seltsielu

Pidustused on alanud!

Lõpuks ometi on käes suvi ja külastushooaeg 🙂 Festival sai ka edukalt üle elatud.

Eelmisel reedel käis külas Alice Gretaga. See on juba kolmas august järjest, nii et võiks öelda, et mõnus traditsioon, mis jätkub loodetavasti veel pikalt.

Otsustasime Poisi sünnipäeva pidada seekord kahes osas – õige päeva õhtul perega, nädalavahetusel sõpradega + õekesega, kes oma perega alles reedel Eestisse jõuab. Lisaks on pühapäeval minu aias suvepäevade hõnguga tööalane kokkusaamine. Selle nädala aktiivse seltsielu tõttu jääb väisamata sõbranna sünnipäevapidu Tallinnas, aga lubasin selle septembrikuise külaskäiguga heastada.

Poisi sünnipäeva raames õnnestus Pärnusse meelitada ka Haide oma perega, nii et tänane perepidu on kohe väga uhke ja laiendatud – ainult õeke ongi oma perega puudu, muidu on kõik (vana)vanavanemad ja onud-tädid oma peredega kohal. Kokku koos lastega 22 inimest!

Ostsime täna hommikuks traditsioonilise koogitükikese, kuhu küünlad panna, et saaks Poissi ikka “õigesti” äratada. Kuna eilne õhtu venis pikaks, olime kindlad, et lapsed vara ei ärka ning üles laulmise saab teha enne Abikaasa tööle minekut. Poisil juhtus aga öösel õnnetus, mis tähendas, et ta ärkas niiske küljealuse tõttu juba varahommikul. Pani ise riidesse ja tuli kell 7.20 meie tuppa multikat nõudma. Abikaasa veenis teda meiega veel tunnikese magama, nii et saime ikkagi plaanitud ajal voodist minema hiilida, Plika üles äratada, küünlad põlema panna ja Poisile laulda – muutus ainult ürituse asukoht 😀

2015-08-11 08.34.26

2015-08-11 08.35.09-2

2015-08-11 09.25.29

Pikem pildiseeria on eelmises postituses parooli all.

Aga nüüd tuleb asjalikuks hakata – laupäevasele peole kutseid saata (aja paika panemine jäi väga viimasele minutile), tänaseks peoks veidi koristada ja sööki ette valmistada. Kuulmiseni!

Festivali eest ei põgene…

Mina elan õndsalt oma vaikset elukest ja ei tea Pärnus toimuvast miskit, aga mõni üritus tikub vägisi koju kätte. Täpsemini siis telkimiskohta vajavad tuttavad 😀

2015-08-06 17.30.20-1

Nagu Abikaasa kommenteeris – pool aeda puhta tühi, mahuks veelgi 😛

Abikaasa vanemad käisid eile taas abiks, koos saime puude saagimise ja ladumisega ühele poole. Saepuru leidis uue kodu vaarikate all:

2015-08-05 21.14.53

Seda pilti tegema minnes jäi ette laste mängumajake ja sai jälle mõnuga itsitada. Olin ennist laste liivakasti koristades kõik mänguasjad liivakasti äärtele ladunud, nendest oli tehtud kena installatsioon, kus oli muuhulgas kasutatud ära ka Plika pearätt 😀

2015-08-05 21.14.06

Täna oli üle mitme päeva esimene võimalus välja magada… See tähendab, oleks olnud, kui lapsed poleks kell üheksa oma jauramisega mul und ära ajanud. Seega olin kolmandat ööd magamata ja olemine oli väga pooletoobine – olin tükk aega torssis, ei olnud tuju mitte midagi teha. Lõpuks sõitsin kella ühe paiku rattaga Mai poodi, kust skoorisin ahjusooje pisikesi lihapirukaid. Siis sain kodus “hommikust” süüa – pärast tassi kohvi ning kausikest pirukaid oli olemine juba kobedam ning asusin taas fotomajanduse kallale.

