seltsielu

Toimekas nädalavahetus

Laupäeva hommikul käisime Bergenis lasteringis. Seda korraldab üks kohalik Eesti päritolu naine, kes abielus norrakaga ning juba üle kümne aasta siin elanud – ring on hea võimalus kõigil kohalikel Eesti lastel koos mängida ja keelt praktiseerida. Olime juba varemgi minna mõelnud, aga siis tulid autojamad ja nii see edasi lükkus.

Igatahes jõudsime lõpuks kohale ja oli väga lahe. Lapsed said mune värvida, emad kah 😀 Ja lõpetuseks jooksid kõik lapsed nagu hullud mööda pikka koolimaja koridori edasi-tagasi.

Kuna ringis tuli muuhulgas juttu rulluiskudest, millel saab panna vastavalt vajadusele kas kolm ratast ritta või ühe ette ja kaks taha ning too ema, kes need oma tütrele ostis, ei mäletanud muud, kui et tegu oli mänguasjapoega Laguneni keskuse juures, siis otsustasime ära kasutada seda, et juba linnas oleme ning keskuse üle vaadata. Abikaasa on seal varemgi käinud, mina mitte. Seal on suur Coop, mida meie kohalikus keskuses pole, tahtsin muuhulgas ka tolle mahekraami valikuga tutvuda.

Kõigepealt läksime hoopis spordipoodi, kus lapsed said proovida erinevaid rattaid – täpsemini siis jooksuratast ja abiratastega tavalist kaherattalist. Mõlemad meeldisid 🙂 Kuna Poiss on talle muretsetud titekast neljarattalisest juba välja kasvanud ning sõidab edukalt Plika kolmerattalisega, mis omakorda Plikale juba tiba liiga igav on, siis on plaanis rattaparki täiendada. Jooksurattast polnud kuulnudki, kuni Alice seda oma blogis mainis – uurisin netist ja lasin nüüd Poisil proovida – väga asjalik. Leidsin Finnist ühe kasutatud ratta meie piirkonnas 300 eest – no 200-ga ostaks ehk ära 🙂 Vaatame… Uuelt midagi ostma ei hakka, see on fakt. Nägin ka just täna kohaliku Coopi lehes mingit eriti odavat 95-kroonist tõukekat – usun, et see on nikats, aga tuleb järele vaadata. Kui on norm, siis ei välista, et ostame ka näiteks selle. Ja ühte jooksuratast tahame kindlasti.

Rulluisud leidsin mänguasjapoest üles üllatavalt kerge vaevaga – kuna proovimiseks oli aga väljas vaid variant, kus kolm ratast järjest, mina oleks aga tahtnud just sellist, kus taga kaks tükki, siis ei hakanud neid Plikale jalga toppima. Lapsed olid juba väsinud, Toys R Us pood on meil lähemal ka olemas, vaatab mõni teine kord. See ema muidu kiitis, et tema tüdruk (Plikaga ühevanune) õppis nii kiirelt uisutamise ära ja väga naudib seda. Uisud ise maksid ainult 239 ja rataste materjal ei tundunud väga hull – nii et meie huvi on suur. Vaatame…

Mänguasjapood ise oli väga suur, seal oli liumägi ja proovimiseks igasugu autosid-traktoreid, lapsed oleks võinud seal tunde veeta. Kuna olime selle käiguga aga niigi nende uneaega sisse sõitmas, ei saanud seekord väga kauaks jääda.

Hoolimata korralikust hommikusöögist olid kõhud jälle ebameeldivalt tühjaks saanud, sestap tuli nädala patustamine nr 2 – MacDonalds. Lihtsalt ei tahtnud raha raisata, aga oli vaja midagi kiirelt hamba alla saada. Vähemalt oli meil seekord juhtumisi autosse ununenud mahepoest poole hinnaga ostetud liitrine pressitud granaatõunamahl – see oli mõeldud küll mannavahu tegemiseks, aga sai niisama ära joodud, veepudelit ju jälle polnud 🙂 Ostsime nelja peale kuus juustuburgerit, need on 10 kr. Seletasime lastele ka, et kahjulik see toit ju on, aga vahel harva võib 😀

Suures Coopis oli värske mahekraami valik tõepoolest laiem, aga hinnad olid pooltel asjadel kallimad. Ostsime ära need, mille hind sama, ülejäänud ikkagi kodupoest.

