Plika ärkas täna hommikul kuumana. Sain praegu tal kaenla alt palaviku mõõdetud, mis on ülimalt ebatavaline… Aga noh, ta on nii loid, et oli nõus mul vaikselt süles istuma. 38.7 ehk selle artikli järgi (mille ma alati palavikuga uuesti välja googeldan) juba keskmine palavik. Ma siis hakkan nüüd teda veega üle hõõruma ja viinasokke tegema. Loodan, et saab ilma rohtudeta jagu.
Eks need ilmad siin läksid hirmus kuumast jahedaks. Sai küll enda arust eile soojemini riidesse pandud, aga ju siis kuskilt ikka midagi…
Muud häda ei paista olevat – nina tilkus kaks korda, aga peamiselt nutmise ajal.
Eelnevate kogemuste põhjal arvan, et saame pühapäevaks kõik jonksu. Ega’s jällegi muud, kui pöidlad pihku.
EDIT: Kuna ta jäi mulle sülle magama, ei hakanud praegu hõõrumise ega viinaga tüütama, panin lihtsalt niisked sokid jalga ja tõstsin voodisse. Eks uni ole vist kõige parem abimees…
Plika on haiglane – pakuks, et peasüüdlane on miskine õel tuule ja hammaste kombo. Olen küll üritanud teda mitte liiga õhukeselt ega paksult riidesse panna, kapuuts on vähegi suurema päikse ja tuulega peas, tugevama tuulega müts, mis kõrvu paremini katab… Aga noh, need kevadised salakavalad ilmad, teadagi. Pluss umbes viimased kuu aega või nii on Plikal vahetevahel käed küünarnukini suus ja ilastab elu eest. Tagumised purihambad ju veel tulemata, siiani pole päid välja pistnud kah. No anname siis Nelsonit ja… Mis seal muud ikka teha.
Eile õhtul vaatasime, et Plika on kahtlaselt väsinud – ei nihverdanud ringi nagu tavaliselt, kippus ainult sülle ja lesis põrandal. Tavalisest natuke kuumem oli nagu kah – aga kraadiklaasiga on nii halb suhe, et kui just kõrge palaviku kartust pole, siis ei hakka üldse kraadimagi. Kerge palavikuga pole nagunii muud teha, kui palju juua anda, mitte väljas käia ja oodata, et üle läheks.
Ühesõnaga panime ta eile lihtsalt tavalise kella üheksa asemel juba kaheksast magama. Pooleteist tunni pärast hakkas virisema, ärkas mõneks ajaks üles… Kustus õige pea jälle… Jäi ööseks meie vahele magama. Oi, rahutu öö oli. Iga tunni tagant virises, meie ärkasime kogu aeg mõlemad üles, et teda rahustada.
Hommikul ärgates tundus enam-vähem, oli suht heas tujus, sõi peaaegu kõik pudru ära, mängis sutsu omaette, väljas jätsime muidugi igaks juhuks käimata. Nohu on ka kallal, nina voolas nagu mahlakask. Ega ma ometi hiina värviteraapiaga õigel ajal (st ennetamiseks) alustada märka, tegin siis nüüdki rohelised triibud varvaste alla, suutsin selle käigus ennast briljantrohelisega üle valada. Küünelakieemaldi töötas väga visalt – heledamad plekid sain maha, kaks sõrme, mis kõige rohkem kannatada said, on see-eest siiani helerohelised, eriti küünealused 😛
Miski hetk muutus virin täitsa väljakannatamatuks, miski ei lohutanud, süles ka vait ei jäänud, olin juba täiesti närvis – no ma üldse ei kannata põhjusetut virisemist 😛 Ja ei aita teadmine, et põhjus on, mina lihtsalt ei tea seda – tahaks ju kuidagi aidata. No igatahes õnnestus ta lõpuks süles vait kõigutada ja siis avastasin, et magab kah. Ega’s midagi – tudumähku alla ja voodisse. Ei ärganud üles ühegi protseduuri juures. Lõuna jäi söömata ja uni tuli tavalisest tund aega varem – näis siis, kui pikalt. Küüslauguküüne lõikasin voodi ääre peale viiludeks, vietnami salvi varvaste vahele määrida kahjuks unustasin, ehkki tahtsin seda enne lõunaund teha. No mis seal ikka, hiljem siis.