Abikaasa helistas õhtupoolikul poest ja küsis, kas ma soovin mingit alkoholi. Ei osanud midagi tahta, ütlesin, et tahaks midagi huvitavat. Valisin tema kirjelduste põhjal välja tikri- ja maasika-laimi siidri. Esimene maitses nii jõledalt, et teist ei julgenud lahti teha. Ok, ma ei teinud teist sellepärast lahti, et esimene hakkas juba korralikult pähe. Ma ei joo ju pea üldse, pole palju vaja 😀 Eks homme siis maitsen teist…

2015-08-06 19.46.30

Õnnistatud päikeselised päevad tähendavad seda, et lapsed mängivad terve päeva aias ja sõpradega mänguväljakul ning minul on oma tegemistes üsna vabad käed. Selline puhkus mulle meeldib 🙂

Puhkust planeerisin suve teises pooles alguses kaks nädalat – tundus, et päevi rohkemaks ei jagu. Kuna jaaninädalal läks aga puhkusepäevi riigipühade tõttu vähem kirja ja nüüdse puhkuse ajal mängisin ka nädalavahetustega, mida EI pannud puhkusena kirja, sai lõpuks kuidagi nii, et peale aasta lõpuks hoitud nelja päeva oli kasutamata veel viis. Kuna järgmiseks nädalaks lubab ka ilusat ilma, ühtlasi on see laste viimane lasteaiavaba nädal, mil ema neid esialgsete plaanide järgi hoidma pidi, ühtlasi on see ka Poisi sünnipäevanädal, otsustasin spontaanselt puhkust pikendada. Üks tööasi tuleb kindlalt uuel nädalal ära teha, aga seda saab ka kodust arvuti tagant, muuga pole kiiret – ülemus oli nõus, nii et ma siis puhkangi nüüd hoopis järgmise nädala lõpuni. Juhhei!

Tegelen nüüd fotodega edasi. Järg on praegu juba sügises – vaatame, kui palju ma täna tehtud jõuan.

Ringreis suvepalavuses

Lahkusin kodust neljapäeva hommikul ja naasin täna õhtul. Selja taga on intensiivsed neli päeva, täis tööd ja sotsialiseerumist.

Neljapäeval sõitsin Tallinna, et sõita sealt edasi Rakverre, et sõita sealt õhtul tagasi Tallinna 😛 Oli sihuke pooltöine, poolsuvine kokkusaamine ja asjade arutamine.

Kuna reedel oli plaanis komandeering Järvel, läksin ööseks tavapärasel kombel Liisi ja Paavo poole, et järgmisel hommikul koos tööle minna. Nood hullud vedasid mu öösel kell kaksteist geopeituse aardeid otsima. Ei võetud kuulda mu viginat, et öösel on külm ja ma olen väsinud ja tahan magada. Külm õnneks ei olnud ja nalja sai nabani, sest mina sain kasutada Liisi ratta ja temale jäi 20-tolline lastekas. Mõned aarded leidsime ka 😛 Nüüd ma siis tean, mis on geopeitus. Päris vahva, peab vaatama, mis meie kandis leida on.

Reede oli täielik juhe. Üritasin kõigest väest tööd teha, aga seda, mida teha plaanisin, ikka valmis ei jõudnud, sest mingid muud asjad sõitsid kogu aeg täiega sisse. Olin küll üsna pikalt maganud, aga eelmine päev ja palavus nõudsid oma.

Õhtul käisin läbi kõik Kristiine keskuse kingapoed, eesmärgiks leida heledad plätud, mida otsin juba vähemalt kolm aastat – esimene otsing sai kajastatud siin postituses. Vahepealsete aastatega tuvastasin, et tõepoolest on enamik plätusid lumivalgeid, mida ma ei taha, aga enamik naturaalvalgeid ei olnud jalas üldse kenad, sest olid kuidagi liiga kahvatud, kõik beežid olid valet värvi – liiga kollakad, mis mulle jällegi ei meeldi… Ja enamik plätusid on endiselt hirmõhukesed ja mittepainduvad ja lihtsalt EBAMUGAVAD. Selliseid, mis oleks mõnusad, parajad, istuks hästi jalas ja sobiks ka… Otsi terviseks.

