Aga mis siis, kui…
…ma tulen Londonist tagasi ja kõik on ikka samamoodi?
Ma pole kunagi eitanud, et ma mingis mõttes põgenen Eestist. Sest kõigest on kõrini. Sest tööalaselt ei oska endaga midagi peale hakata. Sest eraelu pole rohkem, kui vaid keerulised suhted, millega ma enamik ajast tegeleda ei taha ja mis mind vaid vihastavad.
Ma lähen Londonisse, et kõike unustada. Mineviku põhjal võin öelda, et aeg parandab kõik haavad.
Aga ma hakkasin täna mõtlema, et ma siiski tulen ju tagasi. Aasta või paari pärast. Ma ei tea, kuidas elu kulgeb. Ehk olen aasta Londonis ja otsustan siis Pariisi minna (tahaks küll, väga, Prantsusmaal elamine on üks teine mu pikaajalistest unistustest). Kes teab, ehk lähen mingiks ajaks isegi USAsse.
Aga ükskord tulen ma ju ikkagi tagasi.
Mis siis, kui ma tulen tagasi ja kõik on ikka samamoodi? Et asjad, millega ma ei taha tegeleda, on endiselt alles ja lähevad mulle korda?
Mis siis, kui suhted, millesse ma ennast praegu täieliku pohhuismiga mässin, sest ma TAHAN, mõtlemata sellele, mis on mulle hea või mis mitte, mis on eetiline või mis mitte, sest ma nagunii olen siit kahe nädala pärast läinud, jäävad… Närima… Ja teevad seda ajani, mil ma tagasi tulen?
See oleks küll jama.
Aga mis mõtet selle üle praegu arutada on. Eks aasta-kahe pärast ole näha. Selle aja peale on ilmselt juba sada muud mõtet peas.
Mida lähemale jõuab mu lahkumise päev, seda rohkem süveneb pohhuism kõige suhtes – seda pean küll tunnistama.
Ah, mis ma ikka heietan. Täna on jube raske ja hüplik päev olnud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Tujud käivad kõrge kaarega üles-alla ja on praeguseks paraku allpool keskmist. Aga noh, ennast tundes… See võib paari tunniga üle minna. Loodame parimat.
Nälg on, aga ma ei viitsinud poodi minna ja ei viitsi ka makarone keeta. Mõtlesin hiinakat kaasa osta, aga nende telefon oli kinni ja ma ei viitsinud uuesti proovida.
Pohhui.