suhted

Veel kord

/ elufilosoofia, suhted, virin/urin / Leave a Comment

*torinal*

Ei ole päris nii, et Tikker käib ja kepib ringi nagu jumal juhatab. Isegi see väljend, “keppima”, on minu jaoks täielik turn off, ärge palun üritage sellises sõnastuses ettepanekuga mulle läheneda – paremal juhul lõppeb asi iroonilise p*rse saatmise, halvemal juhul kõrvakiiluga.

Ma olen endiselt arvamusel, et maailm oleks ilusam paik, kui Tikril oleks püsisuhe. Kui pole, mis ikka. Ega armastus puu otsas kasva. Järgmine peaaegu sama hea variant oleks stabiilse seksisõbra omamine. Et kui ikka vaja, siis ka alati saab. Sellega on nüüd jälle häda, üks osutus idioodiks, mõni potentsiaalne kandidaat asub lihtsalt liiga kaugel, mõni ei pruugi piisavalt hea olla, et teist korda uuesti tahaks (viimasel ajal on isegi vedanud) jne.

Lisaks kõigele olen ma valiv (vastupidiselt mõnede arvamustele, et ma valimatult ringi seksin). S*taks hästi valin kusjuures – ainult pandavaid tüüpe. Pinnapealne, ütlete? No mida iganes, nimetagem seda keemiaks. Kui pole seda tunnet, et tahaks temaga seksida, siis seda ei juhtu. Enam mitte (kunagi sai igasugu lollusi tehtud, aga see oli ammu). Ja paljudega seda tunnet pole. Paljudega on ka, aga neist paljudel pole seda tunnet minu suhtes. Paraku.

Seksi otsimisest pole kasu, see lõppeb reeglina halvasti (loe: mitterahuldavalt). Seks peab ise minu juurde tulema. Spontaanselt. Mida rohkem sellest rääkida, seda väiksem on tõenäosus, et see tegelikult ka juhtub. Ei ole ma ka seltskondlikult hetkel eriti aktiivne, et potentsiaalsed spontaansed kontaktid tekkida võiksid. Ei viitsi olla lihtsalt.

Miks ma sellest üldse (JÄLLE) räägin? Ma olen lihtsalt lugenud viimastel päevadel erinevaid asju ning rääkinud inimestega ja tunnetanud mingit suhtumist (aga täiesti võimalik, et ma kujutan asju ette). Sina, kes sa seda loed, ära palun võta midagi isiklikult ega hakka ennast kommentaariumis kaitsma, see jutt ei pruugi üldse sinu kohta käia.

Ühesõnaga seksiga on kehvad lood ja sellest tulenevalt on mu eraelulised vestlusteemad sageli sellega seotud ving. Ärge pakkuge mulle palun vibraatorit ega mingeid haiglaseid kuulutusi, lihtsalt andke mulle andeks, et ma ei ole aseksuaalne inimene ja sellest tulenevalt aeg-ajalt, kui asjad eriti koledaks lähevad, teid tüütan. Ausalt öelda on mul juba endast ka kõrini ja jätkates oma lubaduse pidamist, mida selle sissekandega juba murdsin – ma ei kirjuta siin blogis enam ühtki sõna seksist, enne kui midagi reaalselt kirjutada on. Kardetavasti ei juhtu seda niipea.

Soovin hetkel siiralt, et oleksin frigiidne.

Over & out

PS. Igasuguse negatiivse alatooniga kommentaarid pole siinkohal absoluutselt teretulnud. Kui midagi ilusat öelda pole, ole palun lihtsalt vait. Seekord siis nii.

Tikker 2006: overworked & underfucked

/ aastakokkuvõte, suhted, töö / 5 Comments

Arvutasin just välja, et lisaks täiskohaga tööl käimisele tegin 41 lisapäeva – päris kole! Tõe huvides tasub mainida, et neljandik neist sai tehtud jaanuaris, kus tööl käimine oli pärast lahkuminekut ainus asi, mis närvid korras hoidis ning ei olnud seega piin, vaid… Kas just nauding, aga siiski väga positiivne kogemus. Märtsis-aprillis Muraka asendamine, kui ta puhkusel oli, ajas natuke juhtme kokku, kuid oli siiski käkitegu. Koledaks läks asi alles aasta lõpus, kus lisapäevad polnud enam meeldiv rahateenimise võimalus, vaid paratamatus (okei, keegi mul püstolit meelekohal ei hoidnud, aga siiski). Enivei, halada pole mõtet – tänu sellele sain käia Egiptuses (ütleme nii, et sellele kulunud summa oli viiekohaline), hambad korda teha (üle kolme aasta hambaarsti juures ja pea 4000 kr võrra vaesem) ning fotoka osta. Ja jaanuaris peaks koledalt palka saama (et korteri tagatisraha ära maksta. Võeh). Nii palju siis overworked osast.