Ühesõnaga jah… Loodetavasti saame kähku jagu. Vähemalt on järgmise lennureisini terve pikk kuu aega 😀
Plika ei teinud ülejäänud öö jooksul piuksugi, ärkas hommikul vara täitsa ise ja nututa ning on nüüd rõõmus nagu noor nirk. Palavik läinud, nina lahti ja pole seni tilkunud. Ühesõnaga kõik on hästi 🙂
Laupäeva hommikul kell 7.45 startisime bussiga Tartu poole. Plika käitus viisakalt, pool ajast magas suisa maha. Tartus võtsime takso Tähtverre ja läksime esiti oma vana kodu üle vaatama. Oh, täielik nostalgia! Ja pisike Sander, kes nüüd Plika voodis magab, on niiii armas. Ja nii pisike 🙂
Ma olin ära unustanud, kui palju asju meil panipaika ära pakitud oli, nende läbivaatamine oli enam kui tüütu. Õnneks oli enamikele kastidest nende sisu peale kirjutatud. Oleks kaste vaid jätkunud, paraku said need mingi hetk otsa ja ülejäänud träni sai suurtesse kilekottidesse, millele keegi enam kirjutama ei vaevunud.
Lühidalt leidsin ja pildistasin üles kõik titeriided, mille Plikast alles jätsin järgmist ootama. Leidsin üles kõik soovitud rasedariided – mitu paari pükse mahub nüüd jalga, juhhei. Ja see oli ka enam-vähem kõik, ülejäänud asjad jäid sinnapaika. Polnud nii olulised ka.
Mõned tükid kooki nosinud, kihutasime üheksa maja edasi Kessu poole, meie nädalavahetuse staapi. Järgmised kolm tundi möödusid mul peamiselt puhates, köögis istudes ja õgardlusega tegeledes. Pakuti lõunat ja kooki ja lõpuks sõstraid kah veel 😛 Plika magas enamiku ajast Kessu plika kärus lõunaund – käru ise oli toas, ma lihtsalt ei saanud teda muudmoodi magama, kui kärru pannes ja seda poole meetri kaupa esikus edasi-tagasi sõidutades.
Õhtul läksime rongile, et Haide juurde jõuda. Mina olin muidugi aegsasti jaamas, eeldasin täieliku naiivsusega, et rong läheb esimeselt platvormilt, viis minutit enne väljasõidu aega tekkisid aga kahtlused, mis telefoni teel aru pärides õigeteks osutusid, nii et ronisin tunnelisse, kus ma vist varem ainult korra elus käinud olen, tulin välja kahe rongi vahel, omamata õrnimatki aimu, kumb neist õige on. Ühest tuli just inimene välja, nii et sain küsida ja kinnitust, et see on vale. Keerasin ümber, et teise peale astuda ja too pani uksed mu nina ees kinni. Otse loomulikult oli tegemist ka päeva viimase rongiga. Tuli juba kiire hüsteeria, kui juhtus ime ja rong tegi minu pärast uksed uuesti lahti. Siiani ei suuda seda õnne uskuda.
Haide juures oli mõnus nagu alati. Plika asjatas enamiku ajast omaette ringi ja lasi lastel ennast kantseldada, meie saime mõnusasti juttu ajada. Öö veetsime koos kassiga printsessivoodis 🙂
Plika lemmiktegevus oli mööda treppi kihutamine – muudkui üles ja alla. Videot teha mõistsin alles hommikul, siis ta polnud enam alla tulemisest huvitatud, sai ainult ülesminemine lindile (ehk küll pigem mälukaardile) püütud.
Järgmisel hommikul põrutasime üheksase rongiga tagasi Tartusse ning staapi ehk Kessu poole, et poolteist tundi aega parajaks teha. Siis jätsin kotid sinna, laenasin Plikale käru ja läksime kirikusse. Plika jäi veidi enne kahtteist kärusse magama ja põõnas terve teenistuse aja – ma olingi just endamisi veidi muretsenud, kuidas ma temaga seal üksinda hakkama saan, ta on nüüd ju palju liikuvam, kui viis kuud tagasi, mil me viimati kirikus käisime. Aga läks ülimalt hästi.