Kodupoodides Kiwis ja Coopis käisingi mina üksi, Abikaasa ootas lastega autos. Kui ükskord koju jõudsime, oli kell juba kolm – sõime kiirelt, Abikaasa läks Poisiga magama ja mina Plikaga, magasime terve õhtu maha 😀

Pühapäeva õhtupoolikul käisime külas tuttaval Eesti perel, kes on meid juba ammu külla kutsunud, nüüd lõpuks  jõudsime tegudeni. Tahtsime viia neile lõpuks ära raha puude eest, mis neilt kunagi varem kamina jaoks saanud olime, aga mis te arvate, kas raha ununes ära või ei 😀 Viisime külakostiks sooja leiva, millele pererahvas Eesti suitsuvorsti peale lõikas, õndsus. Muidu lihtsalt lobisesime ja imetlesime nende kodu – see on neil enda oma, mitte üürikas. Mees üle 10a Norras olnud, naine 6a… Nemad on siin rahul ja tagasi Eestisse ei kisu miski. Majake oli armas – metsa vahel ja õdus. Remonti teevad nad jõudumööda ise – palju tehtud, palju veel teha. Aga mõnus igatahes ja kuna peremees on kuldsete kätega, pole miski probleem. Väga äge kamin oli neil näiteks, mis ta oli täitsa ise ehitanud, muljetavaldav.

Poisile meeldis seal nii väga, et keeldus koju tulemast – sõna otseses mõttes röökis terve riidesse panemise aja ja pool koduteest 😀 Lubasime talle, et teinekord jälle.

Tõeline pühapäev

Meid oli täna Külli poole külla kutsutud – et ometi nende uus elamine üle vaadata ja pannkooke süüa. Kella 11 paiku hommikul me sinna läksime… Ja koju jõudsime õhtul peale seitset. SEE küll plaanis polnud 😀

Vanemad lapsed pääsesid täna lõunaunest, Poisi panin magama Külli poisi voodisse ja tema plika magas sealsamas kõrval suures voodis. Mingi aeg hiljem kuulsime toast hääli ja vaatama minnes nägime, et mõlemad olid kahekesi kardina taga akna peal ja kommenteerisid üksteisele väljas nähtut. Nii äge 😀

Üldse oli mõnus kõiksugustel teemadel lobiseda ja hiljem koos kokata – ütlemata hea ikka, et nad nüüd nii lähedal elavad. Järgmisel pühapäeval tulevad nemad meile külla 😛 Aga Külli ja lastega kohtume kindlasti nädala sees ka, neil pole praegu pesumasinat, nii et nüüd saavad nad meie pool pesu pesemas käia 😀

Õhtul kodus, kui ülejäänud pere oli magama pandud, tekkis kange himu söögi kõrvale midagi mõnusat vaadata. Ükski olemasolev ei paelunud, seega alustasin uuega – esimene osa värskest sarjast The Carrie Diaries oli minu meelest väga mõnus. IMDB-s bitchitakse selle üle, et miski sarjas ei klapi sellega, mida Carrie SATCis oma lapsepõlvest rääkis, aga mina ei mäleta noid asju õnneks nagunii ja rõhutati ka seda, et SATC tehti raamatu põhjal, mis oligi üsna teistugune, nad lihtsalt muutsid fakte oma suva järgi. Praegune sari on aga algse raamatu põhjal. Minu jaoks polegi ta kuidagi SATCiga seotud, lihtsalt üks uus mõnus sari ja kõik. Ainult kolm osa ongi väljas, nii et kaks veel vaadata ja siis edaspidi kord nädalas. Loodetavasti jätkub sama mõnusalt, kui algas!

Viimase nädala kokkuvõte

Mul oli ikka täielik puhkus. Lasti hirmkaua magada, tehti süüa, mängiti lastega ja nii edasi. Täiesti tavaline oli see, et mina ärkasin siis, kui lapsed olid õuest tagasi tulnud ja enne lõunaund sõid 😀

Pildistasin lõpuks üles kõik kingitused, mis lastele toodi. Mh, unustasin Plika põlle, aga seda on nagunii parem pildistada siis, kui see tal ees on, nii et hiljem. Igal juhul said lapsed nii Abikaasa pereliikmetelt kui minu emalt hunniku värvi- ja kleepsuraamatuid ning uued ägedad vildikad (meie enda jaod hakkasid kuivama ja jäid Eestisse maha, nii et meil siin vildikaid polnudki). Mm, üks ema kingitud voolimise raamat jäi ka ikkagi pildilt välja, aga no olgu siis.