Mis puutub underfucked osasse, siis esimesed pool aastat oli täielik tsölibaat, millele järgnes veidi üle kahe kuu regulaarset seksi ja aasta lõpupoole erinevaid üheöösuhteid ja muid taolisi loomi, mis olid kõik iseenesest väga toredad ja nauditavad (ei kahetse tõesti mitte ühtki), aga ilmselgelt liiga harva aset leidvad. Oeh. Lühidalt – kvaliteeti küllaga, kvantiteeti paraku nappis.

—

Kõige metsikum, heitlikum, muutusterohkem ja ägedam aasta minu elus.

Mõtlen, mida siia kirjutada, kuidas kogu see hullumeelsus kokku võtta… Paljust olen varemgi kokkuvõtvalt rääkinud. Aga noh, topelt ei kärise 😉

  • Esiteks kindlasti rahaline sõltumatus – ei mingit rahalist toetust emalt ega A-lt. Minu päris enda raha ja võimalus kulutada seda täpselt nii, nagu pähe tuleb. Näiteks kõigest nädalase etteteatamisega otsustada, et oleks äge kaheks nädalaks Egiptusesse minna. Vastutustundetu alkoholi tarbimine. Suuremal hulgal riideid. Jne jne jne.
  • Teiseks Murakaga kokku kolimine – unustamatu aasta ses mõttes. Paremat korterikaaslast ei oska ette kujutadagi – kõik need jutuajamised ja peedi joomised ja muud lollused. I really miss you!
  • Kolmandaks Lepp! Kaks kõige hullumeelsemat kuud minu elus, kõige hullumeelsem suvi mu elus. Aeg, mille jooksul ma meeletult palju muutusin… Pool minust on nüüd täiesti teistsugune. Ja ma olen sellega üpris rahul 🙂

Emotsionaalselt kole heitlik aasta. Olen mitu korda päris katki olnud, aga sellest õnneks suhteliselt kiiresti üle saanud… Tänu toredatele inimestele, eriti pikkadele pandavatele poistele 😛 Üks ravib teist, teadagi värk.

Mis tegemata jäi? Välismaale tööle jäi minemata – plaan hajus Lepa ajal ja ei tulnudki enam väga tagasi. Nüüd on natuke tulnud jälle, aga ei tea… Näis.

Töökoht jäi vahetamata – ise oleks võinud aktiivsem olla otse loomulikult. Üks koht siiski paistis paljutõotav ja lihtsalt vajus ära. Nojah, ma ei oska kurb olla. Arvan siiralt, et nende kaotus. Ja siinkohal peaks jälle ära mainima, et kui mu praegune töö oleks nii kohutavalt kole, nagu ma vahel hädaldada armastan, oleks ma sealt ammu uttu tõmmanud. Tegelikult ma armastan oma tööd ja oma kolleege. See on hindamatu kogemus ja ma ei kahetse midagi. Lihtsalt… Viimasel ajal ei ole töölkäimine enam see lõbu, mis vanasti. Kõik käib alla, kõik on nii pingeline… Firma kasvab, reeglid kasvavad, aga inimlikkus kahaneb. Ja ma ei arene seal enam… Ehk siis – uuel aastal uue hooga uut tööd otsima.

Midagi enamat ei oskagi nagu nimetada.

—

Üldiselt – ma olen endaga rahul. Ma olen eluga rahul. Ma olen selle aastaga rahul. Ja mul on palju unistusi, need kõik vajavad realiseerimist.

Ja ma mõtlesin kirja panna palju toredaid uue aasta soove ja lubadusi, aga pole vist mõtet. Koondagem kõik sellele: ma tahan, et ma oleksin õnnelik. Ja et mu lähedased oleksid õnnelikud. Sest kui olla õnnelik, on kõik muu tähtsusetu 🙂

—

Traditsiooni hoides luban siiski, et olen järgmisel aastal ilusam, targem ja tublim, kui ma olin see aasta. Soovin uut ägedat tööd ja palju head seksi… Ja et kõigil ikka hästi läheks!

Ilusat vana aasta lõppu teile, kallid sõbrad!

PS. Murakas, sinu kaart sai juba eile posti ja õekese-Iirise-Liina omad täna. Be prepared!!!

