Känguru
Plikal tuli õhtupoolikul jälle palavik. Kui palju, ei tea – nii, kui kraadiklaasi nägi, pistis röökima, ei hakanud teda siis piinama. Rohkem kindlasti mitte kui eile.
Üritasin teda kuue paiku magama panna, silmad vajusid voodis kohe kinni, aga niipea, kui ära läksin, oli virr lahti. Nii üle kümne korra – ei aidanud käe hoidmine ega laulmine, mina ära minna ei tohtinud. Lõpuks andsin alla, kraamisin Manduca välja ja tõstsin lapse kõhule. Seal ta siis suigatas vahelduva eduga kuni peaaegu üheksani.
Mul õnnestus läbi häda ja viletsuse selle aja sees pesu kuivama panna ja kokata makarone hakklihaga – kõik võttis küll tavalisest kolm korda kauem aega, aga tehtud sai. Siis söötsin Plika kurguni täis ja kui pärast seda diivanile selili heitsin ning ta kõhuli oma rinnale panin, suikus kohe unele. Tõstsin ta mõne aja pärast voodisse ümber ja nii ta siis nüüd magabki.
Nutt ja hala, kui lapse haigus Abikaasa asjatoimetustega kattub. Eile õhtul pidime minema kõik koos poodi, et Abikaasale särk ja kingad osta. Selle asemel pidi ta üksi minema (mina oleks tahtnud väga minna, talle see-eest üldse ei meeldi, eriti üksinda) ja mina passisin lapsega kodus. Nii et mõlemad haigusepäevad olen üksikema mänginud.
Aga noo, saame hakkama, ikka ju saame 🙂 Õnneks tuleb nüüd nädalavahetus ja minu üksikema staatus saab kiire lõpu. Ja loodetavasti peletame palaviku homseks lõplikult minema.
Esmaspäeval on Abikaasa viimane tööpäev ja õhtul lendame Rootsi. Juhhei!