IMG_4774

Poiss sai üliägeda traktori 😀

IMG_4781

IMGP9405

Meil oli plaanis minna Bergenisse turistitama, aga sinna ei jõudnudki. Külliga sai algul kokku lepitud, et nemad tulevad oma perega ka – see oleks lahendanud probleemi, et üks koht jääb autos puudu. Aga siis läks neil ootamatult väga kiireks, nad nimelt KOLIVAD MEILE NAABRITEKS 😀 No okei, mitte just päris naabriteks, aga 850 m meie juurest on nende uus kodu alates 1. veebruarist. No ja seoses ootamatu kolimisega oli neil nii palju tegemist, et Bergen jäi ära. Oleks saanud osa seltskonda bussi panna, aga see tundus liiga suure ettevõtmisena, otsustasime ühiselt turistitamise soojemasse aega lükata. Selle asemel viis Abikaasa ema ja tema mehe terveks päevaks kohalikku kaubanduskeskusesse 😀

Mina sain selle nädala jooksul kodus tehtud mitu asja, mis kogu aeg mõttes, aga seni polnud tegudeni jõudnud. Kõige olulisem on kahtlemata see, et ma võtsin lõpuks ette Abikaasa paberimajanduse – sortisin kõik ära, tõlkisin Google Translate’i abiga paar kirja, sain ülevaate maksmata arvetest (te ei taha teada) jne. Samuti tühjendasin ja organiseerisin tema mailboxi, sest kui ta tahab, et ma edaspidi tema sekretäri mängiksin, peab kõik organiseeritud olema 😀

Uurisin lõpuks välja, kuidas peretoetusest loobuda saab – nagu arvata, oli vaja digiallkirjastatud avaldust. Kirjutasin ja saatsin ära. Me pole veel Norras lastetoetust taotlema jõudnud, nad nagunii maksavad tagantjärele ja teevad Eesti omaga tasaarvelduse, aga kõige viisakam oleks olnud kohe ära kolides Eesti omast loobuda. Ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. No mingi teema vist nagunii on, et kolm kuud võib “niisama” elada ja siis tuleks teada anda, meil sai see aeg ka just täis, nii et oli viimane aeg Eesti asjadega ühele poole saada.

Siis võtsin lõpuks kokku julguse ja pesin ära oma värvilise jaki, mille ostsin Camdenist kevadel 2009. Jajah, saite õigesti aru, peaaegu NELI aastat kandsin ma seda jakki ilma kordagi pesemata. Nimelt üks teine värviline jakk, mis ma varasemalt ostsin (ja mille ostsid ka mõlemad mu õed), läks pärast üht pesu nii kahvatuks, et ei olnud enam üldse nii ilus. Õeke pesi masinas, mina käsitsi, tulemus jäi ühtviisi halb. Nii ma lihtsalt ei julgenud… Kuna varrukaotsad olid aga ikka üsna määrdunud ja jakk oli mingist ajast kerge kopitanud haisu külge saanud, siis panin ta ikka 30 kraadiga pessu. Ja hurraa – tundub, et tegu on teistsuguse riidega, sest värvidega ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Kahjuks ei tulnud pähe kõige määrdunumaid kohti enne masinasse panemist sapiseebiga hõõruda, aga tunduvalt puhtam on igatahes ja nüüd, kus ma tean, et pesemine hävitavalt ei mõju, julgen seda tiheminigi teha 😀

Seoses eilse garderoobiuuendusega pesin pärast laste hommikust õueskäiku ära ka kõik nende õueriided, homseks peaksid kenasti kuivad olema. Tegelikult ootab teine masinatäis veel pesemist. Natuke parandada oleks ka vaja… Homme 🙂

Täna anti mulle ja Abikaasale võimalus minna kahekesi asju ajama – esimest korda Norras oldud aja jooksul. Käisime pangas, et mulle arvet teha. Tahtsin pildiga pangakaarti, mis toimib umbes nagu kohalik ID kaart, aga pole kindel, kas ma seda saan – mul nimelt pole passi ja ID kaart ei pruugi olla piisavalt “turvaline” isikuttõendav dokument sellise pangakaardi tegemiseks. Mingi inimene, kes on ID kaartide ekspert, polnud täna enam kättesaadav, nii et nad saadavad talle esmaspäeval mu ID kaardi koopia ja tema siis ütleb, kas saan või ei. No sest pildiga kaardist polekski nii suurt häda, saaksin oma isiku ka Eesti ID kaardiga tõendatud, aga siis ei saaks ma ka internetipanka kasutada, mis oleks juba täielik feil. No pöidlad pihku, eks. Kõige halvemal juhul taotlen endale paljalt netipanga pärast suvel Eestis passi ka. Sest kolm aastat ilma internetipangata on ikka liig mis liig 😀

Seejärel läksime raamatukokku. Abikaasa tegi endale kaardi ja laenutasime norra keele kursuse algajatele – inglise keele baasil ja kuulamise osaga, mis oli minu jaoks kõige olulisem. Ei kujuta ettegi, millal ükskord kursuste jaoks raha üle jääma hakkab, aga ilma keeleoskuseta enam ei saa, häbi on. See õpik tundub igati asjalik ja häälduse osas on CD-d suureks abiks. Hakkame nüüd usinalt tudeerima.