PPS. Muuseas jõuti minu blogini Google’i otsinguga: pärnu hull rajoon

Kooselust nii ja naa

/ suhted / Leave a Comment

Lapsed, ma sain Daki blogi läbi! Olen enda üle uhke. Nüüd võin seda lugeda nagu kõiki teisi regulaarseid blogisid, iga päev uudishimuga vaadates, kas on lisa tulnud.

Nüüd võiks keegi mulle uut blogi soovitada, mida niiviisi ette võtta. Tuttavate omad olen (vist?) enam-vähem läbi kamminud… Miskit huvitavat tahaks. Ehk siis jah – head soovitused on teretulnud.

Aga üldiselt tahtsin ka heietada natuke kooselu teemadel, mis Dakil viimasel ajal nii aktuaalsed on.

Ma pole kunagi päris üksi elanud (kuigi tahaks), mul pole isegi peaaegu kunagi päris oma tuba olnud. Sellest ajast saadik, kui mu õde keskkooli lõpetas, olin meie ühises toas pool aega või rohkemgi üksi, aga seal olid siiski tema asjad ja nii, päriselt kolis ta välja alles minu viimase keskkooliaasta sügisel – see ongi ainus aeg, mil mul on olnud päris oma tuba. Umbes üheksa kuud, kuni ise ülikooli läksin.

Ülikooliajal elasime algul neljakesi kolmetoalises, kus oli läbikäidav elutuba ja kaks kahe peale magamistuba, kolmandal aastal ühikas, taas kaheses toas, siis kolisin A ühetoalisse ning nüüd elan Mustamäe kahetoalises, kus peaks nagu teoreetiliselt oma tuba olema, aga kuivõrd see on läbikäidav, on see ikkagi samas ka poolenisti elutuba. Pole seda võimalust, et tõmban ukse kinni ja olen päris oma pesas päris üksi.

Aga ma olen niivõrd seltskondlik inimene, et peale harvade juhtude, kus ma tõesti vaikuse ja rahu järele igatsen, ei ole see mind absoluutselt häirinud.

Siiski on suur unistus päris üksi päris oma korteris (olgu kasvõi üürikas) elamisest. See unistus on alati raha taha kinni jäänud ja nagu juba mainisin, on kellegagi koos elamisel nii palju plusse, et ma eriti ei nuta.

Aga sellest päris kooselust siis. Mehega.

Võib-olla sellesama asja pärast, et mul nagunii pole õieti seda oma ruumi olnudki, ei ole ma kunagi osanud kooselu karta või mõelda, et see peaks raskelt minema.

Kuna olime A-ga esimesed kaks aastat oma suhtest eri linnades, elasime paratamatult kogu koosolemise aja jooksul koos. 99% ajast käisin mina Tallinnas, sest temal, erinevalt minust, oli oma tuba.

Kui olime pea aasta koos olnud, sai ta oma korteri, sinna punusime juba põhimõtteliselt MEIE pesa, mäletan siiani seda eufooriat 🙂 Võimatult ilus aeg!

Meie teisel suvel kolisin juba ametlikult Tallinna, sügisel küll veel Tartusse tagasi, aga olin ikkagi üle poole ajast Tallinnas.

Ja kui kool läbi, siis lõplikult. Kogu see protsess toimus läbi aja nii nii loomulikult, et ma ei mäleta midagi tõsist, mille üle kurtsin. Vahest ainult seda, et asjadele piisavalt ruumi polnud, aga sellegagi sai hakkama (hõivasin lihtsalt sujuvalt järjest rohkem tema sahtleid :P).

Ei olnud mingeid häirivaid harjumusi ega muud taolist. Ei mäleta, et oleks olnud raskusi temaga arvestamisel.

Tegelikult peaks hoopis A-lt küsima, äkki mäletan lihtsalt mina liiga roosamannat? Äkki teda häiris minu juures palju asju… Ah, ei usu 🙂

Lõpmata ilus oli see kooselu ühesõnaga. Ma olin siiralt õnnelik. Tükk aega polnud ühtki tüli (me olime vist ikka tublisti üle aasta koos olnud, kui esimest korda üldse tülitsesime). Isegi rutiin oli tükk aega armas.

Mingil hetkel muutus kolme linna vahel rebimine kurnavaks, rutiin polnud enam armas, vaid nõme, tülitsesime päris palju… Siis läks asi jälle paremaks… Siis oli rahulik rutiin… Siis tuli töö… Ja nii see siis läks.