Siis jälle staapi, kus taas kord lõunat pakuti ning seejärel tuli Külli meile autoga järele ja viis tunnikeseks enda poole. Plika mängis Külli poisiga, meie maiustasime Külli küpsetatud šokolaadikringliga (hm, seda küll me kõik, lapsed kaasa arvatud). Lõpuks viis Iivo mind autoga bussijaama ning sõitsimegi tagasi Pärnu poole. Täna avastasin saapast pisikese pastaka, mille Plika oli “tänutäheks” Külli juures sinna peitnud – see pole päris pastakas, vaid sihuke junn, millega ühele tahvlile kriipseldada ja seda kõike saab ühe nupuliigutusega ära pühkida, spets värk. Kõige jaburam on see, et ma ju kandsin neid saapaid ja ei tundnud ise kordagi, et midagi valesti oleks…
Täna käisin ja võtsin ennast siinmaal ka rasedana arvele. Siiani imetlen pisikest nunnu pildiga rasedaraamatut – no te võrrelge ise selle mõttetult lahmaka A4 papkaga, mida UK-s kaasas kandma sunnitakse:
Pärastlõunasest käigust Abikaasa vanaema juurde sai juba eelmises postituses räägitud. Sealt tulime juba kahe tunni pärast ära, sest Plika oli kahtlaselt kuum ja kahtlaselt viril, nina tilkus ka. Jäi kodus kohe magama ja põõnas kaheksani (hea küll, lõunauni oli ka ainult veidi üle tunni ja tavalisest varem, nii et ta oli ka väsinud).
Aga… Palavik on :S See riba, millega laubalt mõõta, värvis ära 38-39, aga kasutamisõpetuse järgi olid värvid puus, ei saanud täpselt aru, mis õige on. Lõpuks saime kubemest mõõdetud 37.9. Pluss nohu alge… Ja seda meil mõlemal.
Vietnami salv sai varvaste vahele määritud, küüslaugutükid lõhnavad voodipeatsis, ise ainult palvetan, et palavik oleks homseks kadunud ja nohu ka kaoks. Lootust on, sest nina tilkus tal suht vähe ja need olid osaliselt ka nö nutupisarad.
Ise määrin iga 10 minuti tagant vietnami salvi nina alla ja loodan kah parimat. Üks ninapool on vahelduva eduga kinni, muidu pole mingit häda.
Eks homme saab apteegist vajalikku kraami ostetud, et lend ladusamalt mööduks – midagi meie mõlema ninale ja vajadusel paratsetamooli küünlaid. Kui seis peaks hommikul tänaõhtusest hullem olema, siis ei välista ka lendamise ära jätmist, usun aga siiralt, et hommik on ikka õhtust targem ja olukord parem – Plika haigus on tõenäoliselt põhjustatud sama palju Abikaasa järele igatsemisest kui külmetusest, ta paraneks Londonis tunduvalt kiiremini, kui veel kauemaks Eestisse ja issist eemale jäädes (lennupiletitega seonduvast meeletust jamast ja rahakulust rääkimata).
Nii et pöidlad pihku!
Johhaidii, kell on selle postituse kirjutamisega märkamatult üle kesköö läinud. Kohver sai õnneks ennist pakitud, viimase kahe tunni jooksul olen pidanud kolm korda Plikat rahustamas käima – iga vähegi kõvem heli (kohvri kolks vastu kapiust, minu köhatus jm) paneb ta läbi une hüsteeriliselt nutma. Siis ei aita muud, kui tükk aega silitamist ja rahustamist. Kõige jaburam on see, et kui ta ükskord jälle vait jääb, hakkab kohe läbi une rääkima – ja seda mitte nutuse, vaid täiesti rõõmsa häälega. Aitäh ja ta-daa…
Aga heakene küll, magama pidin ju minema. Äratus on 6.45.
EDIT: Ja just tuli meelde, et pidin ju veel Katsiga täna kokku saama… Haigusejama pärast sai see kui meelest pühitud. Krt 🙁
Mina polnud sihukesest asjast kuulnudki, aga Kessu arvas juba üleeile, et kui laupäevani palavik on ja pühapäeval täpid tulevad, siis on tegu kolmepäevapalavikuga.
Kusjuures eile minu meelest palavikku polnud, samas Plika magas väga pikalt lõunaund, ju midagi vajas veel ikka välja magamist. Ja täna on tõepoolest selg pisikesi punaseid täppe täis (õnneks vähem ja väiksemad, kui tollel pildil). Rinnal on vähem, mujal pole pea üldse.
Igatahes – palju rõõmu punastest täppidest. Vähemalt tean nüüd, mis viga. Ja enam ei nakka. Ja viie päevaga peaks täitsa korda saama.