Sel aastal ma ühed leidsin, aga kuradi kallid olid. Lootsin, et ÄKKI on Tallinnas laiem valik, tutkit. Lõpetuseks läksin ikkagi tagasi ABC kinga, kus mu väljavalitut enam õiges suuruses polnud ja palusin vaadata, kus veel on (teadsin, et mu kodupoest oli ka juba minu suurus ära ostetud). Teenindaja vaatas arvutist ja ütles, et kaks paari veel on. Ühed peaks olema nende poes, teised Pärnus Port Arturis. Otsisime küll igalt poolt, aga ei leidnud, seega alarmeerisin Abikaasa, kes järgmisel hommikul need mulle Pärnust ära ostis. Põhimõtteliselt siis viimase paari Eestis, kui need teised seal Kristiines just välja ei tule 😛 Ja mis kõige parem – kätte on jõudnud suviste soodukate aeg, mis tähendas, et ei pidanud maksma mitte €60, vaid €44 – ühes Partner kaardi soodustusega oli lõpphind €42.80. Mis on ikkagi üks kuradima kallis hind plätude kohta, kui te minult küsite, aga ikkagi kolmandiku võrra odavam. Ja pärast kolme aastat otsinguid enam ei oota…

Nüüd ma siis käin ja rõõmustan. On täpselt selline neutraalne pruun, mis pole liiga hele ega liiga tume ega liiga kollane, on mu soovitud naturaalvalget, aga ei ole jalas kahvatud… Pehme tallaga on ka. Ühesõnaga win.

2015-07-05 19.56.21

Jõudes pika kingajutu juurest tagasi reede õhtusse, siis Kristiine keskusest lahkusin ma kingatult ning maandusin Pipsi pool (kes muuseas andis mulle ühed kingad :D), kus me veetsime õhtu mõnusalt hiinakat süües ja juteldes ning kust me startisime laupäeva hommikul Peipsi poole, kus me korraldasime väikese kokkutuleku inimestega, kellega ülikooli ajal korterit jagasime. Neid oli muidugi kolme aasta jooksul kokku rohkem, aga Külli ja Evelyniga elasin koos kokku kaks aastat, alguses korteris, lõpuks ühikas, Pipsiga aasta korteris. Pips on siiani üks mu parimaid sõpru ja Külliga olen ka läbi aegade püsivalt suhelnud, sealhulgas koos peredega tiiru Norras elamas käinud. Evelyni olen pärast ülikooli lõpetamist näinud vaid mõned korrad, tema jälle on Külliga olnud eluaeg väga hea sõber… Nii et tore oli nüüd jälle üle pika aja kõigiga kokku saada.

Reis oli meeleolukas. Alustasime hommikusöögiga Pagaripoiste kohvikus, jätkasime suure toidushoppinguga Prismas, kus meie kassapidajaks sattus pensionärist õpilane ehk VÄGA aeglane kuju. Seejärel kulgesime mõnusalt konditsioneeritud autos Peipsi poole, hävitasime tee peal ära õige mitu siidrit/õlut/Bacardit… Pidime poetama Krissu ühe meie endise kursakaaslase juurde, aga sealt ei saanud me kohe hea mitu tundi tulema, sest vene külalislahkus on teadagi legendaarne. Nii me siis ujusime Peipsis ja mõnulesime päikese käes, hiljem aeti samovaris vesi keema, saime teed ja präänikut ja imelist šokolaadikooki… Kõigele lisaks jätsime oma telefonid autosse, nii et kui me siis lõpuks liikuma saime, ootas mõlemaid õige mitu vastamata kõnet 😀

Aga õhtul kell viis me kohale jõudsime ja keegi meie hilinemise peale õnneks väga kuri ei olnud. Evelyn oli tulnud juba lõunal ja Abikaasa jõudis lastega paar tunnikest enne meid. Sai jutustada ja süüa ja juua ja sauna ja ujuda ja… Oli tore 🙂 Pilti ma praktiliselt ei teinud, Pipsilt ehk õnnestub mõned kunagi skoorida. Mõned üksikud siiski:

2015-07-04 19.28.16

2015-07-04 19.28.33

2015-07-04 19.30.48

2015-07-05 10.55.55

Öö oli jabur, sest Poiss, kes oli ilmselt päevastest sündmustest üleväsinud ja palavusest kurnatud, hakkas keset ööd kõva häälega läbi une nutma – mingit arusaadavat seletust me talt välja ei pressinud ja vait jääda ta ka ei tahtnud. Selle peale hakkasid ka Külli lapsed järgemööda nutma. Kui Poiss siis lõpuks vait jäi, jauras Külli plika edasi, lõpuks jäi tema vait ja siis mingi hetk hiljem jauras jälle Poiss… Ainsad, kes häält ei teinud, olid vapper aastane, kes olevat niisama rahulikult tšillinud, ja Plika, kes magas kogu vahejuhtumi ajal nagu mauk. Igal juhul jah, ma ei mäletagi, millal mõni me laps viimati keset ööd sellist viisi jauras… Ammu pole olnud. Beebiiga tuli meelde.

Hommikul sõime kõik koos, muuhulgas maiustasime Iivo küpsetatud ahjusooja kringliga (pohmakaga, aga südamest – kui see ei ole armastus, siis mis veel on :D), lubasime varsti jälle kokku saada ja läksime igaüks oma teed.

Tegime vahepeatuse Herzi juures, vaatasime üle nende kadestamisväärse kiirusega toimunud remondi- ja ehitusalased edusammud (sealhulgas nende vastavatud üliägeda suvemajutuse) ning viie kuuga poole suuremaks kasvanud Mesilase. Ühtlasi õnnestus mul keskpäevase päikesega nende tagaaias külitades oma õlad ja selja ülaosa täiesti punaseks päevitada. No mitte kordagi isegi ei mõelnud, et kõige intentsiivsem aeg, kataks kinni või oleks varjus, ega mõistust ikka pole 😀 Lisaks korraldasid lapsed paraja kräu… Elu õied, ma ütlen. Aga noh, mis seal ikka. Palavus teeb teadagi pööraseks.

Tagasisõit meie konditsioneerita autos oli kõike muud kui meeldiv. Lastega polnudki suuremat häda, sest ehkki tulema saime suure jonniga, siis ostsime tee äärest kasti maasikaid, nosisime neid terve hulga sealsamas põõsa vilus ära, misjärel nad autos magusasti magama vajusid ja Pärnuni oli õnnis rahu, mida me Abikaasaga kasutasime elust rääkimiseks ja asjade arutamiseks. Aga kuradi palav oli ikkagi, nii et minul ei olnud kohe üldse mõnus.

Nii ta paraku suvel ongi, et kuni on liiga jahe, pole mul hea, aga kui läheb liiga palavaks, pole ka hea. Suvi on muidugi sellegipoolest imeline – tuleb lihtsalt jahedamal ajal jakk ligi hoida ja kuumal ajal varju hoida ning vältida reise ilma konditsioneerita autos, siis on elu lill.

Pärnus saime ema juures süüa, tulime siis koju, sõime ennast maasikaks, vannitasime lapsi, määrisime punetavaid õlgu aaloegeeliga ja oleme nüüd mõlemad parajad laibad. Ees ootab töönädal konditsioneeritud kaubanduskeskuses, tundub üsna hea diil 😀

Väike puhkus

Mul oli plaanis võtta kaks nädalat puhkust juuli lõpus ja augusti alguses, kui lasteaed nagunii kinni on. See tähendab, endiselt on plaanis. Aga kui selgus, et jaaninädalal kaupa ei tule, siis tekkis ekspromptidee see nädal ka vabaks võtta. Mõeldud-tehtud.

Pean tunnistama, et täna oli esimene päev, mil ma tõeliselt puhkasin. Eelmised viis päeva olid lapsed kodus ja vingumist oli rohkem, kui oleks meeldinud. Seltsielu pool oli mõnus, aga ülejäänud aeg ei olnud kõige toredam. Pidevalt oli tunne, et peaks midagi tegema, aga üldse ei viitsi. No näiteks koristama või lastega koos midagi tegema. Aga lapsed ajasid oma vingumisega närvi juba enne, kui ma jõudsin midagi nendega teha, siis enam ei tahtnud ja nii see läks.