Aga valutu ja ilus kooselu oli ikkagi pikka aega. Sestap ei oska ma ka nüüd midagi karta. Kui tuleb jälle keegi, kellega midagi nii ilusat tekib, ei kõhkle ma hetkekski kokku kolimast. Õige inimesega koos elada on tore 🙂

Ah, rahaasjad muidugi. Alguses olid need lihtsad – Tartus maksin otse loomulikult kõik asjad ise, Tallinnas oma isiklikud asjad ka, nii vähe, kui neid seal oli, aga igasugused ühised tegemised olid A rida.

Kui päriselt Tallinna kolisin, oli sutsu keerulisem – alguses polnud mul üldse raha, siis sain ka suht vähe palka ja üldse oli hirmus mugav, kui sinu eest alati kõik kinni maksti (loe: üür, söök, väljas käimised). Riideid ja muud taolist ostsin muidugi ise, süüa mingil määral ka. Aga selle kinni maksmisega on ikka nii, et natuke nadi tunne oli ka. Eriti tagantjärele mõeldes.

Et kui jälle kunagi kellegagi kokku kolin, saavad rahaasjad kindlasti paremini seatud olema. Sest nüüd mul actually on arvestatav sissetulek (loe: saan oma rahadega iseseisvalt hakkama).

Sel aastal olen oma iseseisvust täiega nautinud ja kõige eest mõnuga ise maksnud, aga viimasel ajal on raha kogu aeg nii vähe (no ise ma selle olukorra teadlikult tekitasin, Egiptus ja fotokas, mõlemad muuseas nüüdseks kinni makstud ja raha taas otsas, juhuu), et naudin neid harvu kordi, kus keegi mulle välja teeb. Juhtub vahel sedagi 😛

—

Nojah, mulle tundub, et see sissekanne sai rohkem vanade aegade nostalgiline meenutus, jube hüplik pealegi. Aga olgu siis selline seekord. Ja sellest saite vast ikka aru, mis ma kooselust arvan. kooselu on äge ja seda pole mõtet karta!

Noheaküllsiis

/ lepp, maailmavalu, suhted / 3 Comments

Kuna käes on jälle see hetk, kus ma üritan magama jääda, aga vahin selle asemel lakke ja üks nõme mõte ajab teist taga, otsustasin kõik need nõmedad mõtted siia kirja panna (sest äkki tuleb SIIS lõpuks uni, kurat võtaks).

Mis siis, et mul pole uut A-d ja pole kedagi, kes mind mõistaks. Mul on ju palju toredaid anonüümseid fänne, kõik mu blogi lugejad. S*ttagi ma arvan, et te must aru saate, aga tegelikult on sellest täiesti pohhui. Ehk on mul lihtsalt vaja see kõik endast välja saada. Äkki läheb paremaks.

—

Ma ei teadnud sellest maailmast, sellest seltskonnast, kus ma nüüd peamiselt elan ja liigun, varem mitte midagi. Ma ei üritanud ennast sinna meeleheitlikult sisse magada, nagu mõned tegevat. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu poiss Lepale ja ma sattusin sellest vaimustusse.

Minu eesmärk pole kunagi olnud saada päris lõpuni selliseks pohhuistiks, selliseks glämmitibiks, kelleks iganes. Ma tõesti naudin seda hooletut suhtumist, ma ei viitsi elu tõsiselt võtta, aga ma tean suurepäraselt, et mul on siiski neid külgi, millele asjad rohkem korda lähevad. Ma tean, milline ma olen, ma parem ei üritagi seda muuta, see ei teeks mind õnnelikumaks.

Ma armastan poiss Leppa. Ta on ülihea sõber, enamik ajast ka ülihea töökaaslane, me moodustame väga hea tiimi. Ma siiralt naudin tema seltskonda. Kõigest saab rääkida ja nalja on alati palju.

Ma armastan tüdruk Ruudut. Ta on peaaegu et minu iidol, ta on ilmselt üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Mul pole tõesti kunagi olnud eesmärki ega tunnet ega vajadust saada sama ägedaks. Ma lihtsalt naudin ka tema seltskonda, sama palju kui poiss Lepa oma.

Aga fakt, et mul oli Lepaga suhe, mis läks järsku p*rse, sest ta avastas, et see pole enam piisavalt huvitav ja et ta ei viitsi minu probleemidega tegeleda ja fakt, et samal õhtul, kui ta seda avastas, hakkas pihta ka tema teema Ruuduga, paneb mind idiootsesse situatsiooni, kus ma olen sunnitud võrdlema.

