaga – ühekaupa müüdi küll, aga nii tuli tunduvalt kallim. Tahaks ju võimalikult palju erinevaid maitseid proovida.
Kuna too pakkumine lõppeb enne palgapäeva, siis ma ise ei saa seda endale hetkel lubada, aga ema vihjas, et ta äkki ostab mõne vautšeri veel, nii et ma salamisi ootan uut lõunakutset 😀
Hakkama sain!
Pusisin eelmise nädala lõpus ühe jõulukingituse projektiga, aga kuidagi ei tahtnud välja tulla. Vihastasin ja otsustasin, et las siis jääda. Täna oli aga tellimiseks viimane päev ja lõpuks sain ikkagi hakkama. Ei peagi vanaemadele pettumust valmistama.
Andke ideid, mida küpsetada lasteaia jõulukohviku jaoks. Võiks olla lihtne, kiirelt valmiv, maitsev ja soodne 😛 Kooki on ebamugav lahti lõigata, seega võiks olla pigem palju väikeseid ampse. Eelmisel aastal tegin kaerahelbepätse, aga tahaks seekord miskit muud. Eelmisest aastast mäletan ka seda, et ise hindasin ma pärast tööpäeva lõppu kohvikusse jõudes eelkõige soolast kraami 🙂
Homme õhtul ma selle küpsetamise ette võtma pean, aga ideid pole üldse. Muffineid pole nii ammu teinud ja ei viitsi nendega jamada, tatraküpsiste tuju ka pole, piparkoogid oleks liiga igavad…
Hmm, poest saab ju valmistainast osta… Sellest mingid soolased pirukad, ajaks asja ära küll 😛
Neljapäevaks on plaanis OTT kaubaringi kaudu kuusk koju tellida, nädalavahetusel tahaks lõpuks ometi oma piparkoogitaigna hakkama panna ja seda ka küpsetada, samuti on vaja kiiresti jõulukaartide idee välja mõelda ja ellu viia, et saaks kaardid posti panna.
Kinkide peale tuleks ka mõtlema hakata. Üle poole (ideedest) on olemas, aga neli-viis veel puudu. Kahtlustan, et see ülesanne lükkub järgmisesse nädalasse.
Nädalavahetusel käisime Tallinnas, puhtalt sõprade ja suleliste külastamise eesmärgil. Kõigepealt Haide, siis Kratt, siis Geily, lõpuks Kristi ja Raul. Lastega reisimine on väsitav, niipea seda enam ette ei võta 😛 Aga tore oli üle pika aja kalleid inimesi näha. Eriti tore on see, kui sõbrad, kes ostavad oma kodu Tallinnast välja, valivad asukohaks 3km ühest teisest sõbrast… Edaspidi külastades on alati kaks kärbest ühe hoobiga 😀
3D lumehelbeid tahaks jälle teha. Krati plika tuletas mulle meelde, kuidas see käib, tegin nende pool mitu tükki, nüüd on hammas verel ja tahaks koju ka. Nädalavahetus peaks ühesõnaga tulema igati jõulune – kuuse ehtimine, piparkoogitainas ja piparkoogid, jõulukaardid, lumehelbed… Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt.
Jõuluootus 🙂 Tuleks nüüd veel lumi ka jälle maha!