Igatahes – täna läksid lapsed lasteaeda ja päev oli lihtsalt imeline. Hommikul käisime Abikaasa vanaema juures tema aknaid pesemas ja hommikust söömas, päev sai kohe asjaliku alguse. Krissu tuli eile külla, temaga lobisesime terve õhtu ja täna pool päeva. Kuna ma näen teda harva, nii kord-paar aastas, oli lobisemine seega igati omal kohal ja õigustas mitte millegi asjalikuma tegemist.

Õhtul viisime Krissu bussijaama ja läksime koos lasteaeda. Tavaliselt käib lastel järel Abikaasa, vahel ka mina, enamasti on ikka kiire, oleme väsinud või näljased… Täna oli kaks puhanud ja rõõmsat vanemat, kes mängisid jalgpalli 🙂 Ja kui lapsed ikka pärast lasteaeda lunivad, et läheme külla, samal ajal, kui meie unistame ainult koju jõudmisest, siis täna oli minul ka tuju hea ja energiat palju, nii et läksime hoopis linna ja külastasime kokku kolme mänguväljakut. Nojah, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Abikaasa oli lastega mänguväljakul ja mina tuulasin teise ringi poodides ning hiljem Selveris. Kõigepealt Uuskasutuskeskus ja Vana pargi mänguväljak, siis Ülejõe Humana ja sealt üle tee olev Nooruse pargi mänguväljak, viimaks Mai Selver ja sealne mänguväljak. Koju jõudsime kell pool kaheksa, õhtusöögiks sõime salatit ja grillvorstikesi, mis vanaema meile hommikul kaasa pakkis. Lapsed panin kell üheksa magama, kell kümme tulid nad toast välja ja teatasid, et on tund aega klotsidest ehitanud… Siis lubasid magama minna, aga pool üksteist polnud veel ka voodis 😀 Vähemalt olid vaiksed ja ei tülitsenud, see on juba suur asi. Nüüd on lõpuks vaikus majas.

Ühesõnaga imemõnus päev oli.

Aga miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Jaanipäev oli ja Kratt käis külas. Lugesin just blogid läbi ja ta kirjutas, kuidas me üritasime meelde tuletada, millal nad siin varem käisid, aga täpselt ei suutnudki meenutada. Ma siis nüüd otsisin blogist üles, nagu lubatud. Esimest korda 2012 juulis, teist korda 2013 jaanipäeval, kolmandat korda eelmise aasta juulis, nüüd siis jälle jaanide ajal. Ja see oli siis ilmselt 2012, kui neil oli alguses plaan jaanipäevaks tulla, aga sadas nii roppu moodi, et külaskäik lükkus edasi.

Igatahes tõesti, võiks öelda, et tegemist on juba traditsiooniga. Ma pead ei anna, äkki nad mõni suvi käisid isegi mitu korda, aga blogi otsingust nagu rohkem ei tulnud… Küllap sai ikka kõik kirja. Järgmine suvi saab siis juba viies kord olema, kui nad just sel suvel teist korda siia ei jõua 😛

Pilte ei teinud ma seekord ise mitte ühtki, emalt pole veel kätte saanud, Kratilt sain, aga need sobiks enamuses parooli alla, st ehk kunagi hiljem, kui on suurem ports, ei viitsi paarikaupa tilgutada. Üks pilt siiski on, jaanitulest. Kusjuures kaks aastat tagasi me üldse lõket ei teinudki, sest Abikaasat polnud ja ei tulnud nagu pähe, grillisime niisama. Seekord olime üsna kindlad, et saadame mehed vihmavarjudega grillima ja sööme ise toas, aga ennäe imet, õhtul läks siiski ilm nii vastuvõetavaks, et lõkke ääres andis täitsa olla, seega sõime väljas, nagu peab 🙂

DSC_0030

Homme on ka mõnus vaba päev, kus lapsed lasteaias. Äkki jõuan siis ühe teise ringi postituse teha? Sain täna Uuskasutuskeskusest kaks jube vahvat pluusi, Humanast mõni aeg varem päris mitu toredat asja ja mingid jaanuarikuised Humana pildid on ka üles panemata 😀 Näis. Aga nüüd Grey anatoomia 😛

Scroll to Top