Kus ma olen SUNNITUD mõtlema sellele, et mina polnud piisavalt hea ja et mind lihtsalt vahetati sellepärast päevapealt välja. Et kõiki neid asju, mida Lepp tegi veel hiljuti koos minuga (ja need olid võrratud ajad, ma ei saa eitada), teeb ta nüüd koos Ruuduga. Ma paratamatult kuulen iga päev asjust, mida nad on teinud, näen fotosid, mida Lepp on Ruudust teinud, ma käin Ruudu juures ja mõtlen, mida nad seal on teinud, MIDA IGANES.

Ja mul tekib ainult idiootne tunne, et seega mina polnud piisavalt hea ja et ma nähtavasti PEAKSIN olema parem. Ägedam.

MA EI TAHA OLLA! Ma tahan olla mina ise. Ma arvan, et ma olen sellisena, nagu ma olen, juba piisavalt äge. Ma tahan, et inimesed hindaks mind sellisena, nagu ma olen.

Ja siis tuleb ilus poiss, keda ma isegi eriti tõsiselt ei võtnud, ja teatab süüdimatult, et ta seksiks pigem Ruuduga. Mis siis, et ta tegi enda arust nalja, tegelikult ta mõtles seda ka sama tõsiselt. Mis siis, et ta on lihtsalt idioot ja et tema arvamus tõepoolest ei lähe mulle eriti korda.

Üldine pilt on see, mis loeb. Miks te panete mind olukorda, mis sunnib mind mõtlema inetuid mõtteid inimestest, keda ma eraldi isiksustena siiralt armastan, kuid kelle paarina nägemine (ehkki ma tunnistan siiralt, et nad sobivad s*taks hästi kokku) viib mind masendusse?

Mida ma tegema pean?

MA EI TAHA NII MÕELDA!

Ma tahan nautida nende seltskonda ja olla ise ka õnnelik.

KURAT!

KURAT!

KURAT!

Ma lihtsalt ei taha.

Ma ei oska olla.

Ma ei ole kivist

/ maailmavalu, suhted / Leave a Comment

Ühtlasi pole ma ka paljusid muid asju, mida tahaksin olla. Paraku.

Mul oleks vaja uut A-d. Anonüümset tüüpi MSNis, kellega jutt klapib, kellele sa satud südant puistama ja kes tekitab sinus tunde, et saab sinust lõpuni aru. Sest praegu on taas sama seis, kui oma esimese ülikoolisemestri armastuse pärast katki olin – mul oli ja on palju toredaid sõpru, kes toetavad mind ja kuulavad mind, aga mul on tunne, et nad EI SAA minust lõpuni aru. Et nad lihtsalt ei saa.

Ma tahan, et oleks olemas keegi, kellele ma kõige suuremas paanikahoos saaksin sõnumi saata või MSNis oma kurba saatust kurta. Täna oleks teda nii nii nii väga vaja olnud.

(Selle asemel avastasin, et mul on pool telefoni ilusa poisi sõnumeid täis ja tahtsin neid ära kustutada, aga olin nii närvis, et kustutasin ühe ropsuga kõik sõnumid. Kahju. Seal oli ilusaid asju… Sõpradelt. Aga noh, mis ikka. Küll tulevad uued ja ilusamad. Ma loodan.)

Ainsad inimesed, kelle puhul mul on tunne, et nad actually võiks mind lõpuni mõista, on kõigi mu masenduse põhjustega nii üks-üheselt seotud, et sellisel viisil südamepuistamine, nagu mul vaja oleks, ei tule kõne allagi.

Ühesõnaga. Uut A-d oleks vaja.

Ehkki ma kardan, et ma ei oska enam ühtki meessoost tüüpi ainult sõbrana võtta. Et kui ta mulle natukenegi meeldima peaks, hakkan ma raudselt temast mingeid ebaterveid mõtteid mõtlema.

Aga kui liiga palju mõelda, siis ei juhtu midagi head, seda ma juba tean. Ainult hullemaks läheb.

Võib-olla on mul tõesti vaja stabiilset armastust, nagu arvas poiss Lepp. Aga ma ei usu selle leidmisse. A oli tore poiss, aga kõik kesklinna poisid on teatavasti s*tapead. Või kas on olemas mõni tore kesklinna poiss? Kui ongi, siis raudselt pole ta pikk või pandav. Või isegi kui on, siis raudselt ta lihtsalt ei taha mind või on mõni muu häda 😛

Pessimism, noh. Ma ei usu enam üldse.

Aga mis seal ikka.

Vait olla ja edasi elada.

Seda ma ju oskan.

Scroll to Top