Raamatukogus on siin selline süsteem, et on lugejakaart ja enda valitud pin-kood. Raamatu laenutamine käib nii, et paned lugejakaardi aparaati, toksid koodi sisse, paned raamatu sinnasamasse masina peale, valid puutetundlikul ekraanil mingi asja ja sulle prinditakse välja tšekk tagastamise kuupäevaga. No täna tegi seda kõike meie eest raamatukogu töötaja, aga väga lahe süsteem igal juhul. Ja tagastamise tähtaeg on mu sünnipäev 🙂 Nii et sünnipäevaks peab algtasemel Norra keel selge olema 😛

IMG_4768

Lõpetuseks läksime Fretexisse, mis on Humana-laadne kett – palju riideid, aga ka muud kraami. Leidsin sealt ühe imeilusate värviliste piltidega lasteraamatu, mis on täpselt paras meile sõnade õppimiseks. No ja lastele muidugi ka 😀 Maksis 25 NOK/€3.39. Siis ühe kiirköitja, mida mul on vaja Abikaasa paberimajanduse korralikuks talletamiseks ja lihtsalt ühed mõnusad kaaned, jällegi paberimajanduse jaoks, kumbki 5 NOK/€0.68. Meil on lühikese aja jooksul mitu tassi katki läinud, nüüd leidsin neljase komplekti – sobiva suuruse ja kujuga, sarnased, aga mitte ühesugused – täpselt nii, nagu mulle meeldib – 9 NOK/tk (€1.22). Ja kõige jaburam ost oli värvilisest seebist tehtud rasvakriitide taolised joonistusvahendid (29 NOK/€3.93) – kuivalt on täiesti nagu rasvakriidid, aga kui vette kasta, siis on tulemus umbes selline, nagu vesivärvidega joonistades.

Hm, Eestis ma sellise raha eest küll kasutatud raamatut ja neid kriite ostnud poleks, aga siinse toidu hindade juures tunduvad kõik ülejäänud asjad nii odavad, et jah 😀 Igatahes on Plika neist kriitidest hirmsas vaimustuses ja mina olen ka rahul, sest vesivärvide ja pintsliga on palju rohkem plökerdamist.

IMG_4766

Vaatasin lõpuks ka kõik ülejäänud pildid üle.

Enne, kui ma värskete piltidega jätkan, panen meenutuseks kaks vanemat pilti eilse riidejutu jätkuks – see klounaad tuli meil tõesti alles koos lumega, sügisel polnud veel värvide kokku sobitamisega mingeid probleeme. Oranž müts – olgugi, et veidi suur – sobis Poisi jopega ideaalselt, aga see jope on nüüd väike 🙂 Ja roosa müts sobis Plika õhukese jopega kenasti, kummikud kah. Terve komplekt on Krati plikalt päritud 😀

IMG_3488

IMG_3484

Ja nüüd sobiv pildimaterjal värvide kakofoonia kohta. Plika käis nädalavahetusel vanaema-vanaisaga oma tulevase lasteaia õues mängimas:

IMG_4722

IMG_4735

IMG_4739

IMG_4748

IMG_4740

No ma saan aru, et midagi kohutavalt hullu polnud ja ilmselgelt oli peamine see, et lapsel oleks soe, aga ikkagi salamisi ohkasin, sest mulle nii meeldib, kui on lapsed kenasti riides ja värvid sobivad kokku. Kahjuks ei teinud ma pilti sellest, kuidas lapsed täna väljas käisid – oma uute roosade kinnaste ja mütsiga näeb Plika selles kombes ikka hulka parem välja. Poiss käis täna veel Plika roosa tuukrimütsiga õues, aga sain tema uue sinise kenasti suurema vastu vahetatud. Homme saan ehk neist uues varustuses pilti teha.

Saatsin nüüd külalised lennuki peale, puhkus sai läbi – nii neil, kui mul 😀 Pean jälle ise täiskohaga emaks hakkama, pole midagi teha 😀 Õnneks tuleb ema vähem kui nelja kuu pärast jälle külla. Ja mina sain igal juhul tublisti patareisid laadida ja palju kasulikku ära teha.

Nüüd on vaja Abikaasa paberimajandus lõplikult ära organiseerida – mõni asi tahaks veel tõlkimist ja kui vahelehed ning augustaja ostetud saavad, saab kõik kenasti uude kiirköitjasse ära paigutada.

Siis tuleb võimalikult kähku laste kohalike isikukoodide asi korda ajada – novembri lõpus saime need kätte, detsembri alguses avastasime, et sünnipäevad on sassi aetud ja siiani pole jõudnud minna seda värki klattima. No Bergenisse sõit on ju nii suur ettevõtmine 😀 Alguses olime laisad, siis olid jõulud, siis unustasime ära, siis olid lapsed haiged, siis olid külalised… Loll on see, kes vabandust ei leia, eks 😀 Aga nüüd vaja kähku-kähku asi korda saada, lasterahade taotlemine ja lasteaiajärjekorda panemine seisab selle taga. Tegelikult oleks alustuseks vist targem helistada ja uurida, kas Abikaasa saab selle asja üksi korda ajada või äkki piisabki kõnest – dokumentide koopiad on neil ju olemas ja sealt näeksid kohe ära, et nende endi pläkk… Tõenäoliselt tuleb ikkagi kohale minna ja TEGELIKULT, olgem ausad, oleks lapsed rõngas, kui saaksid autoga sõita ja seigelda, nii et võime vabalt kõik koos minna.

Sarjade vahtimise asemel on nüüd vaja iga päev usinasti keelt õppida. No tõsiselt, mitte ühtegi uut sarja peale meie iganädalaste (Castle, Hart of Dixie, Revenge ja White Collar – viimaseid kaht on tegelikult vastavalt kolm ja neli osa vaadata, siis oleme omadega järje peal) – üks või kaks osa päevas on okei, aga ülejäänud aeg kulugu asjalikult.

Ning lõpetuseks on plaanis Norra standarditele vastavad (esialgu küll ingliskeelsed) CV-d teha ja need mõnda agentuuri saata. Äkki näkkaks ka mulle mõni osalise ajaga koht, kus saaks inglise keelega hakkama – paar-kolm päeva nädalas võiksin vabalt töötada, Abikaasa on nagunii päeval kodus ja läheb õhtul magama alles siis, kui mina juba töölt tagasi oleksin.

Vaat sellised suured plaanid. Nüüd tuleb neid aga usinalt ellu viima hakata 😀 Aga no alustuseks lähen ma muidugi lihtsalt magama 😀

Esimesed külalised

Ema ja tema mees maandusid eile kell kaks. Koju jõudsid nad küll mitu tundi hiljem, sest Abikaasa ei jõudnud enne lennujaama minekut poodidest läbi käia (oli vaja süüa ja voodipesu osta :D), niisiis tuli seda pärast teha. Meie lastega närisime küüsi ja ootasime kannatamatult.

Igatahes – absoluutselt imeline. Saab lõputult jutustada (ma olen ju harjunud emaga igapäevaselt lobisema, viimased kolm kuud pole seda eriti teha saanud), lapsed on rõngas, sest keegi kogu aeg tegeleb nendega, no ja kõigele lisaks muidugi kõik see hää ja parem kraam, nagu jälle oleks jõulud 😛 Suitsuvorsti ja -sinki ja mett ja šokolaadi ja… Lastele hunnik värviraamatuid, uued vildikad, Plika sai imearmsa põlle, Poiss eriti ägeda traktori… RISTSÕNA! Ah, ja sada asja veel, ma ei jõua siin ette lugeda.

Pilti pole üldse jõudnud teha, aga küll ma teen. Üks pilt siiski on. Sain eile õhtul lõpuks pusle kokku. Kaks tükki oli puudu, kuradi kurat. Nüüd tuleb sinna poodi tagasi minna ja vaadata, kas mõni neist peotäiest tükkidest, mis lahtiselt riiulil oli, võiks minu omale sobida. Lootus on endiselt!

IMG_4717

Igatahes, viimati jäi kirjutamisse pikk vahe ja ega nüüd ka ei tea, millal jälle jõuan – kui seltsielu nautimisest aega üle jääb. Tegelikult õhtuti ma istun ikka üksi üleval, kuniks Abikaasa tööle saadetud, seega kirjutamise aega peaks jaguma. Iseasi, kuidas viitsimisega on 😛

Kuulmiseni!

Scroll to Top